Viljandi pärimusmuusika festival toimus 22.–25 juulini omapärases ajaaknas, mil ühiskond oli lahti ja muretu ning mõnus pärimusmuusika pidu vallutas Viljandi. Festivali selleaastane teema oli “kokkumäng”. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles oma avakõnes: “Eelmine aasta jäi festival vahele ja seda suurem on meie soov, et saaksime tänavu siia tulnud inimeste hingekeeli puudutada.” Festivali püsikülaline Toomas Hendrik Ilves lausus: “Kuidas sünnib rahvamuusika? Eraldatuses muusika ei sünni. Nii nagu suured puud saavad alguse seemnest ja vajavad linde, kes seemneid laiali viivad, vajab ka rahvuskultuur kokkumängu, et olla viljastatud ja edasi kesta.”
Neljal päeval toimus festivalil 53 kontserti, rohelise lava programm, tantsumajas sussi sahistamine, tegevused lastealal, õpitoad ja DJ-dega festivalipäeva afterparty Kuusemäel. Õpitubade uuenduseks oli reede- ja laupäevahommikune tants Viljandi rannas. Hommikused meeste- ja naistelaulutoad, laulu- ja mängutuba peredele ning pillituba jätkasid oma toimumisega traditsiooni.
Suvises Viljandis toimuv festival on melu, rõõm, palju uusi ja vanu tuttavaid, idülliline suvine väikelinn, aja peatumine. Nagu ütlesid taani Mads Hanseni kapelli liikmed: “Viljandlased teavad, mis nad teevad, kõik on siin õigesti. Ja tunne on, et kõik inimesed kuulavad folkmuusikat.” Muusikud said ise ka sellest aru, aga neid üllatas, mil määral inimesed on siin Viljandis valmis laskma end muusikast haarata. Näiteks Puuluubi kontserdil hämmastas neid, et üleüldse on võimalik iidse instrumendiga rahvast hullutav muusik laval.
Pärimusmuusika festivalil ringi uidates viis kokkumäng teemana mõttedki oma radadele uitama. Samuti kerkisid minus küsimused. Mis on pärimusmuusika, folkmuusika? Kas ma üldse tohin selles mõnusas keskkonnas neil küsimustel lasta kerkida? Üks oluline teema festivalil on aeg ja võime muusikat kogu festivali vältel kuulata ja vastu võtta. Esimene päev on selles mõttes kõige tänuväärsem, et on jaksu ja energiat kuulata artistide etteasteid tervikuna, kunstivormina, teostena. Ja kuigi ka kolmandal ja neljandal päeval on ju soov sama, on muusikakuulamise karikas omamoodi nii täis, et kuulamine muutub. Samuti muutub see, kui kaua üht artisti kuulata jaksab või kas ehk samal ajal toimuvaid kontserte mõlemaid külastada. Kuid see ongi ehk festivali võlu. Mõnel teisel kuulajal on kindlasti täiesti teistmoodi.
Viljandi folgi publik mõjus vabastavalt ja ennastunustavalt. Pea iga kontsert pani kasvõi mõne inimese tantsima. Isegi Tbilisi, Gruusia traditsioonilise koorilaulu kontserdil keerutasid mõned aeglase muusika rütmis jalga. See oli hetk, mil mõistsin, et Viljandi folgi publik on heas mõttes täiesti segi – isegi sellise rahuliku, seisva ja voolava koorilaulu saatel tantsitakse.
Ise kuulasin kõigepealt Mads Hanseni kapelli. Nende paindlik kokkumäng, loomulikkus, lihtsus, sundimatu ja vahetu laval olemine, tantsuline, isegi veidi romantiline humoorikas helikeel kandis, soolod rikastasid ja elavdasid.
