Valeri Petrov on ansambli Orthodox Singers juht, koorijuht ja helilooja, kes on oma ansambliga üles ehitanud erilise, Eestis ainulaadse muusikailma. Orthodox Singers on pühendunud õigeusu kirikulaulu esitamisele kogu selles mitmekülgsuses. Ansambli repertuaaris leidub vene, süüria, kreeka, serbia, gruusia, bulgaaria õigeusu muusikat, hulgaliselt erinevate kloostrite viise, olulisemate vene ja kaasaegsete heliloojate teoseid, eesti heliloojate õigeusu muusikat ning ka eri traditsioonide jumalateenistuse väliseid laule ja vaimulikke värsse. Orthodox Singers on Eesti üks kõige pikema traditsiooniga kollektiive. Tänavu pälvis Valeri Petrov kultuurkapitali preemia ansambli Orthodox Singers ja Mustvee vaimuliku muusika festivali eestvedamise eest. Intervjuus räägib ta lähemalt oma tõekspidamistest ja sellest, kuidas sünnib see muusika, mida nad ansambliga Orthodox Singers teevad.
Kuidas sa jõudsid vaimuliku muusika juurde? Kas sellega oli seotud ka mingi eriline kogemus? Olen sündinud Peterburis, hiljem kolis meie perekond Kohtla-Järvele. Oli nõukogude aeg, kirik ei olnud au sees. Minu ema ja isa olid ateistid, aga vanaema oli usklik inimene. Ta võttis mind mõnikord kirikusse kaasa. See, mis ma seal nägin, avaldas mulle mõju. Tundsin, et midagi on, aga mis see on – sellest ma ei saanud siis veel aru. Tallinna konservatooriumis õppisin trompetit. Sel ajal – olin siis 23-aastane – hakkasin midagi otsima ja käima Aleksander Nevski katedraalis. Seal oli ka teisi noori. Olukord oli sel ajal niisugune, et kirikus olid vanad tädikesed, kooris samuti vanad inimesed, ja siis olime meie, noored. Keskmine põlvkond peaaegu täiesti puudus. Praegu on kirikus hoopis teine pilt.
Kirikulaul tundus nii eriline. Eks õigeusu jumalateenistuse muusika on vist ka natukene emotsionaalsem kui teistes kirikutes. Kuigi ma kõigest veel aru ei saanud – mis reeglid siin on ja millised viisid millise teenistuse ja pühade ajal tuleb laulda. On ju nii, et kui miski väga huvitab, siis tahad sellest järjest rohkem teada saada.
Kirik on elav organism, koht, kus inimesed palvetavad, ja muusika on kirikus väga tähtsal kohal. Muusika on ka palve, mis lendab üles. Palvete laulev või retsitatiivne lugemine on samuti muusika ja kui koor vastab “Issand heida armu” – on see ka muusika. Kogu liturgia ja koguöine teenistus käivad muusikas.
Olles ka õigeusu kirikuteenistusega kokku puutunud, on mul mulje, et rituaalid on seal keerukad, aga igal pool – ja muidugi ka muusikas – on elav hingus säilinud.
Õigeusu kirikus on minu meelest kõige tähtsamad – ja mis ka inimestele palju annavad – ikoonid ja muusika. Teistes kirikutes sellised ikoone ei ole. Muusika on nagu ikoon ja ikoon on nagu pilti kirjutatud muusika.
Kus õigeusu muusikat saab õppida? Vaimulikes õppeasutustes on sellised võimalused vist olemas. Kuidas see sinul kulges?
Ma ei ole seda otseselt õppinud. Konservatooriumi ajal käisin Roman Matsovi juures dirigeerimistundides. Ma muidugi olen õigeusu muusika kohta palju lugenud, näiteks vene kirikumuusika ajaloolase Ivan Gardneri uuringuid, samuti professori Nikolai Uspenski “Vanavene laulukunsti näited” (“Образцы древнерусского певческого искусства”). Mul on hea sõber muusikateadlane, Moskva konservatooriumi professor Nikolai Denissov, ta on kirjutanud mitmeid raamatuid vanamuusikast, õigeusu muusikast. Kui ta koostas raamatut Siberi vanausulistest, läks ta sinna ja elas nendega koos. Üks asi on võtta materjali sellest, mis juba olemas on. Aga tema läks ja elas nende keskel. Niimoodi saab paremini aru nende muusikast, kui näed, kuidas nad elavad ja kuidas nad midagi teevad.
