Sama laia ampluaaga kui akordion ise, oli ka tänavu neljandat korda toimunud “ACCORDIONF[est]”, hõlmates nüüdisteoste esiettekandeid, klassikatöötlusi, džässi-sooloõhtuid ja visuaalseid etteasteid, kus pill oli saatja rollis. Üheksal kontserdil kohtus publik nii noorte talentide kui akordionimaailma tippudega, lisaks korraldati rahvusvahelised meistrikursused “Crossing Bellows” ja koolitus õpetajatele.
Kuna viibisin sellel festivalil esimest korda, üllatusin meeldivalt selle avatud lähenemisest ja ärksast õhustikust. Kuigi õnnestus kuulata vaid mõnda kontserti, veendusin, et igaüks neist jutustas oma eripärase loo, olles festivali nimega heas korrelatsioonis. Tore oli ka neil õhtutel sulanduda akordionihuviliste õhustikku ja pole põhjust peljata ka siis, kui sellel pillil kummastavaid eriefekte kuuldavale tuuakse. Peale uute mängutehnikate köidab akordion ka oma improvisatoorse väljenduslaadi ja laia dünaamiline skaalaga, mis annab esitusele erilise intensiivsuse. Seetõttu on see pill meiegi nüüdismuusikas kanda kinnitanud, piisab kui nimetada hiljutisi tuumakaid akordionikontserte Erkki-Sven Tüürilt (2006), Alisson Kruusmaalt (2022) ja Tõnu Kõrvitsalt (2024), millest nähtub, kuivõrd mitmekülgsete võimalustega see instrument on.
Avakontsert “Müüdid ja lood“ oli fookusesse võtnud eesti heliloojate loomingu, tuues publiku ette kandle – Anna-Liisa Eller ja akordioni – Mikk Langeproon koosluses koguni kaks esiettekannet. Neist Brenda Pärteli “Fulminare” oli ilus, kahe pilli kõla meeldivalt sulandav kompaktne tervik, millele lisas emotsionaalset laetust samaväärse kandvusega helidevaheline vaikus. Hando Põldmäe krüptilise pealkirjaga “Asalead seal” tegi õnnestunult panuse akordioni jõulisusele, särale ja dünaamikale, olles vormilt küll ehk veidi hajuva arengujoonega.
Balkani mustrites sidusa kava pealkirjaga “Sevdahi lood” tõi Fotografiskas kuulajate ette maailmanimega Bosnia ja Hertsegoviina akordionist Goran Stevanovich. Ta kombineeris paindlikult oma loomingut klassika ja nüüdisautoritega, sidudes ühtlasi eri ajastuid ja stiile ning täiendades lugusid lühikeste kommentaaridega. Lisaks kasutas ta eksperimentaalsemat mängutehnikat, luues intrigeerivaid heliefekte, muuhulgas akordioni keelteplokki puhudes. Mõjuv ja meisterlikult esitatud oli põnevate elementidega lõpulugu, kus tegi kaasa keelpillikvartett koosseisus Mari Poll (viiul), Kaija Lukas (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Henry-David Varema (tšello).
Eelnevaga samaväärselt mõjusa mulje jättis maailmalavadel tuntud Jovan Pavlovici õhtu “Põhjast lõunasse” Kinomajas, mis kulges igati vabas ja džässilikus meeleolus, kedagi ei paistnud häirivat ei tantsivad lapsed ega veiniklaase kõlistav publik. Pavlovic keskendus iga oma looga teemasse, mida ta oli eelnevalt kuulajatele tutvustanud, olles helikeelelt ühtaegu põhjamaiselt karge, balkanlikult tuline ja väga isiklik. Säärane sümbioos viis saalisviibijad haaravale teekonnale, kus akordion kõlas klassikakeele ja džässirütmide ootamatus koosluses.
Hoopis teistlaadi köitva kavaga “Hispaania renessanss” astusid Hopneri majas lavale Hispaaniast pärit Ander Telleria (akordion) ja Anna Margules (plokkflööt), esitades vanamuusikapalu, milles põimusid nii autentsus kui uuenduslikkus. Telleria kasutuses oli akordion, mille registrite vahetus võimaldas erinevaid häälestusi ning kõlas vastavalt nii kesktoon-, võrd- kui Pythagorase häälestuses. Võimalik, et asjatundlik publik teadis, millest jutt, mulle kui piisava pädevuseta kuulajale avaldas rohkem muljet Telleria professionaalne mõtteselgus ja enesekindel esinemine, mis minu hinnangul asetus kõrgemale tema mehhiklannast lavapartneri omast.
Festivali lõppkontserdil “Müüt linnust” Eesti Raadio 1. stuudios avanes võimalus süüvida serbia heliloojate Milica Ilići ja Svetozar Nešići muusikalis-visuaalsetesse tõlgendustesse serbia poeedi Miroslav Mika Antići loomingust. Väike ansambel, mis koosnes kahest akordionist (Anta Puķīte ja Eglė Ieva Kazakevičiūtė), viiulist (Mari Poll) ja kontrabassist (Regina Udod), oli pigem värve loova saatja rollis lugudele, milles domineeris teatraalne jutustaja Marko Savkovici esituses. Saalisviibijad viidi muusika, video ja elektroonika vahendusel ajarännakule tolle omapärase mõtleja boheemlikku maailma. Teostest oli esimene tänu ekraanil esitatud aforismidele selgem ja täpsemalt suunatud, teine aga võimaldas fantaasial vabamalt lennata, kokkuvõtteks äratasid mõlemad uusi mõtteid tänu kokkupuutele teise kultuuri ja mõtteviisiga.
Lõpetuseks nimetaksin veel mõne muusikavälise plusspoole, mis osutavad korraldajate leidlikkusele ja oskusele leida loovaid lahendusi. Esiteks suisa enneolematu tõsiasi, et kõik kontserdid olid tasuta, mis on kahtlemata parim ravim publikupuuduse vastu. Teiseks, erinevalt paljudest muudest muusikaüritustest, rutiini lõhkuvad kohavalikud, sest pealinnas leidub mitmeid sobivaid saale, mida kas harva või üldse ei kasutata. Ja mitte vähetähtsana ka keskkonnasõbralik paberkandjata kavaraamat, sama loogiliselt kujundatud kui veebilehtki. Need mitmed detailid lõid kokkuvõtteks mulje väga läbimõeldud sündmusest, mis mõjus vaimu värskendavalt ja pani järge ootama.