Lätist tulnud Jaapanis kokku saanud duo ZeMe ansamblinimi tähendab tõlkes Maa. Nende maagiline, ootamatu ja üllatuslik koosmäng tekkis pärimuse ja modernse elektroonilise maa kohtumisest. Huvitav, palju nende muusikas/loomingus on improvisatsiooni, nende muusika kõlab mõnusalt vabalt ja kulgevalt. Kandlemäng vaimustas oma samal ajal nii iseenesestmõistetav, ehe ja detailne olemisega ja kihvtilt oli ühendatud kandle traditsiooniline kõla ja laiendatud mänguvõtted elektroonikaga.
Reaalsusest viis välja Kärt Johansoni ja Sean Garvey kontsert. Eelmisel aastal oleks ka Jaak Johanson olnud laval. Kogu kontsert oli kantud igatsusest ja rahust. Kärt jutustas Jaagust, kes oli sillaehitaja, lausa maag eri inimeste ja muusikate vahel. Veel lisas ta, et nüüd on nende töö, kes elus on, neid sildu mööda edasi minna ja väärtustada Jaagu tehtut. Ta lõi meile pildi, kuidas Jaak ehk kõlgutab koos teiste lahkunute, näiteks oma tuttavate iirlastest muusikute ja miks mitte ka Juhan Viidinguga, kelle sõnadele järgmine laul oli, jalgu üleval aida rõdul ja kuulab kontserti. Kärt ja Sean esitasid mõned lood koos, aga palju eraldi lauldes mõlemad oma maa rahvalaule. Rääkides tantsust ja tantsimisest ütles Sean ühe huvitava mõtte: “There is always a dance going on in the slow song”. Kogu harmoonia, laulutehnika, ülimalt lai häälekasutus (kõige madalamatest võimalikest lauluhäältest päris kõrgeteni välja), palju trillerdusi, keerutusi – kõik see tekitas tunde, et ta vist laulab päris tõelist ja autentset iiri rahvalaulu. Ühe laulu laulis ta ka päris ilma pillita, päris lugulaulu. Kärdi esitatud regilaulud viisid kuulajad kaasa, panid kaasa hingama, kaasa laulma ja koos looga voolama. Energeetiliselt võttis iga lugu ja viis meid minema kuhugi, kus olla, lihtsalt niisama. Kontsert lõppes iiri looga, mis läks üle eesti labajalaks. Olime võlutud, olime naernud, lõdvestunud, elasime lihtsalt tänases. Ja seltskond rõdul rõõmustas.
REGIRAM intrigeeris. Loomulikult on paljud seda ilmselt juba kuulnud-näinud, minul aga avanes kordumatu võimalus seda esitust esimest korda just folgi atmosfääris kogeda. Kohe hakkasin mõtlema sellele, et pärimusmuusika on tõesti väga lai mõiste. Kasvõi näiteks kas noodiga või noodita. Ma arvan, REGIRAMi kuulaja ei kahtle, et tegemist on folkmuusikaga. Kogu teos vaimustas ja rõõmustas, et eesti rahvamuusika on nii erinevate kollektiivide ja loojate poolt oma muusikaloomesse nii sisuliselt integreeritud. See, kas muusika noodi järgi või peast esitatakse, ei ole nii oluline, ilmselt ainult mõni üksik näeb sellist detaili. Paar eriti üllatavat hetke olid, kus muusika reaalselt tekitas tunde, et tõstab Pärimusmuusika aidal katuse pealt, üks valss läbi saali ja laulmine läbi laulja kätest moodustatud suu ette asetatud toru.
Ootamatu ja vahva oli näha enesekindlat esinejat, kes ei osanud publikuga eriti inglise keeles suhelda. Aga muusika on ikka see, mis kõneleb. Maria Mazzotta ja Vince Abbracciante esitasid itaalia muusikat, mis hämmastas. Tundus, et sellist muusikat olen ju nii palju kuuldud filmis ja ooperis. See oli ainuke kontsert, kus heli tundus olevat liiga vali muusikastiili ja häälekasutust arvestades. Mis on kogu festivali suurust arvestades imeline saavutus.
