Mullu 20. detsembril möödus 60 aastat Veljo Tormise kooriteose “Sügismaastikud” esiettekandest. Selle sündmuse märgiline tähendus on palju suurem kui esmapilgul tundub. Võibolla oli see kõige olulisem pöördepunkt Veljo Tormise loomingus? Ja maamärk siinses muusikas samuti? Selle üle võib vaielda, kuid üks erakordselt oluline tähis on see praeguses vaates päris kindlasti.
Kuidas tekivad muusikaloos jõnksud, mis aktiveerivad muutuse? Miks paljusid neist kohe ei märgata, vaid mõistmine saabub alles hiljem? Sellele pole kunagi lihtsat vastust. Enamasti ei tea asjaosalised sel tähelepanuväärsel hetkel ka ise, et nüüd see juhtub.
Veljo Tormise loomingu ja muusikalise mõtlemise vast kõige suurema pöördepunkti tähiseks on kooriteos “Sügismaastikud”. Paradoksaalsel kombel on see lugu täna – enam kui 60 aastat pärast loomist – aktuaalsem kui oma eksisteerimise esimesel kümnendil. Aga mitte see pole tähtis. Hoopis olulisem on impulss, mis andis sellele muusikale kõla ja kuju ning mis kasvades ja arenedes vormis üht heliloojat nõnda, et tema järgnevast loomingust sai Eesti muusikakultuuri üks võimsamaid tugisambaid. Midagi sellist, mille pärast on meil põhjust ka ülejäänud maailm ees uhkust tunda.
1964. aasta septembris esitles Veljo Tormis heliloojate liidu (HL) iganädalasel arutluskoosolekul kolme laulu sarjast “Sügismaastikud”. Seda koos segakoorilooga “Ühte laulud laugenevad” ja meeskoorile kirjutatud “Hamleti lauludega”. Samal hooaja alguse koosolekul tekitas kõige suuremat elevust Arvo Pärdi lühike puhkpilliteos “Kvintetiino”, mille lustakana tunduv lõpuvinjett tõmbas märksa rohkem lugupeetud kuulajate-arvajate tähelepanu, kui Tormise pingutused moodsama helikeelega koorimuusika vallas.
“Sügismaastikud” vilksas enne esiettekannet veel korra ajakirjanduses, kui oktoobri keskpaigas ilmus nädalalehes Sirp ja Vasar (SV) artiklike Teaduste Akadeemia naiskoori tegevuse kohta ja seal oli märge, et Arvo Ratassepa käe all teeb taidluskoor parajasti proove Veljo Tormise uue teosega.
Esiettekanne toimus 20. detsembril Estonia kontserdisaalis. Oli pühapäev ja 90-liikmelise naiskoori kava esimene pool koosnes dirigent Arvo Ratassepa käe all üksnes Veljo Tormise loomingust. Teises pooles kõlas teiste eesti autorite uuem koorimuusika.
Kontserdi arvustuses märkis Valdar Viires mõni päev hiljem (SV, 25. XII 1964), et seekordne kontsert tutvustas Tormist hoopis uuest küljest – huvitava miniaturistina: “Pole mõtet korrata, et miniatuur ei anna heliloojale võimalusi “lobisemiseks”, vaid nõuab talt oskust kasutada väga lakoonilisi, kuid ilmekaid, karakteerseid muusikalisi vahendeid teksti, meeleolude ja sisu edasiandmisel.” Ning arvustaja nentis, et Tormisel seda oskust on. Aga Viires oli ettevaatlik kiidusõnadega. Pigem vihjas ta teose esituse ebakindlusele, kui ütles, et “kuuldu rikastas nii kuulajat kui lauljat” ning lisas lootuse, et järgmiste ettekannetega lisandub interpretatsioonile värve, nõtkust ja emotsionaalsust.
Arvustuse lugeja võis saada aimu, et vokaaltehnilises mõttes esitas Tormise uus teos nii lauljatele kui dirigendile väljakutse ja et lauldud tekst ei kandunud saali kuigi hästi.
Lugedes mõne järgneva aasta arutlusartikleid Eesti ajakirjanduses, kus püüti üldistada muusika tormilist uuenemist 1960-ndatel ja helikeele arengut, me peaaegu ei leia viiteid sellele Tormise naiskooriloole. See reaalne heli, mida muusikast arvajate kõrv kuulis, ei olnud neile veenev. Lühidalt võib esiettekandele järgnenu kokku võtta nõnda, et vaimustusetormi ei tekkinud. Oli ettevaatlik-lugupidav vastukaja, mis jäi pigem tagasihoidlikuks.
