Raimo Kangro 75. Eesti Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert 26. septembril.
Raimo Kangro ja tema õpilased Tõnis Kaumann, Ülo Krigul, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, Aare Kruusimäe. Dirigent Mikk Üleoja.
Alanud sügis tõi rikkalikult muusikaga õnnistatud suvehooajale uut ja huvitavat lisa. 1949. aasta 21. septembril sündinud Tartu poiss Raimo Kangro oleks saanud 75-aastaseks ning sel puhul tekkis Mikk Üleojal idee anda kontsert helilooja ja tema õpilaste loomingust. Enam paremast ja erilisemast koori hooaja avakontserdist poleks osanud unistadagi. Lastes mõtte uitama, olen ikka leidnud, et kontserdi alguses vajavad nii esinejad kui publik üles soojenemiseks aega. Sel kontserdil läks teisiti. Meeskoor astus lavale ootusärevust ja teotahet kiirates, energiast pinevil.
Helilooja Raimo Kangro austuseks algas kontsert “Ülemlauluga” piiblitekstile “Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui viin!”. Teos valmis helilooja viimasel eluaastal. Muusikateadlane Merike Vaitmaa kirjutab: “Neoklassitsismist lähtuva aktiivse meetrumitajuga (postmodernses) stiilis jätkava Raimo Kangro muusikas on jõuline, sealhulgas rockmuusikast mõjustatud rütm ühenduses julgete tämbrikooslustega” (“Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet” kogumikus “Valgeid laike eesti muusikaloost”). Avaloo ettekanne kujunes teksti artikulatsiooni parimaks näiteks, mida viimasel ajal kuulda on olnud. Helilooja isikupärane käekiri tuli esituses väga selgelt nähtavale, arusaadav sõna justkui voolas ja andis mõttele lendu.
Seejärel läks muusikajärg Kangro õpilaste kätte. Tõnis Kaumanni “Hanna kiidulaul” (2021) piiblitekstile, solistid Kuldar Schüts, Mikk Dede, Ott Indermitte, Rasmus Erismaa. Rahvusmeeskoor on teost varem esitanud ja seetõttu mõjus lugu sisselaulduna ning veenvana. Heakõlaline refrään koorilt on vastukaaluks solistide kvartetile, kelle repliigid liiguvad harmoonilisest mõtlemisest eemale.
Kontserdi eelviimane ettekanne oli samuti Tõnis Kaumanni sulest, uudisteos “Moria mai” (2024), solistideks Oliver Povel ja Ott Indermitte. Olgu siinkohal ära toodud helilooja seletav tekst kavalehelt: ““Moria mai” on pühendatud minu armsale õpetajale Raimo Kangrole. Teose tekstis on kasutatud fragmente vahemeremaade ja ka eesti rahvaluulest. Kasutusel on vaid Raimo enda eesnimes sisalduvad häälikud”.
Kangro õpilaste koolkonda kuuluva Aare Kruusimäe looming oli esindatud kahe rahvalaulu seadega: Pärnu-Jaagupi rahvaviis “Ma tänan sind” ja Pühalepa vaimulik rahvaviis “Mu süda, ärka üles”. Vokaalmuusika moodustab Kruusimäe loomingus suurema osa ning helilooja tunneb end selles valdkonnas silmatorkavalt hästi. Autor on saanud laulja koolituse Otsa koolist ja kompositsioonihariduse Raimo Kangro õpilasena EMTAst. Iseäranis kõrva paitavad rahvalauluseaded on kirjutatud nii asjatundlikult ja oskuslikult, et tekkis küsimus, kas autor oleks nõus neid ka teistele kooriliikidele seadma. Kruusimäe originaalloomingust kõlas sel kontserdil veel “Eest ära” (2007) Anna Haava sõnadele.
Timo Steineri “Tarkuse laulud” (2024, esiettekanne) olid loodud Saalomoni õpetussõnadele, solistid Kaarel Kukk ja Rasmus Erismaa. Kogu kompositsioonilise tarkuse ja originaalsed näpunäited on Steiner saanud oma õpetajalt. Tema muusikale on omased mängulised stiilikontrastid ja variantne arendusviis. “Tarkuse lauludes” uurib Steiner Saalomoni õpetussõnade kaudu, mida tarka tarkuse kohta öeldakse.
Koori esitused kõlasid mõistagi eesti keeles. See soojendas südant, sest hääldusega oli tehtud tublit tööd ja keel andis end kuulates kergesti kätte. Põneva üllatuse pakkus Ülo Kriguli saksakeelne esiettekanne “Das ist des Jägers Ehrenschild” (2024, tekst Oskar von Riesenthal). Von Riesenthali tore vemmalvärss sai Ülo Kriguli leidlikus muusikalises rüüs karakteerse lahenduse, eredad kõlakombinatsioonid ja tundeergas rütmika võlusid kuulajaid täielikult.
Tõnu Kõrvitsa loomingust kõlas sel kontserdil “Kuu triptühhon” (2020), tekstiks Doris Kareva “Täiskuubluus”. Tõnu Kõrvits on Kangro õpilastest ehk kõige suurema haardega ja jätkab mantlipärijana heliloomingu õppejõu tööd Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Muusikateadlane Anu Kõlar iseloomustab: “Tõnu Kõrvitsa muusika on õrn ja habras, tulvil poeetilisi nägemusi” (tekst CD-le “Tõnu Kõrvits. Kreegi vihik”). Kolmeosalise “Kuu triptühhoni” helid täitsid kontserdisaali niigi pinevil õhustikku, lisades helilooja loomingule ainuomast hõngu. Sulnis kõla, hõrgud harmooniad, ebamaine puudutus.
Kontserdi lõpunumbriks laulis meeskoor Tõnu Kõrvitsa uudisteose “Do Not Go Gentle Into That Good Night” (2024, tekst Walesi poeedilt Dylan Thomaselt, pühendatud Raimo Kangrole). Helilooja ütlemislaad erineb väga ametivendade omast. Teos esitati inglise keeles ja üsna alguses suubusin kõrvitsalikku fluidumi, milles oli looritatud, varjatud kirge.
Mõeldes nädalapäevad tagasi toimunud sündmusele, on südames tänutunne. Kahtlemata oli meeskoori kontsert selle sügishooaja kõrghetk. Õhtu märksõnadeks olid värskus ja uudsus, sest nii rikkalikku ning heatasemelist koorimuusikat ei kuule just sageli.
Aitäh, dirigent Mikk Üleoja ja iga laulja rahvusmeeskooris! Tänu Raimo Kangrole ja tema õpilaste koolkonnale.