Elan Tartus, Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnas ja selle lähenedes mõtisklen üha enam, milliseid suurmehi ja -naisi on siin linnas ringi uidanud, lühemat või pikemat aega elanud.
Palju seoseid
Kohe meenub hõimlane, ungari helilooja ja imepianist Ferenc Liszt. Tema oli Tartus 1842. aastal, andis kaks kontserti ülikooli aulas ja privaatkontserdi kirjanik Faddei Bulgarinile kuulunud Salme tänava Karlova mõisas. Mälestustahvel mõisahoonel oleks igati asjakohane. Või mõni Liszti nime kandev Karlova tänav. (Mitte küll Salme tänav, sest siis kaoks Kalevipoja ema Linda õe nimi). Tarbatu tüdrukud Linda ja Salme elanud siin ümbruses põletatud savitellistest majas ja siia Kalev kaasat kosima tuligi. Valik kahe võluva neitsi vahel pöördus Linda kasuks. Kalevi kosjaskäiku tähistab läheduses asuv Kalevi tänav, Linda nime jäädvustab Salme paralleeltänav, mis suubub Lev Tolstoi tänavasse.
Tolstoi tänav sai nime Karlovas asunud kirjandusühingu abiga märtsis 1917. Protokollid peegeldavad vaidlusi kirjaniku siinviibimisest: kus ta peatus, kas alustas või lõpetas romaani “Sõda ja rahu”, kas peaks tänav saama nime Tolstoi või Sõjarahu.
Tänavu märtsis, koroonaviiruse kõrglainel sai mulle jalutamisest igapäevane tegevus. Kord, pea täis uitmõtteid, jäi pilk peatuma tänavasildil Aida. Teame, et tegemist on laohoonet tähistava sõnaga “ait”. Tänavanimed on pärisnimed ja omastavas käändes, seega Aida.
Seistes Aida sildi all, tundsin, kuidas pead läbis mõttejõnks – kas nimel võiks olla seost Giuseppe Verdi ooperiga “Aida”? Mõte tundus nii absurdne ja naljakas, et lõbustasin end sellega tükk aega. Minu “mõtteuidangute” tõusis see teise koha (esikohal on uidang eesti neiust Janast Puškini “Jevgeni Oneginis”, kes abielludes vürst Greminiga säilitas uues eesnimes Tatjana nii neiupõlve ees- kui perekonnanime!).
Kiirustasin koju, lugesin läbi “Aida” saamisloo Helga Tõnsoni Verdi elulooraamatus “Traagikust naerva mõttetargani” ja – oh üllatust! Just nüüd, 2021. aastal möödub “Aida” esietendusest 150 aastat! Ooper esietendus Kairos 24. detsembril 1871.
Asusin hasardiga otsima jälgi Verdi võimalikust viibimisest Tartus.
Kirjandusmuuseumis leidsin Eesti Postimehe 1870. aasta aprillikuu numbrist huvitava kuulutuse (keelekasutus muutmata):
Tartus, Aida ulitsa 3, Karlova mõisamaade jures tahhetakse
ürimaja päriskrundi peal kõrvalise hone ja väikse lilleaiaga
ärramüa.
Lähhemat teadust annab sealtsammast lesk L. Mettus.
Majas olla elmise kevvade ilmakulus italia helivõidlane
Värdi operat kokkupannud.
Märkus “Värdi” kohta inspireeris otsinguid jätkama. Linnamuuseumist sain teada, et maja Aida 3 hävis II maailmasõjas ja lopsaka umbrohuga krunt on tühi tänini. Infonarmaid lisandus veel ülikooli muuseumist ja raamatukogust. Traageldasin kõik kokku ja sain ühe võimaliku sündmusterea, mida esitan panoraampiltidena.
I panoraampilt. Miks Tartusse?
Verdi Tartusse tulek seostus tema viibimistega Peterburis. Peterburit külastas ta aastal 1862 koguni kaks korda, sest Maria teater oli tellinud ooperi “Saatuse jõud”. Esimene külastus seostub lepingu, teine esietendusega. Hea kontakt tekkis Verdil ooperit juhatanud tšehhi päritolu dirigendi Eduard Napravnikuga. Juba siis oli jutuks edasine koostöö ja kui
1869. aasta algul valiti Napravnik Maria teatri peadirigendiks, saatiski ta Verdile kutse tulla läbi rääkima uue ooperi asjus. Oli teinegi põhjus – aprillis tuli välja “Saatuse jõu” uus redaktsioon – sama, mille Verdi tegi Milano La Scalale.
