Tänavune aasta, mil Heino Elleri sünnist möödub 135 aastat, on kõnealuse helilooja avastamisel alanud positiivses võtmes. Alguse tegi Elleri muusikakool samanimelise festivaliga, mis vältas märtsi keskpaigani, oma kaaluka sõna ütles ka Heino Elleri Sihtasutus, tähistades helilooja sünniaastapäeva kahe kammermuusika õhtuga Tallinnas ja Tartus. Tegu oli n-ö loengkontserdiga, kus tehti kokkuvõte institutsiooni senistest tegemistest ning tutvustati tulevikuplaane.
Kolme aasta eest Olari Eltsi ja Sten Lassmanni algatusel asutatud sihtasutuse eesmärk on koondada ja korrastada kogu meie klassikuga seotud teave ning edendada tema loomingu ettekandeid ja uurimistööd. Kuigi Elleri teoste autoriõigused kuuluvad ajaloomuuseumi SA-ga ühendatud teatri- ja muusikamuuseumile, st riigile, loodab sihtasutus muuseumiga koostöös senisest märksa enam leida vahendeid tööks Elleri pärandiga, peamiselt selleks, et käsikirjalist noodimaterjali korrastada, trükkida ja digiteerida. Oli üllatav kuulda, et muuseumiriiulitel tolmub käsikirjadena suur osa Elleri loomingust, mis on suureks takistuseks tema muusika tutvustamisel. Ehk kõige enam on edenetud Elleri muusika salvestamisega. Olari Elts plaanib ERSOga plaadistada kogu Elleri sümfoonilise loomingu, seni on ilmunud üks CD. Sten Lassmann seevastu on võtnud oma missiooniks jäädvustada koostöös Londoni plaadifirmaga Toccata Classics helikandjaile kogu Elleri klaverimuusika (206 teost), kokku 9 CDd, millest kontserdil esitleti kaheksandat. Lassmanni plaanide seas on koostada oma ingliskeelse doktoritöö põhjal Elleri klaverimuusikast eestikeelne ülevaade. Ettekandes andis ta põnevaid vihjeid Elleri muusika kompositsioonitehniliste detailide iseärasuste kohta, need jäid aga hämaraks ja jääb üle huviga oodata, millal ilmub eesti keeles tema raamat Elleri klaveriloomingu helikeelest. Tutvustati ka sihtasutuse uut logo, milles on võluvalt põimunud nostalgiline autogramm ja kaasaegne kujundus.
Kontserdi olulisim osa oli loomulikult pühendatud Elleri ja elleriaanide muusikale ning erilist põnevust jagus kahtlemata Tartu inimestele, sest esiettekandele tuli Johannes Bleive (1909–1991) viiulisonaat aastast 1948. Bleive oli Elleri Tartu koolkonna esindajana läbi elu seotud sealse muusikaelu ja muusikakooliga, seni tuntud pigem klaverimuusika ning soolo- ja koorilaulude autorina. Robert Traksmann (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) joonistasid veenvalt välja selle üllatavalt kirgliku teose dramaturgia, mille I osas Allegro agitato rõhutasid dramaatilisust ärevad ja ülespoole kulgevad meloodiakäigud, II osa Andante serioso klaveripartiis leidus selgelt rahvalaululisi motiive ning III osa üllatas tantsulisusega. Sonaadi üldpilt oli särav ja julge ning loodetavasti jõuab see kiiresti meie mängijate püsirepertuaari.
Siiski kõneles sellel õhtul kõige mõjusamalt maestro looming. Kontserdi alguses kõlanud Elleri loomingu raudvarale (“Kodumaine viis”, “Kellad” ja tokaata h-moll Sten Lassmannilt) järgnesid haprad ja sissepoole pööratud meelelaadiga väikevormid, mis enamasti tulid ettekandele attacca, et mitte lõhkuda loodud kirgast meeleolu. Kuulda sai ka harvemini ette kantud, keerukama helikeelega teoseid nagu poeem As-duur tšellole ja klaverile Valle-Rasmus Rootsilt (tšello) ja Sten Lassmannilt ning sonaat a-moll viiulile ja klaverile noortelt interpreetidelt Triin Ruubel-Lillebergilt (viiul) ja Sten Heinojalt (klaver).
Kontserdi avas aga ukraina helilooja Mõroslav Skorõki “Meloodia”, solidaarsuse märgiks Ukraina Inferno’le. Sellest õhtust pidi saama üks paljudest üritustest, millega ühtlasi rõõmsalt tähistada meie iseolemise aastapäeva. Kuid meeleolu oli tõsine, saal haudvaikne. Meie suure naabri impeeriumiihalus on taas kord pööranud miljonite inimeste elud ühe hetkega katastroofiks, muutnud nende kodumaa mahapõletatud tühermaaks. On selles meile midagi uut? Vaatame korra ajas tagasi ja näeme juuniküüditamist, augustilahinguid, märtsipommitamist, Põhjasõjas maha põletatud Tartut ja Liivi sõjas hävitatud Pirita kloostrit – seda loetelu võiks pikalt jätkata. Seda enam oleme tänulikud neile kunstiinimestele, kes väikerahva vaimu on suurena hoidnud, ja ka neile, kes omakorda näevad vaeva, et nende pärandit jäädvustada, ette kanda ja elus hoida.