Veel mitu aastat pärast “Sügismaastikke” võis HLi arutluskoosolekutel või leheveergudel kohata Tormise aadressil kriitikat, et tema teoseid suudavad esitada vaid väga vähesed koorid ja et ta kirjutab ülemäära keeruliselt. Nii ei saanudki “Sügismaastikud” tuult tiibadesse enne, kui siinne koorimuusika esituse üldine tase ja teadmine mujal maailmas toimuvast jõudis teosele tasapisi järele.
Märtsis 1965 tegi TA naiskoor raadiosalvestuse ja 1969 kõlas teos nende esituses esimest korda heliplaadil. 1968 avaldas Leningradi kirjastus Muzõka noodi. 1970-ndate keskpaigas lauldi “Sügismaastikud” heliplaadile Bulgaarias. Tõnu Kaljuste kammerkoor Ellerhein tegi oma plaadistuse 1980-ndate alguses.
Kaasani konservatooriumi tudengi Vladimir Mihhailovi initsiatiivil valmis 1970-ndate algupoolel tsükli segakooriversioon ning raadiokoor oli Eestis esimene, kes selle oma repertuaari võttis. Aga see oli juba Tormise enda kohendustega noot segakoorile, mis 1976 väikeses tiraažis ka ära trükiti.
Kümnend kümnendi haaval lisandus esitusi ja salvestusi ning praegu on “Sügismaastikud” üks kõige enam heliplaatidele jõudnud teoseid Veljo Tormise loomingunimekirjas. Esituste ja plaadistuste arvu aluseks võttes võib öelda, et tegu on tema ühe populaarseima teosega.
Veljo Tormis on rääkinud, et impulss “Sügismaastikud” kirjutada tuli pärast tööreisi Ungarisse. 1962. aasta detsembris viibis ta Nõukogude Liidu heliloojate liidu delegatsiooniga Ungaris. See oli tema elu esimene välisreis. Tormis ise arvas, et ta võeti kaasa n-ö piksevardaks. Toimusid Zoltán Kodály 80 aasta juubeli pidustused ja esindajate saatmine Moskvast pidi olema suur austusavaldus. Aga veriselt maha surutud Ungari mässust oli möödas vaid kuus aastat ja ungarlaste hoiak kõige nõukoguliku suhtes oli leebelt öeldes jäik. Nii saigi koos tähtsate ninadega Ungarisse sõita ka üks eestlane, sest arvati, et Kodály mäletab. Nimelt oli Villem Reimann enne sõda ungarlase käe all pisut aega õppinud ja Eduard Tubin umbes samal ajal käinud tema juures konsultatsioonidel.
Nädala vältel olid iga päev kontserdid ja Tormis meenutas, et ta istus Budapesti kõige tähtsama saali loožis Kodály selja taga. Paaril korral õnnestus tal vanameistriga rääkida ning sai talle kinkida oma “Kihnu pulmalauludega” heliplaadi.
Saalis kuuldu ja vahetult kohtumistel kogetu jättis Tormisesse sügava mulje. Et ta praktiliselt kogu päevaraha eest ostis noote ja heliplaate, siis vältas ning kasvas see mulje terve järgneva aasta jooksul, mil ta neid uuris. Kirgastav ohoo-tunne oli tema senise elu suurim, ning ka hiljem polevat ükski elamus suutnud seda ületada.
“Sügismaastikud” oli selle mulje otsene tagajärg – seda tunnistas Veljo Tormis hiljem korduvalt. Ühtlasi oli see heliloojale nii loominguliselt kui ka muusikasse suhtumises oluline pöördepunkt. Lisaks teoses kõlava helikeele tollal uudsetele detailidele, muutis Kodály põhjalikult tema suhtumist rahvamuusikasse. Tormist peeti 1960-ndate alguses niigi üheks kõige rahvamuusikalembesemaks eesti heliloojaks, kuid ungarlase ideede mõjul astus ta lootusrikkalt uuele rajale. Ning just Kodály-impulss pani Tormise otsima eestlastele omast muusikalist emakeelt, mis varsti juhatas ta regilaulu juurde. Just Kodály viis kohelda oma loomingus rahvamuusikat avas Tormisele uute võimaluste ukse, mida ta kasutama tõttas ja mis leidis esimese väljenduse “Kalendrilauludes” (1967). Ning ta pidi esialgu tugevasti võitlema, et teiste silmis oma valikuid õigustada.
