1944. aasta suurest põgenemisest läände möödus sel sügisel 80 aastat. Üle Läänemere lahkus ligi 80 000 eestlast, neist Rootsi umbes 30 000. Need arvud on umbkaudsed, kuid tänavu augustis avati andmebaas, mis viib need arvud kokku konkreetsete isikutega. Kuigi põgenenute hulgad on siiski loendatavad pigem suurusjärkudes kui kümnetes või sadades, võib kindalt öelda, et selle märkimisväärse hulga eestlaste jaoks oli risk minna merele parema perspektiiviga, kui jääda Nõukogude Liidu okupeeritud Eestisse. Lahkujate hulgas oli ka professionaalseid muusikuid, kellest enamikku Kodu-Eestisse jäänud või siin peale kasvanud põlvkonnad ei tunne, kuigi just nemad on võõrsil hoidnud eesti kultuuri järjepidevust.
Siinne sissevaade rootsieestlastest muusikute tegevusse annab vaid aimduse nende kultuurielu rikkusest ja väärib põhjalikumat avamist.
Eksiilis tegutsenud eesti muusikutest teatakse Käbi Lareteid, Eduard Tubinat ja Roman Toid, kuid tegelikult lahkus läände ligi kaks kolmandikku professionaalsetest muusikutest, see tähendab neist, kes 1944. aastaks olid saanud erialase kõrghariduse ja end muusikaskeenel kehtestanud – neid oli muusikateadlase Avo Hirvesoo hinnangul ligi 440. Eesti muusikaelu Nõukogude Liidus kõhetus vähemalt muusikute arvu poolest järgmiseks kümmekonnaks aastaks, kuid Eesti Vabariigis välja kujunenud muusikakultuur ei katkenud, vaid jätkus diasporaa-kogukondades.
Suurpõgenemise 80. aastapäeva valguses on igati paslik koondada tähelepanu pagulasmuusikute tegevusele, mis kulges paralleelselt ja samuti kitsastes tingimustes ning jäi isamaal ligi viieks kümnendiks raudse eesriide varju. Siiski tegutseti ideoloogiliselt vabas ühiskonnas, mis võimaldas endas edasi kanda eiseseisvusaegset vaimsust. Praeguseks on paljud võtmeisikud küll surnud, kuid mälestused neist elavad edasi nii väliseesti kultuurimälus kui ka arhiiviallikates. Peatun siin eelkõige Rootsi põgenenud pianistidel, sest esiteks oli 1944. aastaks just klaverieriala lõpetanuid kõige rohkem ning teiseks on just Rootsist, eelkõige Stockholmist, kujunenud väliseestlaste üks vilka kultuurielu keskusi.
Võimalused, kuidas ja millal üle mere põgeneda, olid sageli juhuslikud, eelis oli saarte ja Lääne-Eesti elanikel. Paljudel juhtpoliitilikutel oli aga siiski aimdus, kuidas sõjasündmused kulgevad, välismaal elanud eestlased aitasid põgenemist ette valmistada ning olid jätnud korraldused, kuidas laevade ja paatidega üleminekut korraldada. Stockholmist juhiseid jaganud ja Eestisse paate-laevu saatnud Eesti Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisation) oli rõhutanud, et üle mere minnes tuleb kaasa võtta vaimuvara. Kõike muud saab kohapealt, aga eestikeelset kirjandust ja eesti noodikogu Rootsis lihtsalt ei ole. Tegelikult oli põgenemine kavandatust kaootilisem – paadid-laevad kuhjati reisijatega üle ja mõnelgi juhul tuli kaasa võetud varandus üle parda visata, et koormat kergendada. Eesti heliloojate nootide puudumisest sai peagi probleem, sest juba pagulaslaagrites tekkis nende järele nõudlus.
