September tähendab traditsiooniliselt koolitee lõputut algust. Sel aastal saab aga sügiskuul alguse veel üks oluline teekond: koorid, orkestrid, tantsurühmad ja rahvamuusikakollektiivid on alates 6. septembrist oodatud end kirja panema XIII noorte laulu- ja tantsupeole. Peagi jõuavad kollektiivideni laulikud ja tantsujoonised ning kui pandeemia lubab, algab töö proovisaalides.
Laulupeo kunstilisele toimkonnale algas see teekond aga palju varem. Enam kui aasta on toimkond pandeemia piiranguid trotsides teinud mõttetihedat tööd laulupeo kavaga, mis nüüd on peagi jõudmas mudilas-, laste- , poiste-, neidude-, noormeeste- ja segakooride ning puhkpilli- ja sümfooniaorkestriteni. Seega tundub just praegu olevat sobivaim hetk küsida XIII noorte laulupeo kunstiliselt juhilt Pärt Uusbergilt suurteose kohta, mis (loodetavasti) tuleb täpselt 22 kuu pärast Tallinna lauluväljakul oma ainsale esitusele.
Mis on XIII noortepeo sõnum?
Pärt Uusberg: Kandideerides XIII noorte laulupeo kunstiliseks juhiks on mulle olnud algusest peale oluline jagada teatud vaimset ruumi, väärtusi, millesse ise usun. Olgu selleks puht muusikaliselt sügav lugupidamine a cappella koorilaulu kui unikaalse kõlalise fenomeni vastu, või usk eesti luulesse kui vägagi avarasse meediumisse väljendamaks hinge ja vaimu rikastavaid sõnumeid. Veel on mulle oluline, eriti noorte laulupeo puhul, nii-öelda kasvatuslik pool. Millise vaimse ruumi me loome noortele, kes alles otsivad ennast, oma teed? Millist eeskuju me anname, kuidas saaksime olla küsimärkide rägastikus olevatele noortele toeks? Märksõnad selle üle kaasteelistega arutledes on olnud üksteise märkamine, hoolivus, alandlikkus, tänulikkus, tähelepanelikkus, keskendumine, pühendumine, ümbritsevast keskkonnast lugupidamine. Laulupidu teatavasti hõlmab väga suurt osa Eestimaa inimesi ja selle protsessi kaudu on võimalik heal juhul maailma natukenegi puhtamaks pesta. “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa”, ütleb Hando Runnel.
Just see luuletaja ja mõtleja on mõneti tulevase peo vaimne tugi, kuna leidsin kunstiliseks juhiks kandideerimise jõu, lähtudes just Hando Runneli luuletusest “Valgust!”:
Püha on maa ja ta järved on pühad,
kiitust me tahame laulda neil kaldail,
aga et laulda on vaja ju valgust,
keegi peab laotusse lubama päikse;
päike on meile seesama mis saatus,
kiitust ja saatust all laotuse laulda,
kõndides pühade järvede kaldail,
tahame maa ja ka päikese pärast,
valgust, jah valgust,
siis tõotusi laulda!
Kõnekas on juba Runneli luuletuse pealkiri. Mis on valgus vaimses mõttes? Kuidas saaks laulupidu olla valguse allikaks tänastele noortele? Need on küsimused, mis on saatnud laulupeo kunstilist toimkonda nüüdseks juba poolteist aastat kestnud teekonnal.
Kuidas laulupeo kava suhestub noortepeo väärtussõnumitega?
Runneli luuletus “Valgust!” on olnud justkui seeme, millest on tänaseks päevaks võrsunud mitmeharuline laulupeo puu. Loodan, et kavva valitud laulud ja pillilood pakuvad noortele inspireerivat muusikalist teekonda. Sest kahtlemata on laulupidu just teekond. Loomulikult on oluline ja huvitav, milliseks kujuneb laulupeo terviklik kontsert, aga seejuures on mulle vast olulisemgi, mida võtab kaasa osaleja kogu teekonnast, mis kestab seekord rohkemgi kui aasta.
Eriti toredad on olnud hetked, kui midagi on väga otseselt haakunud minu ideekavandiga. Olgu selleks näiteks Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa ilus koostöö, mille tulemusena sündis kaunis tekst ja laul neidudekooridele, või Ly Seppel-Ehini põletav soov jagada oma luuletust “Elu on voolamine”, millest omakorda inspireerus Mariliis Valkonen. Need on vaid mõned näited, ent loomisrõõmu on olnud täis kogu teekond ja on olnud põnev näha, kuidas iga liik on oma kava üles ehitanud lähtuvalt laulupeo peateemast.
Kas laulupeo kava on üks ühtne kunstiline tervik “Koidust” “Isamaani”?