Verdi viibis Peterburis 8.–20. aprillini 1869. aastal. Põhiline aeg kulus “Saatuse jõu” proovidele. Esietendus toimus 18. aprillil ja edu oli suurem kui 1862. aastal – Verdi käis laval kummardamas kaheksa korda. See oli Venemaa kohta suur arv.
Kahel päeval tutvustas Verdi teatrijuhtidele uue ooperi sünopsist, mis tugines Vana-Egiptuse legendile (autoriks tuntud egüptoloog E. Mariette) ja Antonio Ghislanzoni veel lõpetamata libretot. Töövariant kandis nime “Sfinksi varjud”. Egiptuse temaatika oli selleks ajaks esile kerkinud kogu maailmas. Põhjuseks kohe-kohe valmiv Suessi kanal, mille ülemaailmne tähtsus oli vaieldamatu. Maria teater oli väga elevil nii aktuaalse temaatikaga ooperist ja Verdiga sõlmiti eelleping.
Ootamatult tõi Napravnik Verdile välisministeeriumist äreva teate poliitilise olukorra kohta Itaalias. Võimud olid hakanud jälitama ja vahistama kunagisi vabadusvõitlejaid (eriti Garibaldi toetajaid). Napravnik soovitas Verdil jääda paigale, et ära oodata olukorra rahunemine.
Verdi jäigi n-ö pehmesse eksiili ja leidis hea võimaluse ellu viia uitmõte – külastada salapärast Liivimaa ülikoolilinna Dorpatit (Tartut). Euroopa heliloojaile (ka Verdile) oli see kohanimi mällu jäänud, sest seal olid käinud mitmed korüfeed – Wolfgang Amadeus Mozart (1778. a. aprill, vt Sirp, 27. I 2006 “Veel üks Mozart”, J. P. Pottier’ ettekanne Prantsuse Instituudis). Ferenc Liszt (märtsi lõpp-aprilli algus 1842, vt A. Põldmäe “Tartu Ülikool, klaver ja Liszt”, T.M.K. 2011, nr 10) või Robert ja Clara Schumann (1844. a. veebruar, vt K. Leichter “Valik artikleid”, Tallinn, 1982; A. Karm, “Clara ja Robert Schumanni kontserdireis Tartu kaudu Venemaale”, Muusika, 2005, nr 11).
Verdi sõitis Tartusse postitõllas, just nagu Liszt omal ajal, sest Peterburi–Tartu raudteed polnud ikka veel (Peterburisse sõitis Verdi rongidega Milano–Varssavi ja Varssavi–St Peterburg). Läänes unustatud postitõllas loksumine tundunud nüüd koguni eksootiline. Sõit läbi Narva kestis kolm päeva ja 24. aprillil 1869 oli Verdi Tartus.
II pilt. Ooperi komponeerimine, fooniks laulupeoeelne melu
Tsaaririik nägi ette (nagu nõukogude aegki), et pikemaks ajaks tulnud võõras pidi enda ja elukoha “möllima” võimudele. Verdi läks selleks Tartu raekotta, kus kohtus justiitslinnapea Carl Victor Kupfferiga. Verdi selgitas olukorda ja esitas palve olla inkognito, ajakirjanike vaateväljast eemal. Seda talle ka lubati. Ohtu, et ta tänaval ära tuntakse, ei olnud, sest pigimusta habeme oli ta maha ajanud. Aga just habemest tunti Verdit kõikjal, ka Eestis, kus fototrükk oli üsna levinud.
Verdi üüris korteri majas Lühike tn 3. Asukoht kesklinnast eemal sobis hästi ja siin oli loominguks hädavajalik pianiino. Maja peremees märkinud, et pilli valmistas Tartus tegutsev meister Robert Rathke. “Meie oma mees”, lisanud peremees uhkusega.
Verdi alustaski hooga Peterburile lubatud ooperi loomist. Eriti elas ta sisse Etioopia kuninga tütre Aida ja Egiptuse väejuhi Radamese armudraamasse. Kojusõidu ajaks oli I vaatuse klaviir valmis. Ja käsikirja kaanel seisis ooperi uus nimi – “Aida”.
Tartusse jäi Verdi 28. maini. Oli ilus aeg, linn uppus kevadõitesse. Helilooja jalutuskäigud viisid põhiliselt Toomemäele. Ta vältis kohtumisi, soovis aga siiski näha Liszti esinemiskohta. Abiks oli siin ülikooli rektor Georg Philipp Oettingen, kes lisaks ülikooli peahoonele tegi Verdile ringkäigu Tähetorni ja Toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukokku.