“Sügismaastike” esimene osa valmis Veljo Tormisel 1964. aasta juunis. Ta oli kirjutamise ajal 33-aastane, ehk siis enda sõnul mitte enam noor helilooja, vaid mees, kellel juba on mingi küpsus ja kogemus, et mitte uisapäisa sahmida. Märkimisväärne, et teda paelus tollal verinoorte poeetide luule. Paul-Eerik Rummo oli praktiliselt teismeline, kui Tormis hakkas tema tekste kasutama. Just tema kaudu sattusid helilooja lauale paberlehekesed ka 16-aastase Viivi Luige kirjutatud looduslüürikaga, mida siis veel ei olnud kusagil avaldatud. Tormis tegi valiku ja sättis lehed talle sobivalt järjekorda – suvest talve poole. Ka tsükli pealkiri oli tal enne kirjutamist mõttes valmis. Muusikat luues maalis ta impressionistlikult ja värvikalt pilte sügismaastikest.
Tol 1964. aasta suvel oli Tormiste pere Peedul, kirjanike puhkemajas koos Veljo äia Paul Rummoga ja Lea õega. Väikeste laste kilked kostsid kõikjale ning polnud lootustki, et peas juba kuju võtnud kooriteos saaks lõplikult nootidesse vormuda. Mõni kilomeeter eemal Elvas oli Tarbijate Kooperatiivi kontoris pianiino ja Veljo Tormis jõudis nendega kokkuleppele, et võib käia enne tööpäeva algust seal. Niisiis tõusis ta vara ja sööstis oma sportliku jalgrattaga “Turist” sealse klaveri juurde, et saaks mõne tunni muusikat kirjutada. Nelja hommikuga valmis ‟Sügismaastike” neli esimest osa. Siis tuli väike paus, jaanipäev ja asjatoimetused Tallinnas.
Linnas olles kohtus Tormis oma Moskva-aegse orkestratsiooniõpetaja Juri Fortunatoviga, kellest oli saanud innukas estofiil. Kui too oli ära kuulanud teose tutvustuse ning öelnud oma õpetus- ja kiidusõnad, otsustas helilooja pühendada veel lõplikult valmimata teose talle.
Paar nädalat hiljem oli Veljo Tormis taas Peedul ja jätkas kirjutamist. Varahommikused tõusmised jäid nüüd ära, sest Elva koolimaja muusikaklassis oli samuti klaver ja heliloojal luba seda kasutada.
Nii et “Sügismaastikke” võib naljatlemisi nimetada ka jalgrattateoseks, kuna tsükkel sündis selle truu kaaslase abiga.
Järgmise viie aasta vältel valmisid Veljo Tormisel veel “Kevadkillud” (tekst Jaan Kaplinski), “Talvemustrid” (tekst Andres Ehin) ja “Suvemotiivid” (tekst Aleksander Suuman), mille ta lõpuks köitis kimpu kui “Looduspildid”. 2009 tegi Tormis ise “Sügismaastikest” orkestriseade, mille kõige tähelepanuväärsem plaadistus valmis aastal 2023 Tõnu Kaljuste käe all plaadifirmale ECM.
Ühtekokku leiab “Sügismaastikke” enam kui viiekümnelt heliplaadilt, millest enamik on ilmunud väljaspool Eestit. Tuhandeid kontsertesitusi on võimatu täpselt kokku lugeda. See on 60 aastat väldanud edulugu, mis pole veel kaugeltki lõppenud.
Kuid palju märgilisem kui muusika ise on loominguline pöördepunkt Veljo Tormise tegevuses. “Sügismaastikud” on tähis – muusikalise emakeele otsing, regilaul, rahvamuusika toomine tänapäeva, kogu see helide kirkus ja juurte-uhkus. Ja meie, tänaste inimeste, uhkus, et oleme selles ka kuidagi osalised.
Veljo Tormis “Sügismaastikud”
Tekst: Viivi Luik
Esiettekanne: 20. detsembril 1964 Estonia kontserdisaalis
Esitaja: Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, dirigent Arvo Ratassepp
Teose osad:
1. On hilissuvi
2. Üle taeva jooksevad pilved
3. Kahvatu valgus
4. Valusalt punased lehed
5. Tuul kõnnumaa kohal
6. Külm sügisöö
7. Kanarbik