Antti Paalanen Soomest oli uskumatu näide, kui palju üks muusik laval oma energiaga jaksab ja suudab, kuidas on võimalik rütmi ja struktuuriga publikut hullutada ja liikuma panna. Kuigi esimesel hetkel ehmatav, oli üldmulje võluv ja erakordne. “Paalanenil on alati olnud suur soov tuua lõõtspill tänapäevasesse tantsumuusikasse, seega proovib ta leida viise, kuidas muusikariistaga tekitada samasugust kõla ja väge, mida kaasaegse popmuusika kuulajad ootavad. Ta ühendab kaunid meloodiad tehnorütmi ning metal-muusikale omase uriseva vokaaliga sarnaneva kurgulauluga” (kusjuures ta räägib ka niimoodi).
Get up the Wooden Hill ansambli seiklus Viljandi folgi lavale oli põnev, nad jõudsid kõik viiekesi alles pühapäevaseks kontserdiks Viljandisse kohale. Viljandi folgil on traditsioon kutsuda igale festivalile üks päris iiri bänd ja seekord olid nemad need. Ja nende muusika oli “täpselt selline nagu vaja” – kas nii üldse tohib öelda? Publik oskas fantastiliselt tantsu vihtuda, kaasa elada.
Sel festivalil oli plaanis ka kaks mälestuskontserti, Jaak Johansoni ja Igor Tõnuristi auks. Kahjuks jäi Jaagu kontsert kuulmata, see-eest aga kuulasin Igor Tõnuristi mineviku ja oleviku kokkuviimise sündmust. Mind vaimustas see, kuidas loodi meeleolu, justkui oleks Igor ikka seal. Räägiti, tantsiti, lauldi, meenutati, rõõmustati ja vaadati tulevikku. Rõõmus, tänulik ja krutskiline meeleolu saatis kontserdi külalisi kindlasti ka kogu järgneva õhtu ja kodutee.
Naised köögis üllatab iga kord oma päevakajalisuse, võluvalt lähedase, päriselt rahva muusikud olemisega. Nad teevad muusikat tänasel päeval ja tänasele inimesele lihtsalt intelligentsel viisil. Ja kuulaja tunneb end hästi ning naeratab.
Mari Kalkunit pole ma kontserdil kuulnudki, tema loomulikkus, loitsiv, elektroonika abil põnev mitmehäälsus ning hingamine ja maagia tõstsid juba muusikast küllastunud kontserdikülastaja siiski kõrgustesse, muusika olemisse. Ja jälle kummitab peas küsimus, et kust siis jookseb piir rahvamuusika ja kunstmuusika vahel. Tänasel päeval vastan, et see pole oluline. Kui muusik nagu Mari viib rännakule aega, mis ehk kunagi oli, aga võib-olla ei olnud ka, aeg-ruumi täis maagiat, siis nii ongi. Ja kui ta ütleb, et alati on kõiges süüdi rahvalaulud, siis võtkem see teadmine kaasa, kulgegem mõnusalt läbi pillide, laulude ja muusika, läbi olemise.
Festivali lõppkontsert pühapäeva hilisõhtul NOËP Goes Folk leiab kajastamist eraldi loos koos intervjuuga Andres Kõpperiga. Lauri Õunapuult uurisin, mida võiksin näiteks ise teha, kui tahaksin ka rahvalaulu laulda. Lauri ütles, et kes laulda tahab, sel on juba esimene samm tehtud - on huvi. Edasi soovitas ta uurida rahvaluulearhiivist või folklore.ee lehelt publikatsioone ja salvestusi ning leida laul, mis väga meeldib. Ja kui laul väga meeldib, siis küll see ka meelde jääb. Rahva sekka ja kultuuri jäävad pidama lood, mis on ägedad, aga mis teeb rahvamuusika ägedaks, seda saab igaüks ise otsustada.