Eesti interpreetide liit on juba mitu aastat üllatanud andekate Eesti muusikute värskete ansamblikoosseisude ja uudsete kavadega. 28. septembril astus Estonia kontserdisaalis lavale ka võrdlemisi uus, kuid omavahel väga hästi sobiv duo viiuldaja Linda-Anette Verte ja pianist Maksim Štšura. Linda-Anette Verte jättis aasta tagasi toimunud vabariiklikul keelpillimängijate konkursil sügava mulje Brahmsi viiulikontserdi küpse esitusega ja on teinud kontserdielus ühtlaselt kõrgetasemelisi esinemisi. Pikka aega Londonis asunud pianist Maksim Štšura puhul on hea meel, et selline rahvusvahelise tasemega professionaal on end jälle rohkem Eestiga sidunud.
Duo sai praeguses koosseisus esmakordselt kokku suurfestivalil “Beethoven”, kus nad esitasid Beethoveni 2. viiulisonaati. Nüüd pandi kokku avastuslik kava, milles valdav osa oli Eestis vähe kuuldud inglise muusikal. Kindlasti mõjus sellisele valikule ehk ka kaasa Maksim Stšura pikaaegne viibimine Inglismaal ja kursis olemine inglise muusikaga.
Hilisromantilistel Edward Elgari, Ralph Vaughan Williamsi ja Frank Bridge’i teostel on oma eriomase värvinguga võlu. Neoklassitsistlikus stiilis Stravinski “Duo concertant” andis võimaluse tutvuda selle vähem kuuldud värvika teosega. Kumbki mängijatest esitas ka ühe soolonumbri: Štšura Bridge’i klaveripalad ning Verte Ysaÿe sonaadi sooloviiulile d-moll “Ballaad”. Kontserdi eeltutvustuses tõstis duo esile kava ühise nimetaja: need teosed on kirjutatud I maailmasõja ajal ja nii lasub nende peenes ilus ka sõja ja raske aja pitser. Sellisele ajale omane sügavmõttelisus ja süüvimine tuli duo mängus väga hästi esile, nii väga aeglastes väljapeetud osades kui rütmi pulseerimisele üles ehitatud kiiretes osades. Õhtu kõige ulatuslikum teos, Elgari viiulisonaat e-moll on lisaks sügavatele muusikalistele väärtustele ka tänulik viiulirepertuaar.
Eraldi tahaksin peatuda muusikaõhtu esiettekandel, Rasmus Puuri palal “Distantia”. Õnnestunud teos, kus nüüdishelikeel ilmub väga pillipärases vormis. Olles loonud eelmisel aastal esiettekandele tulnud viiulikontserdi (kus soleeris samuti Linda-Anette Verte), on viiuli maailm Rasmus Puurile väga lähedane. On heameel näha, et sellisele klassikalisele koosseisule on loodud selline muusikaliselt sisukas teos, mis annab viiulile võimaluse näidata nii kaunist laulvust kui efektvõtteid, samuti on teoses mõlemad instrumendid heas balansis. Usun, et “Distantiast” võib saada tänuväärne eesti muusika kontsertpala.