Toivo Nahkur, “Vestlusi iseendaga”, I osa. 28 esseed klaverikunstist. 2022, 334 lk.
Eelmise aasta lõpus kaante vahele jõudnud raamat sisaldab kahtekümmend kaheksat esseed klaverimängukunstist. Mõneski mõttes on tegemist unikaalse mäludokumendiga, kuhu on talletunud selle autori enam kui neljakümne aasta pikkune kirjutamiskogemus. Veidi ringi vaadates võib tunduda, et kirjasõna hästi valdavaid muusikuid polegi nii vähe, kuid selle raamatu väärtuseks tuleb ilmselt pidada autori erakordset soovi ja võimet pühenduda oma eriala tutvustamisele läbi väga erinevate vaatenurkade, kus üksteist täiendavad muusik, õpetlane, pedagoog, filosoof ja võibolla veel keegi.
Kelle lugemislauale võiks seda raamatut soovitada? Kindlasti kesk- ja vanema astme muusikaõppuritele ja sugugi mitte ainult klaverierialalt, sest klaverimängust ja mängijatest kõneldakse siin muuhulgas paljude üldharivate seoste kaudu, tehes põikeid nii lähemasse kui kaugemasse kultuuriajalukku ja heites samal ajal valgust ka seda raaminud ja suunanud sündmustele ühiskonnas.
Kuna raamatusse on koondatud kirjutised erinevatest aastakümnetest, siis ei saagi oodata, et lugeja jaoks peaks ilmtingimata moodustuma kaanest kaaneni kulgev sisuline tervik. Raamatu lõikes esineb kaunis palju kordusi, kuid seegi on loomulik, sest samadest isikutest või nähtustest on erineval ajal võimalik rääkida neid erinevasse konteksti asetades. Vahest olekski kõige õigem lasta sel raamatul end kõnetada vähehaaval ja kasutada seejuures tänapäevaseid infotehnoloogilisi võimalusi, et vähemalt osadestki esseedes mainitud haruldastest ajaloolistest salvestistest oma kõrvaga osa saada. Nii muutuks selle raamatu kohatine konspektilaadsus omaette väärtuseks ja paljude põgusalt mainitud ajalooliste suurkujude nimed elustuksid üle aja veel mõnegi kuulaja meeles.
Igasugust esseede kogumikku võib žanrina julgesti vaadelda ka kui selle autori tõekspidamiste ja maitse-eelistuste manifestatsiooni. Käesoleva raamatu puhul saab neist veidi aimu juba siis, kui süveneda raamatu lõpus olevasse isikunimede registrisse ja võrrelda, kui paljudel kordadel on üks või teine helilooja või klaverimängija jutuks tulnud. Kuid küllap on sellisest võrdlusest kõnekamgi teoses esinevate nimede aukartust äratav koguarv, mis koos kasutatud kirjanduse loeteluga peegeldab selle autori ilmselt fenomenaalset töövõimet koos selleks vajalike siseilma kõrguste ja sügavustega.