Ülo Vinteri enda kõneldud kui ka temast kuuldud lood on ühtviisi legendaarsed ja muinasjutulised, sõnastiku kohaselt – kui juba selline “teos” jutuks tuli – anekdoodid.
Kui keegi järgnevat Ülo Vinteri kohta teatmeteostesse talletatuga võrdleb, siis leiab ta kindlasti vastuolusid ja vähemalt küsitavusi. Legendide kahtluse alla seadmine on aga lihtsalt ... asjata vaev. Niisiis lood, mille puhul Ülo ise kas naeru lagistas ja neid täpsemini – ning enamasti ka vaimukamalt – ümber jutustas või kavalalt muheles, kuid vastu ka ei vaielnud.
Ülo Vinteri konservatooriumisse astumise ja sealt diplomeeritud heliloojana “välja astumise” (Vinteri sõnastus!) lugusid on jutustanud õige mitu head vestjat, teiste seas Leo Normet, kuid asjaosalise enda kõneldu oli kahtlemata värvikaim.
1951. aastal oli Ülo Vinteri pagasis juba üksjagu kogemusi ansamblimängu asjus, eelkõige restoraniansamblite kontrabassimängijana. Samal aastal lõpetatud muusikakooligi oli ta läinud mitme ansamblikaaslase, väga tuntud ja tunnustatud muusiku pealekäimisel ja nii järgnes minek Tallinna konservatooriumisse heliloomingut õppima kindlal sammul.
Eksamikomisjon oli muidugi ajastukohaselt väga soliidne, Suur Meister Heino Eller, arvatavasti ka Mart Saar ja August Topman, Eugen Kapp, kelle kohta Vinter alati märkis, et ei ta olnud siis veel professor, aga “selle eest oli juba EKP keskkomitee agar liige!”. Ühe mäletaja jutu järgi oli komisjonis ka Sergei Prohhorov, fagotimängija ja vähem tuntud-mäletatud, kuid orkestrantide hulgas väga lugupeetud dirigent, kes õpetas konservatooriumis teoreetilisi aineid.
Küsitud siis Vinterilt muuhulgas, kas ta juba ise ka midagi komponeerinud on ja ehk mängiks ta sellisel juhul mõne katkendi aulisele komisjonile koguni ette. Kogenud tantsu- ja džässmuusik ei kõhelnud hetkegi. Istus klaveri taha ja esitas – C-duuris, “et oleks selgem”, nagu asjaosaline ise seletas (originaalhelistik Es-duur) – Jerome Kerni väga tuntud loo “Smoke Gets in Your Eyes”.
Keegi vanema põlve omadest märkis, et see on kangesti kergema tantsumuusika moodi lugu ja ei tohiks justkui heliloominguna arvesse võetud saada. Selle peale sekkus ... teine komisjoni liige.
Jaah, edasi lähevad versioonid lahku, eri autoritel on erinevad seisukohad. Ka Vinter ise polnud päris kindel, kas sekkujaks oli Edgar Arro, kes mõistagi loo esimese takti peale ära tundis, või Villem Kapp, Vinteri hilisem õpetaja, kes mõne kaasaegse meenutusel kah džässmuusikat ei põlanud. Igatahes jäi peale vastuseks kõlanud selgitus, et selleks ju noormees õppima asubki, et heliloominguga “tõsiselt” tegeleda.
Konservatooriumi lõpetamine olevat olnud vähemalt sama värvikas. Lõpuaktuselt, diplomite jagamiselt läks valdav osa vastseid diplomeerituid pidu pidama. Ülo Vinter aga istus tollal Jaani kiriku ukse ees olnud taksopeatuses autosse, sõitis Pirita restorani, kust laadis peale oma kontrabassi, sõitis Pika tänava komisjonipoodi ja pani kontrabassi müüki! Ja läks siis temagi lõpupeole.
Veel markantsem olevat olnud lugu tema asumisega heliloojate liitu (HL). Vinter kirjutanud avalduse liidu liikmeks astuda juba konservatooriumi lõpukursusel. Mingil põhjusel, millest peamisteks võib kahtlustada ajastule omast aeglast asjaajamist ja ka Vene okupatsiooni kehtestatud parteilist diktatuuri, oli isegi asja üle otsustamine HLi juhatuses edasi lükatud. Vinter, juba tollal “poliitiliselt kirjaoskaja” (sõnasõnaline tõlge vene keelest: политически грамотный), nagu nõudis üldine kord kõigilt, kes elus ja karjäärialaselt edeneda soovisid, vihjas HLi ametnikule oma võimalikule toetusele kommunistliku partei keskkomitee poolt. Igaks juhuks kutsutudki siis suviste puhkuste kiuste juhatus kokku. Lugupeetavad juhatuse liikmed saabusid suvekodudest, kes Karepalt, kes Kablist, mitte just väga rõõmsatena. Aga Ülo oli mitmeski mõttes “poliitiliselt haritud” ja nii oli tal koosolekuks eelnevalt juba vägev laud kaetud. 1950-ndatel ei olnud puudu ei kalamarjast ega ööbikukeeltest ... Ja nii sündiski otsus võtta Ülo Vinter HLi liikmeks ladusalt. Lisaks ootasid ju suvilad oma armsaid asukaid tagasi!
Ometi ei lõppenud see ettevõtmine koosolekuga veel sugugi. Vinter oli katnud teise ja veel vägevama laua, et liikmelisust oma värskete kolleegidega tähistada. Ja selle lauakatte andide nautimise käigus liikus päevakangelane seltskonnas usinalt ringi ning – laenas kolleegidelt 36 000 rubla! Ülo Vinter: “Jah, 4000 rubla oli mul omal, sel ajal oli Volga vabamüügis ja maksis 40 000 rubla. Ja nii läkski, et teie mängisite – “Ood Leninile”, “Ood Stalinile” – ja mina sõitsin Volgaga. Mina sõitsin ja teie mängisite ... laen tuli ju tagasi maksta!”
Ülo Vinter oli, nagu juba öeldud, väga vaimukas vestja ja tema säravas maailmas võis naerda kõige ja kõigi, eeskätt iseenda üle. Egas teistsuguse ilmavaatega teki mõte luua muusikal Pipi Pikksukast!