Tema alati aitab mind, kui mul on midagi vaja, näiteks noote. Moskvas on üks noodifond, kust leiab sellist muusikat, nagu meie laulame.
Kust te üldse veel olete endale noote saanud?
Palju olen saanud Nevski katedraali vana regendi käest, kellel oli noote ka Petseri kloostrist. Kaasani kirikus käisin noote vaatamas. Ühel kontserdil Soomes tuli meie juurde vanakene, ütles, et ta on vene krahv ja et tal on siin sellised noodid. Andis meile suure paki. Seal oli palju huvitavat: traditsioonilised laulud, kloostri viisid, aga ka näiteks Stravinski “Credo”.
Olen paljudes kirikutes käinud vanu arhiive vaatamas. Sealt võib leida unikaalseid asju, näiteks noodid, kus on veel znamja noodikiri – znamennõi raspev. Ühes kohas preester küsis: kas tahad neid? Meil pole nendega enam midagi teha, aga kui tahad, võta endale, muidu põletan nad ära. See ärapõletamine tundub ju päris hull asi, aga õigeusklikud on vahel lihtsalt praktilised. Kui sealt ei laula, siis pole neile vaja. Nagu ka vanausulised. Olin Venemaal nende juures, vaatasin ikoone. Ja järsku mees ütleb: võta see ikoon endale, mina selle poole ei palveta. Neid ei huvita, mis see ikoon väärt on, nad vaatavad praktilisest seisukohast – kui ma selle poole ei palveta, siis pole mul sellega midagi teha. See on ju tegelikult õige, et asjad lähevad sinna, kus neid vaja on.
Ma natuke oskan seda znamja kirja. See on nagu lipukiri, znamja tähendab lippu, noodimärgid meenutavad lippe. Sellest veel varasem noodikiri on neumad, need on Kreekast tulnud. Neumakiri on raske. Olen sellest raamatuid lugenud, aga neumadel on palju tõlgendusvõimalusi, see teeb arusaamise keeruliseks. Olen mõelnud ka, et võiks vanadest kirjaviisidest ja õigeusu terminitest koostada väikese käsiraamatu.
Vahel tuleb meil laulda erilistes keeltes. Üks tuttav tõi mulle kahheetia liturgia, mis on vanagruusia keeles. Meil oli vaja kedagi, kes seda keelt oskab – me ei mõistnud ju gruusia tähtigi – et saada kätte hääldus ja aru saada sõnadest. Leidus üks vanake, kes seda keelt mõistis, ta tegi meile transkriptsiooni. Liibanonis festivalil sain tuttavaks professor Ghada Shbeiriga. Tema tõi meile sealset vaimulikku muusikat. Seal on ju kõige vanem kirik, kus siiani peetakse jumalateenistusi aramea keeles. Tema tõi meile noodid, need on ühehäälsed, monoodia, ja õpetas, kuidas seda hääldada.
Meenutame korraks, kuidas Orthodox Singers kokku tuli? Olime üliõpilased, käisime kirikutes laulmas. Ja kuna see muusika oli nii huvitav, tuli mõte teha väike ansambel. Sellest on nüüd 31 aastat tagasi.
Te olete Eesti üks kõige pikema traditsiooniga kollektiiv.
Nii see on, mõned meie esimesed lauljad on juba siitilmast lahkunud.
Orthodox Singers oli Nõukogude Liidus üks esimesi, kes hakkas sellist muusikat esitama. Venemaal oli veel Grindenko ansambel Moskvas, aga see oli meeste koosseis. Segakoosseis oli meil esimene. Algul oli selliseid juhuseid ka, kui meile öeldi, et selliseid laule ei tohi laulda kuskil mujal kui kirikus. Läksin siis metropoliidi juurde – sel ajal oli Eestis metropoliidiks Aleksius teine – Aleksei Ridiger –, kes pärast sai kogu Venemaa patriarhiks. Tema ütles: vastupidi, väga hea, et teil on selline ansambel ja et te laulate kirikulaule. Inimesed kuulevad kontserti ja tulevad ehk siis pärast ka kirikusse.
Ega nõukogude ajal neid laule lihtne laulda ei olnud. Kui meil olid esimesed gastrollid Novgorodis ja Peterburis, siis pärast tuldi meie juurde ja küsiti – mis sõnadega te laulsite? Mina vastasin, et palvesõnadega muidugi. Nemad vastu: oi kui hea, aga meie ei või neid sõnu kasutada; me laulame neid viise, aga sõnad kirjutame teised juurde.