Kiiruga põgenenute esimene peatuspaik oli karantiinilaager. Kui Saksamaa pagulaslaagrid olid põgenikest tulvil mitu aastat, siis Rootsi laagrid olid juba mõne kuu pärast tühjad – inimesed liikusid kiirelt edasi tööturule. Põgenikelaagrid olidki ajutine peatuspaik, ent eestlased hakkasid juba seal asutama oma koore, välja andma eestikeelset ajalehte, isegi oma lasteaedu ja ravikabinette – kiire organiseerumine lõi hea aluse hilisemale süsteemsele tegevusele. Rootsieestlaste puhul on täheldatud isegi üleorganiseerumist: tippajal ehk 1940ndate lõpuaastail oli Rootsis 400-500 eestlaste ühingut, seltsi või muud organisatsiooni. Rootsi põgenenud kirjanik Bernard Kangro on öelnud tabavalt, et organisatsioon on rahvusliku elu selgroog ja selle kanda jääb eneseteostuse koorem. Kuigi nendest mitmesajast organisatsioonist enamik olid asjaarmastajalikud, oli eestlus neisse justkui sisse kodeeritud.
Rootsi pagenud professionaalsete kultuuritegelaste erialast tegevust võõrsil iseloomustab samuti korrastatus. Muusikud koondati ühes tantsijate ja kirjanikega Saltsjöbadeni laagrisse, kus nad elasid ja harjutasid koos. Sealt suunati nad esinema teistesse pagulaslaagritesse ning kuigi olukord oli veidi kammitsetud, tõi see kaasa teatava loomingulisuse: pandi kokku muusika, tantsu ja kirjanduse põimikud ning esineti koosseisudes, mis tavatingimustes poleks ilmselt tekkinud. Kuigi segakavaga kontserte anti omariikluse ajal Eestiski, liideti eri kunstialade inimesi laagris rohkem. Täispikk instrumentaalmuusika kontsert võinukski sõjameeleoludes mõjuda liiga tõsiselt, helikunsti, tantsu ja sõnalise osa sidumine pakkus aga vaheldust ja lohutust.
Üks selline organisatsioon, mis pakkus ja korraldas muusikutele pagulaslaagrites esinemisvõimalusi, oli Hjälp Krigets Offer (eesti keeles Aidake sõjaohvreid). Just see organisatsioon koostas kavad, kes, kus ja millal esinevad. Plaanid, millistes laagrites peatuda ja kuidas nende vahel liikuda, olid tehtud minuti täpsusega ja ka transport oli neisse sisse kirjutatud. Halvema ühendusega laagrite vahel kasutati isegi hobusõidukeid, ning needki olid kummalisel kombel graafikus ajaliselt väga täpselt kirjas. Esinejate rühmi nimetati meelelahutuspatrulliks, kuigi võiks arvata, et professionaalide esinemine pakkus traumeeriva põgenemise üle elanud eestlastele midagi meelelahutusest enamat. 1936. aastal Tallinna konservatooriumi lõpetanud pianist Hilja Saarne (1911–2001) esines koos viiuldaja Zelia Uhke-Aumere ja kirikuõpetaja Rein Uhkega ühes sellises patrullis 1944. aasta viimasel ja 1945. aasta esimesel päeval. Seda koosseisu tundub lausa kohatu kutsuda meelelahutuslikuks, võiks arvata, et selline sümbioos pakkus publikule pigem hingehoidu. Põgenikest kultuuritegelased koondusid Flyko (flyktingkonstnärerna – eesti keeles pagulaskunstnikud) nime alla.