Mõneti on, mõneti mitte. Kindlasti ei ole laulupidu analoogselt lavastus nagu tantsupidu, aga see ei ole minu teada olnud ka kunagi laulupeo eesmärk. Tõsi, väiksematel laulupidudel – olgu need siis kas maakonna või alaliitude omad – kohtab sagedasti lavastuse formaadis pidusid. Üldlaulupeod on aga juba ajaliselt niivõrd pikad, et see seab vastuvõtjale omad piirid. Siiski usun ja loodan, et kogu laulupeo kontsert koos vahetekstidega mõjub tervikliku kogemusena. Tänase seisuga on sellest ka kokkuvõttes veel natukene vara rääkida, kuna veel ei ole paigas kontserdil esinevate liikide järjekordki, rääkimata lavastuslikest elementidest, nagu näiteks vahetekstid.
On ka öeldud, et iga liigi kava on otsekui väike laulupidu. Kuidas sündis XIII noortepeo kava ja mitut väikest laulupidu kuuleme?
Olen nõus, et iga liigi kava on tegelikult üks väike kontsert. Nii et mõneti ongi laulupeokontsert tervikuna justkui raamat, mille sees on erinevad peatükid. Ühendkoori ava- ja lõpuplokk seob pika kaarena kõik tervikuks, ometi mahub selle alla mitu erinevat väiksemat kontserti, millest igaühel on juba eos oma värving. Igal eri liiki kollektiivil on ju oma kordumatu, äratuntav personaalne kõla, mis neid üksteisest eristab.
Kes moodustavad sinu meeskonna?
Minu kõige lähema meeskonna moodustavad liigijuhid. Nende valimine oli üks minu esimesi ülesandeid sel tööpostil ja see ei olnud sugugi lihtne, kuna kahtlemata on meil Eestis palju andekaid dirigente. Liigijuhid omakorda valisid endale meeskonna liigidirigentide näol. Mudilaskooride liigijuht on Maret Alango, lastekooridel Ave Sopp, poistekooridel Kuldar Schüts, neidudekooridel Aarne Saluveer, noormeestekooridel Kuno Kerge, segakooridel Valter Soosalu, sümfooniaorkestritel Jüri-Ruut Kangur, puhkpilliorkestritel Riivo Jõgi. Just selle laudkonnaga arutame regulaarselt läbi väga palju küsimusi, andes oma parima, et kogu protsess kulgeks läbimõeldult ning pidades meeles laulupidude traditsiooniga kaasas käivaid väärtusi. See on miski, mida laulupidu korraldades ei saa kunagi unustada: oleme osa pikast traditsioonist, teatepulga võtjad ja edasiandjad. Teisalt saab iga uus pidu lisada sellesse traditsiooni ka midagi uut, värsket.
Millised on uudisteosed? Kas on põhjust oodata ka põnevaid debüüte?
Hea meel on selle üle, et kokku on tulevase noorte laulupeo kavas suisa 20 uudisteost või seadet. Ei tee saladust, et mulle on eriliselt hingelähedaseks saanud mõned teosed, mis kuidagi eriti eredalt haakuvad minu meelest mu ideekavandiga. Nendeks on Ly Seppel-Ehini sõnadele Mariliis Valkonenilt tellitud teos “Elu on voolamine”, Tõnu Kõrvitsa seade Peeter Konovalovi laulust Heiti Talviku imelisele luuletusele “Legendaarne” ning sama autori juba eelpool jutuks tulnud uudisteos Doris Kareva uudistekstile “Pühapäeva soov”. Ootan suure huviga, kuidas kõlab kaare all Valter Soosalu segakooriseade Erkki-Sven Tüüri kunagisest lastekoorilaulust “Väike eestimaine laul”. Ei tee ka saladust, et pean kogu peo sõnumi välja kandmise mõttes oluliseks minu enda teoseid “Valgust!” ja “Kõige all” Runneli sõnadele, mis vaimses mõttes raamivad kogu kontseptsiooni.
Nii nagu vististi igal laulupeol, tuleb nüüdki nii dirigentide kui ka heliloojate debüüte. Ühe omapära lisab XIII noorte laulupeole algatus “Omaloomingu korjetalgud”, kuhu laekus rohkelt töid väga erinevatelt autoritelt. Üht-teist sealt jõudis ka laulupeo kavva.
Sinu teosed on laulupeol ka varem kõlanud. Kõige eredamalt on vast lugejal meeles juubelilaulupeo kantaat “Igaviku tuules”. Kui palju sinu enda loomingut sellel peol kuuleme? Kas kõik on uus või leiab juba kavast ka äratundmisrõõmu varasemast?