Kas koosseis kaheksa lauljat on teil alati olnud või on see ka varieerunud?
Põhiliselt oleme jah alati olnud kaheksakesi. Kui seda muusikat laulab kaheksa inimest, siis see on intiimne, kammerlik. Kuna meie muusika on sageli vaimulik, palved, siis need on ka intiimsed, omaette asjad. Muidugi on sellel koosseisul oma eripära. Kui on ainult kaheksa inimest, siis kõik peavad laulma täie eest. Suures kooris võib juhtuda, et mõni toetub teise peale, aga meil ei ole see võimalik. Igas häälerühmas on kaks lauljat ja kui neist üks ei laula, mis siis järele jääb. Iga laulja tähendab väga palju. Ka praktilises mõttes on kaheksa hea arv. Meil on proovideks lihtsam kokku tulla, on lihtsam gastrollidel käia. Ja selle koosseisuga on võimalik kõike laulda.
Vahel on olnud vaja rohkem lauljaid. Ükskord tahtsime osaleda konkursil, kus oli tingimuseks, et peab olema vähemalt 16 lauljat. Siis otsisime lauljaid kokku, et see arv kätte saada.
Mis ala inimesed teie lauljad on?
Ikka kõik muusikud. Sopranid on Maria Petrov – minu abikaasa, lõpetas EMTA laulueriala Anu Kaalu ja Taimo Toomasti lauluklassis, samuti täiendas end Peterburis. Maria esineb tihti solistina suurvormides, tal on sellises muusikas erakordne stiilitunnetus. Valeria Ergardt on pianist ning võtab ka Eda Zahharova juures laulutunde. Katja Lomakina on koorijuht ja väga hea metsosopran. Tema on Kaasani kiriku noortekoori regent. Siis Jelena Savtsuk, akordionist ja pedagoog, tal on fantastiline, väga madal aldihääl. Meestest Anton Medvedev on vioolamängija, põhiliselt on ta Narvas, ta on seal kirikukoori dirigent. Siis noor poiss Kirill Gorjušin – tema õpib muusikaakadeemias koorijuhtimist Hirvo Surva juures. Ta on ka pärit Narvast, ema ja isa on mõlemad koori dirigendid. Aleksandr Peljovin – tema laulab meil juba 25 aastat. Ta on bass, lõpetas muusikaakadeemia Mati Palmi ja hiljem ka Taimo Toomasti lauluklassis. Ansamblis laulmise kõrval esineb ta aktiivselt laulusolisti ja kitarristina. Aleksandr Tepljakov on meie kõige noorem laulja, ta on samuti pärit Narvast ning õppis seal flööti. Tal on väga võimsa potentsiaaliga hääl, unistame, et kunagi saame temast endale koori tõelist basso profundo. Meie kollektiivis on nii, et peab olema hea laulja, aga peab olema ka hea inimene. Vaimulikku muusikat saab esitada ikka ainult puhta, hea energiaga.
Kuidas te oma kontserdikavad kokku panete?
Selles osas olen ma konservatiivne. Minu meelest peab kontsert olema klassikalises vormis – kas tunniajane kontsert ilma vaheajata või kaheosaline, kaks korda 45 minutit. Üksikud lood peavad kokku moodustama terviku. Ka helistikud peavad omavahel sobima. Näiteks ma ei saa panna kokku lugu re-mažooris ja siis sinna otsa kohe mi-bemoll mažooris. Tempo on väga tähtis. Seda ei saa võtta kunstlikult kiiremat või aeglasemat. See sõltub väga ruumist, kus me esineme. Igal ruumil on oma akustika ja tempo tuleb võtta selle järgi. Ja siis muidugi puhas intonatsioon. Alles siis saab muusikaga tõsiselt tegelema hakata. Kui puhtust ei ole, siis on see kõik mõttetu.
Viimati kontserdil Keila-Joa lossis olid meil kavas kloostriviisid, gruusia, bulgaaria ja kreeka muusika. Eesti Kontserdiga on meil uues sarjas “Rituaalid” kontsert, kus kõlab minu poolt kirjutatud apokalüptiline kooriteos “Patuste laulud” vanausu vaimulikele värssidele. Kirjanik Vahur Afanasjev loeb vahele tekste oma romaanist “Serafima ja Bogdan”. Oleme teinud kontserte ka lastele. Tallinnas on fantastiline ikoonide muuseum. Andrei Rubljovi seal küll veel ei ole, aga on, mida vaadata. Seal korraldame lastele loengkontserte. Meie laulame ja Orest Kormašov räägib. Mõnikord ma küsin lastelt, et mis on liturgia põhikoht. Ja mõni laps teab – see on armulaud! Ja kui on juttu Kristusest, siis ikka keegi võtab nutitelefoni välja ja vaatab järele, kes on Kristus. Ikka on hea, et me seda teeme, siis lapsed saavad teada, et ikoon on olemas ja Jeesus Kristus on ka olemas.
