17.–19. septembrini toimus Tartus XIV rahvusvaheline kandlefestival. Koroonast tingituna pühenduti sel korral just Eesti artistidele, mis andis hea võimaluse kodumaiseid kandlemängijaid tundma õppida.
Avakontserdil sai Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe esituses kuulda kandle ja elektroonika kooskõla. Imeline oli vaadata, kuidas kaks inimest saavad kui üks hingata ja muusika sees olla. Kuigi Erinevate Tubade klubi saalis oli ventilatsiooni müra, oli publik nii vaikne ja kaasa haaratud, et muu maailm kadus ja väliseid hääli ei märgatud. Õhtu lõpetas öökontsert tARTu poes, esinejaks imeline duo VIIK. Kadri Lepassoni kandle- ja Ott Kaasiku kitarrihelid koos hubase poe ja akende taga kõndivate inimestega viisid kuskile sooja paradiisi, kus sai oma mõtted lendu lasta ja argised mured unustada. Kindlasti oli tegu festivali ühe pärliga, mida oli võimatu mitte nautida.
Teisel päeval oli kõige rohkem sündmusi, enamik neist Heino Elleri muusikakoolis. Hommikul said soovijad osa võtta väikekandle õpitoast, mida juhendas Helle Suurlaht. “Meistri ja sellide” kontserdil astus esimesena üles vabariigi pillimehe tiitli kandja Martin Arak. Energia, millega ta lava täitis, oli nii positiivne, et pani rahva naerma ja kaasa laulma. Kandleliidu aasta kandleõpilase stipendiumi laureaadi, noore neiu Aia Rikka mäng oli väga professionaalne ja esinemine aus ja siiras. Nägi, milliseid võimalusi annab rahvakannel just tänapäevaste lugusid esitades – kõlas nii omalooming kui popmuusika. Elleri muusikakooli kandleansambel Kanneller (juhendaja Ruth Kuhi) pani lõpuks saali muusikast nii kajama, nagu mängiks terve orkester.
Pillimeister Aksel Tähnase 110. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil sai kuulda läbisegi erinevaid kandleid. Kui tavaliselt mängivad koos üht liiki pillid, siis seal olid ansamblis nii väike-, rahva- kui kromaatilised kandled, mis andis kõlale huvitavaid tämbreid. Kõlasid nii soolo- kui ansamblipalad, tutvustati pille ja räägiti nende päritolust.
Laupäeval oli ERMi teatrisaalis festivali peaesineja Mari Kalkuni kontsert, kes sel korral keskenduski ainult kanneldele. Laval oli neid lausa neli ning mitu olevat ka koju jäänud. Kontserdi tipphetkeks sai kindlasti see, kui Mari lahkus mikrofoni tagant, kõndis mööda saali ringi ja pani publiku kaasa laulma. Niimoodi tekkis tunne, nagu oleksid kõik osa ühest suurest kogukonnast.
Viimasel päeval said soovijad osaleda maailmakuulsa harfimängija Andrew Lawrence-Kingi koolitusel, kus väike- ja kromaatilistest kanneldest pandi kokku pisike orkester. Järgnes lõppkontsert Tubina saalis, kus lisaks Andrew Lawrence-Kingile astusid üles Anna-Liisa Eller ning Tartu ülikooli sümfooniaorkester Taavi Kulli juhatusel. Festivali tippsündmusena tuli seal esiettekandele Lauri Jõelehe kandlekontsert “Koidutäht”, mis pani end kuulama. Lisaks traditsioonilistele võtetele kasutati ka poognaga mängimist, samuti flažolette ja erinevaid tehnikaid. Kannel koos sümfooniaorkestriga on midagi, millega igapäevaselt kokku ei puutu, kuid pidi tõdema, et see kõlas suurepäraselt ning heliloojad võiksid tulevikuski seda võimalust kasutada.
Kolmel päeval kuuldud muusika oli mitmekülgne, näidates kõiki kolme kandleliiki (väike-, rahva- ja kromaatiline kannel) erinevatest nurkadest, nii pop-, rahva-, nüüdis- kui ka klassikalise muusika võtmes. Ääretult huvitav oli just Eesti artiste kuulda ja näha, millega nad tegelevad. Kindlasti leidis iga soovija endale festivali kavast midagi meelepärast, olgu tegemist kandlemängija või juhusliku külastajaga. XIV festivalilt lahkudes jäi igal juhul südamesse soe tunne.