Verdi Tartuga seotud ootused täitusid mitmekordselt. Tal väga vedas, et sattus
I üldlaulupeo kibekiiresse ettevalmistusaega! Linnapildis sebivate üliõpilaste kõrval (neid oli siin 1700) hakkas silma mitmeid tegevusi: korrastati majade fassaade, aedu, lilleklumpe, arvukad hobuveokid vedasid laulupeo objektidele ehitusmaterjale, reklaame laiali kandvad noored hõiklesid väljakutel ja koridorides. 21 000 elanikuga linna kohta oli selline, suurt mesilasperet meenutav sagimine ebatavaline. Ja mitmel pool, eriti kirikutes, kõlas koorilaul, tehti ju pingsalt proove lähenevaks suurpeoks. Kindel on, et laulupeoeelsed koorimuljed leidsid kajastuse “Aida” kooristseenides.
III pilt. Miks pidi Verdi end varjama?
Verdi ajalooteemalised ooperid viisid ta ikka ja jälle vabadusvõitluse keeristesse, eriti “Nabucco”, “Attila” ja “Lahing Legnano all”. Viimase koor “Viva Italia” sai revolutsioonilauluks ja autor teenis hüüdnime “revolutsiooni maestro”. 1848. aasta suure revolutsiooni ajal kirjutas Itaaliat ühendada püüdva ülestõusu juht Mazzini Verdile: “Seda, mida mina ja Garibaldi teeme poliitikas, teete Teie muusikas. Itaalia vajab Teie muusikat rohkem kui kunagi varem.” Helged lootused uputati verre, kuid võitlus jätkus ja Verdi andis oma panuse jätkuvalt läbi ooperite. Võimud Itaalias vahetusid pidevalt. Muutus ka suhtumine vabadusvõitlejaisse, sh Verdisse – need kõikusid rahvuskangelasest riigireeturini välja. See tingis kõikuva turvatunde.
Kui 1869. aasta kevadel tulid riigis võimule monarhistid, algas klaperjaht vabariigi toetajatele. Õnneks ei kestnud see kaua, peagi võidi rahulikumalt hingata ja Verdi sai Tartust vabalt tulema.
IV pilt. Lühike tänav saab uue nime – Aida
Enne Verdi lahkumist kutsus linnapea Kupffer ta volikogu istungile, tänas linnale osutatud au eest ja teatas soovist anda tänavale, kus Verdi elas, tema nimi. Verdi tänas linna varjupaiga eest ja mainis, et tänav võiks kanda Aida nime, sest just sellise nimega ooperile oli ta siin “inspiratsioonituult saanud”. Volikogu elavnes (lõbu tegi sarnasus sõnaga “ait”), kostus heakskiidupomin ja linnapea teatas, et Lühike tänav kannab nüüdsest nime Aida.
Linnarahvas saigi aru, et uus tänavanimi tuleb sõnast “ait”. Imestust äratas vaid see,
et Lühikesel tänaval ei teatud ühtegi aita. Nimemuutus ajalehtedes ei kajastunud. Kui pole teadet meedias, siis pole asja samahästi kui olemas (ah et seda tarkusetera tunti juba 152 aastat tagasi!). Ehk selgitab see näide, miks olulised faktid jäävad vahel märkamata või vajuvad unustusehõlma. Ometi, isegi Aida 3 maja hävimine sõjatules ei kustutanud lõplikult tartlaste mälusidet Verdiga. Vanema rahva suust pärineb teravmeelne naljand kellestki Aida tänava Kiusupea Värdist, mille pani 1976. aastal kirja Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe. Eelmäe dešifreeris nime ja – selle varjust tuli lagedale siinse kirjutise kangelane Giuseppe Verdi!
V pilt. “Aida” valmimine
Verdi sõitis postitõllaga Riiga ja edasi rongiga Varssavi kaudu kodumaale. Kodus oli ta 7. juunil 1869. Ees ootas Egiptuse valitsuse ettepanek kirjutada Suessi kanali avamise puhuks Vana-Egiptuse-teemaline ooper. Katke Egiptuse valitsuse kirjast (La Scala Muuseum, säilik GV 981): “[---] Egiptuse valitsus oli meeldivalt üllatunud, et maailma suurim ooperihelilooja huvitub meie kodumaa ajaloost. Palume maestrol olla nii lahke ja kirjutada ooper Egiptuse teemadel. Kogu Egiptuse rahvale oleks see suur au. [---]”.