Lisaks Orthodox Singersi juhatamisele korraldad sa ka juba viis aastat Mustvee muusikafestivali. Festivali mõte oli mul juba ammu, aga otsisin kohta, kuhu seda teha. Siis sain aru, et see tuleb teha Mustveesse. Mustvee on unikaalne koht. Väike linn, aga koos on viis kirikut, viis konfessiooni: luterlased, baptistid, õigeusklikud, vanausulised ja ainuusulised – see on selline kirik, kus võivad olla koos nii vanausulised kui ka õigeusklikud.
Muidugi algul oli kartus, kas publikut tuleb. Aga läks nii, et igal aastal on kontserdid puupüsti täis. Sõidetakse kohale Narvast, Sillamäelt, Tartust. Isegi Lätist on tuldud. Festival on üles ehitatud nii, et igas kirikus teeme seda muusikat, mis sinna sobib. Avakontsert on kellade ansambel, festivali lõpetab galakontsert Mustvee kultuurikeskuses. Mustvees on ilus ja nüüd ka väga hästi remonditud kultuurikeskus. Galakontserdil tutvustavad ennast alati ka järgmise aasta esinejad lühemate numbritega.
Mul on festivalil abiks palju sõpru. Baptisti kirikusse valib muusika Taavo Remmel, paneb oma muusikutega kava kokku. Väga hea koostöö on meil Toivo Tuberikuga. Temal on palju kontakte Leedus ja Lätis. Tema abiga tulid meile esinema leedu muusikud, fantastiline kammerkoor Polifonija, samuti laulja Asta Krikščiūnaitė ja organist Jurgita Kazakevičiūtė. Sellel aasta olid ju kõik festivalikorraldajad teadmatuses, kas saab üldse festivali teha. Hakkasid tulema äraütlemised: kirikukellade ansambel Valgevenest ei saa tulla, vanausulised Rumeeniast ei saa, Serbia õigeusu ansambel ei saa. Küsisin kõik oma tuttavad läbi – neid on mul aegade jooksul päris palju kogunenud. Selgus, et meil on ju endal olemas kellade ansambel Campanelli Inna Lai juhatusel. Nemad tulid avakontserdile mängima. Siis anti mulle teada, et Lätis on vanausuline isa Vassili Volkov. Helistasin temale ja ta ütles, et muidugi tuleme ja aitame. Neil on suurepärane ansambel Paradisus Vocis ja nad on seal kõik professionaalsed muusikud. Vanausulised ja professionaalsed muusikud. Serbia ansambli asemel leidsime muusikud Poolast. Kujutage ette, katoliiklikus Poolas on olemas meeste ansambel Partes, kes laulavad õigeusu muusikat, kõik profid, Poznanist pärit. Laulavad juba 15 aastat koos. Kui neid kuulasin, vajus mul suu lahti, fantastilised mehed, milline basso profundo, kõik on olemas. Tagasi Poolasse jõudsid nad napilt, järgmisel päeval pandi Poola kinni.
Erinevatel aastatel on meil festivalil esinenud suurepärane meesansambel Konevetsi kvartett Venemaalt, unikaalne Rogožski vanausuliste peakatedraali koor Moskvast, meesansambel Sakhioba Gruusiast, vapustav cross-over sopran Keren Hadar Iisraelist ja paljud teised ning ka meie suurepärased muusikud Eestist – Taavo Remmel, Tõnu Naissoo, Andres Mustonen, Cantores Vagantes, Corelli Consort, kontratenor Ka Bo Chan, Merle Kollom eksootilisel pillil kariljonil, Klaaspärlimäng Sinfonietta jne. Igal aastal püüame koostada võimalikult huvitava ja omamoodi kava erinevast vaimulikust muusikast. Järgmise aasta festivalile on meil plaanis Eesti muusikute kõrval tuua kollektiivid Gruusiast, Valgevenest, Ukrainast ja Leedust. Ajad on keerulised, aga loodame parimat.
Hoolimata koroonaajast oli meil tõepoolest väga rikkalik festivalisuvi.