Ideaalis oleks pagulus laagriperioodiga lõppenud – loodeti, et mõne nädala või kuu pärast saab Eestisse naasta –, tegelikkuses kujunes pagulusest peaaegu 50-aastane periood. Professionaalsete muusikute seisukohast oli esialgu eelis neil, kel haridustee juba Eestis lõpetatud. Kuigi üleüldine hoiak põgenike suhtes oli Rootsis sõbralik, säilitas Rootsi Teises maailmasõjas neutraalsuse ja isegi tunnustas Nõukogude okupatsiooni, mistõttu välismaalastel ei lubatud esialgu jätkata õpinguid akadeemias. Teadlastele loodi riikliku rahastusega nii-öelda hädaabitööd – arhiivikohad, muusikutele oli selliseid ametikohti luua keerulisem, intellektuaalne ja stabiilne. noodikirjutaja töö leiti ainult Eduard Tubinale Drottningholmi lossiteatri juurde. Mõne aasta pärast siiski piirangud vähenesid, andes noorematele muusikutele võimaluse end kohalikes muusikaakadeemiates täiendada, ning kohalikest erialastest kontaktidest moodustus võrgustik. Eestlastest muusikuid toetasid Eesti Muusikute Ühing ja Noormuusikute Ühing, neist viimases alustas, kuid rootslaste parnassile jõudis Käbi Laretei. Laretei puhul võib edu põhjuseks siiski pidada ka muud, kui üksnes muusikalist andekust: perekonna soosiv taust, tema enda telekarjäär ja biograafiliste sugemetega raamatud võimendasid kindlasti tuntust, tänapäeval suhtutaks nendesse kõrvaltegevustesse ehk isegi kui teadlikku mainekujundusse.
Lisaks juba mainitud Hilja Saarnele oli Eestis õpingud lõpetanud pianistidest põgenenud Rootsi ka Helga Andreae-Malm (lõpetas konservatooriumi aastal 1935, juhendaja Sigrid Antropoff), Ene Paal ja Ellen Kraak-Paris Theodor Lemba ning Valentine Riives ja Nelli Parre Artur Lemba klaveriklassi eri lendudest. Neist jäid Rootsis tegevpianistiks ainult Hilja Saarne ja Valentine Riives. Esimene kolis 1952. aastal Göteborgi ja andis ligi sada kontserti duos Göteborgi sümfooniaorkestri esitšellisti Guido Vecchiga, teine oli aktiivne Stockholmis, andes loengkontserte. Ellen Kraak-Parisest on pagulasajakirjanduses ainult üks teade, kui ta esines metsosopran Koidula Ernits-Pappeliga Norrköpingis 1947. aastal. Tegu oli tema esimese iseseisva kontserdiga, kuid võõra riigi mitte kõige soosivamates oludes jäi see ka viimaseks. Mitmed pianistid tegutsesid õpetajatena – Ene Paal ja Nelli Parre elatasid end sellest täiesti ära, “püsiklientuuriks” olid just eestlastest õpilased.
Noorematest pianistidest ja Rootsis poliitiliste olude paranemisel õpinguid jätkanuist tasub mainida Hilma Nerep-Mossinit, Rea Kiiver-Dampfi, Krista Nieländerit, Lidia Makarovat. Kõik nad said väljundi eesti kogukonna üritustel, tegemata sellest väljaspool suuremat karjääri pianistidena. Makarova puhul tekkis eesti- ja rootsikeelses ajakirjanduses lausa suur skandaal. Ta oli pärit Venemaalt, kolinud õpingute pärast Tallinna, tudeerinud Theodor Lemba klassis ja sõja ajal põgenenud Rootsi, kuid isegi neli aastat pärast põgenemist pidas Nõukogude Liit tema järele jahti. Propagandalehed olid kirjutanud, et Makarovat hoitakse Rootsis vastu tema tahtmist, mis tegelikult ei vastanud muidugi tõele, ning eestlased asusid teda kaitsvale positsioonile.
Paraku oli kümmekond pianisti isegi eesti kogukonna jaoks liiga palju, et neile kõigile rakendust leida. Esinemisvõimalust pakkusid peamiselt Eesti Vabariigi aastapäeva aktused, kus pianist sai saata koore või esineda koorilaulude ja kõnede vahel soolo- või kammermuusikanumbritega. Mõni koor korraldasid ka iseseisvaid kontserte, kuid pianistile jagus sellistel segakavaga sündmustel heal juhul kümmekond lavaminutit. Ilmselgelt ei pakkunud nii napid võimalused rahuldust. Ehk just sellepärast otsisid näiteks Hilja Saarne ja Käbi Laretei võimalusi ka mujalt: Saarne sai Göteborgi esinduskammermuusikuks (riiklik kontserdiagentuur korraldas talle turneesid), samas jäi ta truuks ka eesti kogukonnale ja kaasas oma rootslastest ansamblikaaslasi eesti üritustele, Laretei nautis rahvusvahelist edu soolopianistina.