Verdi oli kimbatuses. Mida teha? Egiptuse-teema oli ju Peterburile ära lubatud! Kuidas küll Egiptuse-teema egiptlasteni jõudis? Pärast kuus kuud kestnud kõhklusi langes otsus Kairo kasuks. Kergendas seda fakt, et Maria teatriga oli sõlmitud vaid eelleping. Ja Napravnik sai Verdilt pika vabanduskirja.
Ees seisis kiire aeg – suure ooperi lõpetamiseks jäi kümme kuud. Tartus sisse saadud hoog jätkus veel suurematel tuuridel armastatud loomingu- ja elupaigas, Sant’ Agata mõisas.
Esietendust plaaniti 2. juuliks 1871. Vahepeal puhkenud sõjategevus Prantsusmaa ja Preisimaa vahel lükkas esietenduse 24. detsembrile 1871.
Sellist rahvusvahelist triumfi polnud osaks saanud ühelegi Verdi ooperile. Kairosse Verdi ei sõitnud, kuigi ees ootasid idamaised luksused – kolm korda Itaalia honorare ületav summa, kallid kingitused ja ordenid. Kogu töö ooperiga usaldas Verdi kaasmaalasele, tuntud dirigendile ja kontrabassimängijale Giovanni Bottesinile.
Verdi aimas ette, et ei tarvitse vastu pidada reisi füüsilisele ja vaimsele pingele, sest “pagulus” Tartus, lepingu muutmise pinged ja “Aida” loomise kiire tempo olid organismi tugevalt kurnanud. Hirm supereduka ooperiga kaasneva melu ees oli õigustatud (“Aida” 1872. aasta La Scala esietenduse lõpus pidi Verdi laval käima 32 korda!).
VI pilt. Ununenud seik
Aastal 1973 olin üleliidulise heliloojate liidu turismigrupiga Itaalias. La Scala ooperiteatri külastuse ajal tutvustati meile teatri ooperimuuseumi. Verdi vitriinis nägin tuttava kujutisega postkaarti – Tartu Inglisillaga! Muuseumi giid kinnitas, et see on tulnud Eestist koos auaadressiga (säilik: GV 987, margil oli tempel Dorpatist saatmise kuupäevaga – 11. I 1872). Peagi sain La Scala giidilt kirja teel Verdile saadetud kaardi koopia. Selle tagaküljel oli ingliskeelne tekst: “Austatud Maestro Giuseppe Verdi! Meenutagu see kaart Teile viibimist Dorpati linnakeses, kus alustasite oma surematu ooperi “Aida” loomist. Südamlikud õnnitlused esietenduse puhul!
Head Uut Aastat!
Sügava austusega Tartu linnavalitsus ja linnapea Carl Kupffer.” (tlk Helen Põldmäe)
Epiloog
Tänavu 2. juunil intervjueerisin üht kultuuriajaloo magistranti, kelle vanaisa elas enne sõda majas Aida 3. Noormees vahendas sundimatult vanaisalt kuuldud Verdi-teemalisi killukesi. Mõned olid juba tuttavad. Uudne oli, et “härra Värdi” olla toitnud ühte hulkuvat kassi ja see trüginud korterisse elama. Majaperemees soovitanud loom Itaaliasse kaasa viia ja toonud kassile isegi puuri. Vaba fantaasiaga pikitud jutte pahaks panna ei saa, sest fantaasial rahvaluule püsibki. Toon ära stenogrammina intervjuu lõpu, kus pannakse hästi paika “Verdi juhtumi” olulisus: “Kui ausalt öelda, on see Verdi Tartus ooperi, sorry – munemine – pigem jah nagu ajalooline pomm-factum. Tundub, et seda tuleks – kuidas nüüd otse ütelda – tähtsustada. Mina saaksin siin olla nagu pankur-vahendaja rollis. Aitaksin kaasa teistegi “Aida”-Aida tänavate mälu-uuringutele.”
Tõepoolest, Aida tänavaid on teisteski Eesti linnades, näiteks Tallinnas ja Pärnus. Aga jätkem nende seoste otsingud tulevaste töövõitudena mõnele teisele “Aida”-Aida uurijale.
P.S. Rudolf Tobiase deviis oli “Suuri asju tahta – see rahuldab”. Olen Tobiasega ühel lainel ja teen ettepaneku: vabastada Aida 3 territoorium umbrohust ja romudest ning kujundada sinna Verdi-nimeline ooperiväljak. Kas saab olla paremat turismimagnetit kui kuulsa ooperi ja veel kuulsama helilooja mälestust tähistav tänava ja väljaku sümbioos?