Ma olen täiesti kindel, et muusika aitab ka sellistes olukordades. Ja eriti just vaimulik muusika.
Üks osa sinu muusikalisest maailmast on ka helilooming. Kuidas su teosed sünnivad? Ma kirjutan muusikat alati konkreetsetele esitajatele. Tean, mis on nende tehnilised võimalused, mida selle koosseisuga teha saab. Palju olen teinud muidugi oma ansamblile. Aga seal on suur vahe, kas kirjutad instrumentaalmuusikat või vokaalmuusikat.
Komponeerimiseks peab muidugi väga keskenduma ja omaette olema. See muusika peab sul hinges olema ja siis juba mõtled edasi, millises vormis, mis helistikud, millised modulatsioonid. Aga muusika on mul kogu aeg peas. Praegu Toompealt siia alla tulles mõtlesin juba uuest teosest, mida hakkan kirjutama.
Kui ma kirjutasin tsüklit “Patuste laulud” vanausuliste sõnadele, seal on selline tekst, et mu naine ütles mulle, et ma pean minema preestriga rääkima, kas tohib üldse sellist asja teha. Läksin siis Mustveesse isa Ilja juurde. Tema on munkpreester. Ta luges neid sõnu ja ütles: no eks see ole üks paras õudukas. Siin on kõik kirjas, mis meiega pärast surma toimub. Aga mitte seda ei pea sa kartma. Kartma pead seda, kui sa Jumalat ei usu ja Jumal läheb sinust eemale. Siis on mul kantaat “Jumal” Deržavini sõnadele – Deržavin kirjutas selle muide Narvas. See on oreli ja kooriga ja seal on osa, kus näitleja loeb teksti. Seda saab lugeda igal maal vastavas keeles. Nii loeti seda Poolas poola keeles, Rootsis rootsi keeles, Eestis muidugi eesti keeles. Orelipartiid mängis seal Ene Salumäe. Ene on üldse fantastiline inimene, olen temaga palju koostööd teinud ja enne, kui ma komponeerima hakkan, konsulteerin temaga. Orel on minu lemmikpill. Pärast, kuna mind see asi huvitas, kirjutasin veel “Kaanoni Kaitseinglile”, kus on kaks orelit, neli solisti ja kaks koori. Konsulteerisin jälle Enega ja küsisin, et kas on ka palju selliseid hulle, kes kahele orelile kirjutavad? Ta ütles, et neid on olnud, aga selliseid küll mitte, kes võtavad õigeusu palveraamatust sõnad ja panevad need ümber pillidele.
Mul on veel ooper “Püha mäe hääl”, mille süžee põhineb Kuremäe kloostri rajamisel. Libreto kirjutas Loone Ots, teos on eesti keeles. Ooperi kirjutamine on minu jaoks väga, väga huvitav kogemus ja muidugi ka väljakutse. Oma heliloomingus püüdlen alati selle poole, et muusika oleks võimalikult maksimaalselt kujutav ja mõtet edasi andev, nii et ei peaks midagi lisaks sõnadega seletama. Loodetavasti saab sellest ooperist kunagi ilus lavastus. Hingelähedane on mulle kammermuusika: mul on laule ja romansse häälele ja klaverile, üks teos “Sedalen” on kirjutatud metsosopranile ja tšellole. Ühte teost ma keeldusin lõpuni kirjutamast ja see jäigi lõpetamata. Sellega oli seotud täiesti müstiline lugu. Mul oli kunagi mõte kirjutada õigeusu matuseteenistust. Pärast põhjalikku ettevalmistust hakkasin tööle, aga märkasin imelikku kokkusattumust: niipea, kui osa teosest saab valmiks, sureb keegi minu tuttavatest.Võibolla oli see lihtsalt juhus, aga ei, ma jätsin selle pooleli ja ei hakanud enam edasi kirjutama.
Millised on teie lähiaja kontserdiplaanid?
Just hiljuti oli meil kontsert Keila-Joa Schloss Fallis. Meile väga meeldib seal esineda. See koht on suurepäraselt taastatud ja korda tehtud. Andrei on fantastiline inimene (lossi omanik Andrei Dvorjaninov – Toim.). Ta kutsub meid alati esinema, on huvitatud meie kontsertidest ja seal on meil alati täis saal. 29. novembril tuleb advendikontsert Nigulistes. 22. detsembril on jõulukontsert Saku mõisas ja 25. detsembril Tartu Jaani kirikus. 26. detsembril on meil Hopneri majas aastavahetuse kontsert. 27. detsembril ja 3. jaanuaril oleme jälle Keila-Joa lossis ja 8. jaanuaril on jõulukontsert Tallinna toomkirikus. Teil tundub olevat väga tihe ja huvitav kontserdielu!