Miks jäid kümmekonnast pianistist aktiivseteks vaid üksikud? Üheks põhjuseks võib pidada seda, et eesti kogukond eeldas interpreedilt eesti muusika esitamist, uut muusikat aga ei kirjastatud. Eesti heliloojatest elasid Rootsis küll näiteks Eduard Tubin ja Juhan Aavik, kes olid paguluses loominguliselt viljakad. Tubin sattus aga skandaalide küüsi: juba 1959. aastast oli võimalik hakata Tallinnas turistiviisaga käima ning seda võimalust ta ka kasutas, aga väliseestlaste kogukond vaatas sellele viltu ja tõlgendas tema käike kui nõukogude okupatsiooni tunnustamist. Aavik oli olnud enne põgenemist Tallinna konservatooriumi rektor ning ilmselgelt ei oodanud teda Rootsis midagi samaväärset. Kuigi ta pettus Rootsi muusikaelu oludes, jätkas Aavik siiski muusikateavitusliku töö ja komponeerimisega. Tema ligi sajast Rootsis kirjutatud oopusest jõudsid publiku ette vähesed ja trükki üksikud. Pianistid pöördusid iseseisvusajast pärit repertuaari poole, kuid esimestel aastatel võõrsil oli noodimaterjali hankimisega probleeme. Tegutses küll mitu pagulaskirjastust ja neist üks suurim – Orto – avaldas ka noote, näiteks 1944. ja 1945. aastal mõned lauluraamatud. Nõudlust oli puhtpraktilistel põhjustel keeleõpikute ja sõnaraamatute järele, uute nootide kirjastamine oli ehk viimase järgu ülesanne. Nooditeksti taastati mälu järgi, kuid tihedafaktuurilise klaverimuusika puhul oli see üldjuhul liiga keerukas. Kui olud võimaldasid, hangiti noote Soome raamatukogudest, mis olid eesti heliloojate loominguga paremini varustatud.
1959. aastal kuulutati välja klaveripalade konkurss, sihtrühmaks pigem nooremad pianistid, kelle õpetusse loodeti sellega standardrepertuaarile väärtuslikku lisandust tuua. Ligi 40 palast ilmus kolm kogumikku: Eduard Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”, Juhan Aaviku “Seitse pala klaverile” ja kogumik viie helilooja (Udo Kasemets, Kaljo Raid, Avo Sõmer, Lembit Avesson, Diana Krull) paladega. Kirjastajaks oli kontrabassimängija Ludvig Juhti muusikafond Ameerikas.
Kui esialgu oli eesti kultuurielu võõrsil eelkõige 1930. aastate iseseisva Eesti tavasid konserveeriv, siis 1970.-1980. aastatel muutus suund globaalseks. 1972. aastast hakati korraldama ülemaailmsete eestlaste festivali ESTO ning 1983. aastast rootsieestlaste samaformaadilist üritust “Estival”. Just need üritused said ka klassikalistele muusikutele uueks esinemisplatvormiks.
Allikad:
Avo Hirvesoo, “Kõik ilmalaanen laiali”
Eesti Rahvusarhiivi fond ERA.5010.1.55 “Eesti Abistamisorganisatsiooni evakueerimise staabi koosseis ja ülesanded, kirjade mustandid ja ärakirjad, volitused, ülevaade olukorrast Eestis, esialgne aruanne eestlaste päästeaktsioonist 25.08.-20.09.1944 jm”
ESTO festivali koduleht: https://estofestival.com/en/history/
Teatri- ja muusikamuuseumi isikufond M482 Hilja Saarne
Bernard Kangro, “Eesti Rootsis”
Raimo Raag, “Eestlane väljaspool Eestit”
“Pool sajandit paguluses” Stockholm: Teataja, 1994
Eesti Teataja, 22. VIII 1948, 22. X 1947
Välis-Eesti, 24. VIII 1947
Eesti mälu instituudi andmebaas 1944. aastal põgenenutest: https://2024.wwii-refugees.ee/andmebaas/