Külmal kolmapäeval, 12. jaanuaril, oli Tartus Elleri muusikakooli Tubina saalis Floridante Consorti ja lauljate ansambli kontsert “Uuestisünd”, pühendatud XVI sajandi polüfoonilistele madrigalidele, mille olid loonud hõrgule ja heitlikule armastusluulele toetudes Orlando di Lasso, Cipriano de Rore ja Giaches de Wert. Instrumentaalsed intermeediumid olid leitud Cristofano Malvezzi, Luca Marencio ja Marcantonio Cavazzoni sulest ning omapoolseid täiendusi Cipriano de Rore polüfoonilisele koele olid lisanud ka Girolamo Dalla Casa ja Giovanni Battista Bovicelli. Kontserdikava oli silmapaistvalt terviklik, pea kõik need meistrid elasid XVI sajandi lõpukümnenditel, erandiks vaid ühe varajasema klahvpilliloo “Recercada” autor Cavazzoni, kelle eluküünal lõpetas põlemise 1560. aastal.
Lauljatena astusid üles sopran Maria Valdmaa, tenorid Danila Frantou, Lodewijk van der Ree ja Joosep Trumm ning bass Taniel Kirikal. Sealjuures oli Danila Frantou liitunud ansambliga viimasel hetkel (kuna Maarja Helstein pidi ootamatult haiguse tõttu kõrvale jääma), kuid sulandus tervikusse kenasti. Madrigalid otsis ja valmistas ette Lodewijk van der Ree. Valik oli suurepärane! Francesco Petrarca, Alfonso d’Afalosi, Giovanni Battista Pigna, Ludovico Ariosto, Torquato Tasso, Giovanni Battista Guarini ja tundmatute autorite luuletekstid olid väga meeldivalt tõlkinud peamiselt Saale Fischer, veidi ka Maria Valdmaa.
Ka instrumentaalpalade valik oli imeliselt mitmekesine ja läbimõeldud. Rabav oli Cipriano de Rore fantaasiarikas reljeefne väljendus, absoluutselt vaimustav muidugi tänu ka pühendunud esituskunstile. Instrumentalistid olid Kristo Käo lautol, Villu Vihermäe viola da gamba’l, Saale Fischer orelil ning Andrew Lawrence-King harfil ja väikesel terava kõlaga orelil regaalil, tema oli ka kontserdi kunstiline juht ning kavatekstide autor. Polüfoonilist muusikakude oli avatud vahelduvate koosseisudega, andes võimaluse eri tämbritel erinevatel aegadel esile tõusta, interpreetidel kordamööda muusikaliselt särada – nii saime osa iga mängija pühendunud ja maitsekast mängust, elusatest passaažidest tasakaalus tervikus. Jäime ühe tuttava muusikuga peale kontserti mõtisklema, et sattusime esireas istudes vist orelile liiga lähedale, sest koosmängu hetkedel oleks soovinud paremini kuulda lautot; võibolla oleks meie kuuldepunkt olnud õnnestunum, kui orel oleks olnud paigutatud veidi rohkem tahapoole, lauto aga ligemale.
Kontsert oli tõeliselt nauditav. Eriti haarav oli sopran Maria Valdmaa sügavtundeline tõlgendus. Meeslauljad mõjusid soprani artistlikkuse kõrval pisut ehk liigagi vaoshoitud koorina – aga miks mitte, renessansspolüfoonia võimaldab seda. Siingi võis oma osa olla paigutusel, et seekord olid lauljad mängijate seljataga, kuna mõnes üksikus loos just Maria Valdmaa astus ette. Ta on fantastiline muusik, kes värvis tõelise kunstnikuna iga nooti ja tähendust.
Madrigalide valus ja kirgas sisu, kus armunoolega tabatud saada tähendab kiiresti surma ihaleda, kulmineerus viimase laulu lõpus: “Siis võttis armunuid – need õnne tipul – surm veel magusam, kui võinuks oodata; nad peagi virgusid, et surma korrata” (Maria Valdmaa tõlge). Ahsoo, et see surm, millest nii paljud madrigalid tõukuvad, see polegi see lõplik ja taastumatu lahkumine …