Praegu muidugi see, et sõita ei saa, teeb meie olukorra keerulisemaks. Saame esineda ainult Eestis. Palju Eestis üldse kontserte on võimalik teha – maksimaalselt 30. Aga varem oli meil teinekord aastas 100 kontserti.
Kus te olete väljaspool Eestit gastrollidel käinud? Millised on olnud huvitavamad kohad?
Meil olid suured Ameerika reisid, esinesime ka New Yorgi Bachi festivalil. Rootsis, Norras, Taanis oleme palju olnud. Fääri saared oli väga omamoodi koht. Seal üldse puid ei kasva. Sealne kohalik helilooja Sunleif Rasmussen kirjutas ühe loo ja siis kandsime selle ka seal ette. Siis olime Al Bustani festival Liibanonis. Kui sinna jõudsime, olid toimunud pommiplahvatused, palju kontserte oli ära jäetud, aga meie siiski saime esineda.
Oleme kontserti teinud Valeri Gergijevi ülestõusmispühade festivalil Moskvas, Tšaikovski kontserdisaalis. Sinna tegime eesti kava – ei saa ju Venemaale minna vene muusikat laulma. Kavas olid Kreegi “Taaveti laulud”, Pärt ja meile on kirjutanud loo ka Erkki-Sven Tüür. Küsisin kord temalt, kas tal on midagi sellisele kollektiivile nagu meie. Ta ütles, et ei ole, aga ta võib proovida kirjutada. Nüüd on meil tema teos “Püha jumal”, tekst kreeka, eesti ja vanaslaavi keeles.
Mitu korda oleme käinud Belgias, kus on fantastilised ja suurejoonelised muusikafestivalid ning väga soe kuulajaskond. Ükskord laulsime Belgias katedraalis, kuhu mahtus kontserdi ajal koguni 2000 inimest. Oleme esinenud ka Saksamaal, Poolas, Bulgaarias, Soomes, Prantsusmaal jne.
Sul on elu jooksul olnud palju huvitavaid kokkupuuteid muusikute ja vaimulike isadega. Kellega sul veel on muusikatee ristunud? Olin näiteks tuttav Irina Arhipova, Nikolai Geddaga. Arhipoval oli Venemaal fond ja sealt saime ka meie kontserte. Üks kõige erilisem lugu ongi seotud Arhipovaga. Noorusejulgusest küsisin ükskord temalt, et kas ta oleks kord nõus meie kontserdil laulma. Ta vastas: laulaksin heameelega, aga ütlen sulle ausalt – ma ei oska sellist muusikat teha. Jään parem selle juurde, mida ma oskan. Aga ma võin sulle soovitada – mul on siin fondis üks noor poiss, väga hea häälega. See poiss oli sel ajal veel alles oma muusikukarjääri alustav Dmitri Hvorostovski. Paraku ei soovinud ma “tundmatu” noore muusikuga kontserti teha ja loobusin temast, millest mul on siiamaani kahju. Väga huvitavad isiksused on Liibanoni laulja Ghada Chbeir, kellega oleme koos süüria muusika kava teinud, solistid Peterburi Maria teatrist Juri Montšak ja Mihhail Makarov. Nendega tegime esmakordselt Gretšaninovi “Liturgia Domestica’t” koos armeenia-prantsuse organisti Edouard Oganessianiga. Pikaajaline koostöö on meil ka Peterburi Mihhailovski teatri solisti, metsosopran Natalia Birjukova ning varem Riia ooperiteatri ja nüüd Saksamaa Erfurti teatri solisti sopran Julianna Bawarskaga.
Olen õnnelik, et teatud eluperioodil suhtlesin palju Veljo Tormisega. See suur muusik ja isiksus jääb mulle alatiseks meelde … Vaimulikest isadest nimetan kindlasti Aleksei Ridigeri, kellest sai pärast kogu Venemaa patriarh, samuti isa Vassilit Vasknarva skiitast. Ei ole võimalik siin kõiki väljapaistvaid ja huvitavaid isiksusi nimetadagi, kellega olen kokku puutunud. Iga selline kohtumine on omaette põnev lugu. Ma võin öelda, et mind ümbritsevad huvitavad, erilised ja sügavad inimesed, kellest igaüks on väärt, et temast eraldi lugu kirjutada.