Tegelikult soovisin algul, et kunstilise juhina ei oleks kavas üleliia minu loomingut. Kuna aga juba kandideerisin ideekavandiga, mis lähtus Runneli luuletusest, mille olin ühtlasi varem viisistanud, siis sai üsna pea selgeks, et ilma selle teoseta oleks seda ideed ellu viia keeruline. Nii kõlabki siis ühendkoori avaplokis minu laul “Valgust!”, mida näen justkui meie peo avavande, -palve, -hümnina. See laul ei pretendeerigi millelegi muule, kuivõrd kannab endas funktsionaalset rolli – oluline on see kaunis ja paljutähenduslik Runneli luuletus igal osalejal endast läbi lasta ja avada sellega XIII noorte laulupeo värav.
Endalegi ootamatult sündis aga sel laulupeo teekonnal üks laul veel peo kavva, samuti Runneli sõnadele. Luuletus “Kõige all” tuli meie loomingulisse lauda justkui ise, veel eelmise laulu- ja tantsupeo SA juhi Aet Maatee vahendusel. Tegelikult veel ühtlasi telefonikõnes Runnelile, kes juhatas meid Kaljo Põllu loomingu juurde ... aga see jutt läheks väga pikaks ... Ühesõnaga, ühel hetkel tekkis väga intensiivne vajadus viisistada ka see Runneli luuletus. Nüüd võibki neid kaht näha justkui minitsüklina, mis raamib ja hoiab hellalt oma käte vahel XIII noorte laulupidu – nii, nagu Kaljo Põllu segakooride laulikut kaunistaval teosel hoitakse käte vahel maad.
Kas valmib ka kantaat?
Seekord on ühendkooride mõlemas plokis hoopiski mitu uudisteost ja nad on omavahel natukene nagu “käekõrval väike vend”, nagu ütleb kaunilt Heiti Talvik oma luuletuses “Legendaarne”. Avaplokis on selleks paariks “Valgust!” ja “Elu on voolamine” ning lõpuplokis “Legendaarne” ja “Kõige all”.
Mulle näib, et pikkade otsingute tulemusena küpsenud ühendkoori kava on võimalik tajuda peegelvormina, kus ava- ja lõpuplokis peegelduvad üksteisele vastu olemuslikult sarnased laulud. Kõige avarama peegelduse moodustavad omavahel ava- ja lõpuploki nii-öelda kanoniseeritud teosed, mis väljendavad laulupidude pikka traditsiooni: Lüdigi “Koit” ja Eesti vabariigi hümn avaplokis ning Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” ja Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” lõpuplokis. Nende peegelduste seest leiame ka minu Runneli tekstidele loodud laulud: “Valgust!” ja “Kõige all” raamivad konkreetsemalt XIII noorte laulupidu, kandes endas avarat sõnumit. Runneli hõlma alt peegelduvad omakorda Mariliis Valkoneni ja Peeter Konovalovi laulud, mis mõlemad jõudsid peo kavva parimal võimalikult viisil, läbi siira inspiratsiooni mulle oluliste loojate poolt. Nimelt tabasid mind sel teekonnal kaks väga meeldejäävat telefonikõnet. Ühel päeval helistas Ly Seppel-Ehin, kes, olles lugenud minu ideekavandit, soovis jagada oma luuletust “Elu on voolamine” (hiljem inspireerus sellest esimesest sekundist Mariliis Valkonen) ning teisel päeval Tõnu Kõrvits, kes laulis mulle Konovalovi laulu Heiti Talviku tekstile “Legendaarne”. Ja mis jääb kõikide peegelduste keskteljeks: Karl August Hermanni ja Mihkel Veske igati laulupeolik sõnum “Ilus oled isamaa”! Kui need peegeldused enda jaoks avastasin, oli see üks väga ilus hetk sel teekonnal.
Nii et seekordses kavas ehk ei olegi seda üht laulupeo nimilugu või kantaati, aga on see-eest tihedalt läbikomponeeritud peegelvormis ühendkoori kava mitme uudisteosega.
Mida tähendab pandeemia tõttu lisandunud aasta sinule kui kunstilisele juhile? Kas loominguline pinge võib muutuda talumatuks või on oht, et pinge ajas hoopis lahustub?
Kunstilise juhi rolliga kaasneb vastutuse koorem ja see, et seda tuleb nüüd kahe aasta asemel kolm aastat kanda, nõudis kohanemisaega. Teisalt tunnen, et kui pandeemia aeg on midagi olulist õpetanud, siis ongi selleks paindlikkus ja kohanemisvõime läbi paratamatu praktika ja seistes silmitsi määramatusega. Tänaseks päevaks on olnud aega oma rolliga harjuda, mis on ühtlasi vähendanud pinget, ja kui viimaks see kõik läbi saab, ei pruugi mäletadagi, et see aasta võrra pikemaks venis. On muidugi oht, et laulupidu nii-öelda väsib ära enne pidu ennast. Kuigi siiski loodan ja usun, et see nii ei lähe, ehk isegi vastupidi: kõik osalejad on liikumas kaua tehtud kaunikese teel ja see pidu võib niiviisi küpseda hoopiski varasemast uutesse sügavustesse.