“Öölood” toob Eesti muusikamaastikule midagi uut. Akordion ja laul – sellist duot võib ette kujutada mitmeti, aga Kulno ja Leana koostöös on midagi erilist ja äratabatut. Mõlemad on tugevad loojad ja tõele au andes ei tahakski sinna kõrvale rohkem muusikuid ega suuremat ansamblit, kuigi albumile on leitud pisut seda-teist juurde. Mõlemad on ka väga andekad meloodiameistrid, poeetilised ja impressionistlikud tekstid aga on enamjaolt Leana loodud. Leana enda tekstidele loodud lauludes on ta vokaal mõnusalt ehe ja puudutav, albumi paaris rahvalauluseades emotsionaalselt veidi kaugem. Leanat on hea kuulata, isegi vokaliisid tunduvad ausad, kaasahaaravad ja mõtestatud.
Kulno akordionimäng on eriliselt nauditav ja läbimõeldud. Jõulised rifid vahelduvad õhuliste saadete ja võluvate meloodiatega, omapärased mänguvõtted võtavad kõrva konksu otsa. Kulno mäng on sugestiivne ning isegi plaadile salvestatuna kuidagi isiklikult hetkes kohal ja kõnetav. Mitmeid pille – kitarrid, harmoonium, löökriistad, flüügelhorn – mängib Jeroen Geerinck.
Albumi parima hitikvaliteediga on vast lugu “Uus võõras”, mis iga kuulamiskorraga vähemalt kolmeks päevaks kummitama jääb. Geniaalne viis ja kahtlusevarjundita aus esitus jõuavad viibelõtkuta kohe kuulaja südamesse ja alles kui laul otsa on saanud ja kuulaja lummusest vabastanud, hakkad mõtlema, et millest see nüüd õieti rääkiski.
Albumi meeleolu on ühelt poolt unistav ja eeterlik, kuid samal ajal selge ja jõuline. Öiste ja poeetiliste lugude voolamise vahel leiduvad mõned regilauluseaded, mis kostavad ootamatult vahendatult ja vähemüstiliselt, isegi õpitult. Nende puhul ei kipu ka kehtima osa ülevalpool kirjutatust.
Öölugude album on nii, nagu nimest aimata on, veidi müstiline ja unistav, seda on hea kuulata vaikuses ja üksinda, võimalik, et kuupaistel või küünlavalgel.