Koroonakriisis on aasta jooksul pinnale tõusnud suures koguses teadmisi selle kohta, millised instrumendid meie kultuuripoliitilises süsteemis on kriisi ajal tarbitavad ja millised mitte. Või siis on “tööriist” küll hea, aga päris kõiki oodatud “töid” piirangute ajal siiski korrektselt ära ei tee. Üks näide niisugusest heast, kuid viimasel aastal mitte alati ootuspäraselt töötanud instrumendist on 2005. aastast kehtiv “Loovisikute ja loomeliitude seadus” (edaspidi LLS). Sellest, mis kasu seadusest on olnud ja faktist, et see oli meil aasta tagasi võtta vabakutselistele loovisikutele raskel hetkel appi tulekuks, on kirjutanud paljud, ka siinkirjutaja.
Nüüd, kriisi teises laines on mindud ka LLSi muutmisega teisele ringile (eelmine muudatuste pakett võeti kiireloomuliselt vastu aasta tagasi). Kultuuriminister ja ministeeriumi ametnikud on ka LLSi eelseisvate muudatuste sisu ajakirjanduses piisavalt avanud. Eelkõige on silmas peetud eesmärki aidata vabakutselisi, kes ei kuulu loomeliitudesse. Paraku sai nendegi toetusteks mõeldud eelarve kultuuriministeeriumis otsa juba aasta esimestel päevadel ning jooksvaks aastaks eraldatud summad on ammendatud ka mitmel tunnustatud loomeliidul, sh muusika valdkonnast Eesti esitajate liidul. Seda situatsiooni oleks pidanud ministeerium nägema ette ja startima vastava seadusemuudatusega kohe aasta alguses. Seda enam, et Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Eesti muusikanõukogu kriisinõukoja poolt eelmise aasta kevadel läbi viidud “Muusika valdkonna loovisikute COVID-19 eriolukorra mõjude uuring“ (seda tutvustasin ajakirja Muusika mulluses juulinumbris) näitas selgelt, et LLSi vabakutseliste loometoetuste vajadus ei kao aastanumbri vahetusega kuhugi ning ministeeriumile saadetud uuringu kokkuvõttes see vajadus ka esitati. Samuti tuleneb kriisist püsivama iseloomuga vajadus mitte piirata vabakutseliste loovisikute ajutiste sissetulekute kogusummat üksnes poolega miinimumpalgast, vaid tõsta seda 584 euroni kuu kohta. Aga – parem seadusemuudatus hiljem, kui üldse mitte. Loodetavasti tulevad maikuus kiirelt täiendavad vahendid nii hädas olevatele loomeliitudele kui ka kultuuriministeeriumile endale, et aidata liitudesse mitte kuuluvaid ja samas piirangute tõttu oma sissetuleku kaotanud loovisikuid.
Muusikavaldkonnas on eelkõige interpretatsiooni osas (sh kindlasti ka koori- ja orkestridirigendid) väga haavatavaks rühmaks need muusikud, kes mingi töölepinguga töötavad, kuid kelle olulisim (sageli küll ebaregulaarne) sissetulek laekub esinemistest.
Seadusemuudatused, nagu öeldud, keerlevad vabakutseliste ümber. Aga mõlemad kriisilained ja eelnimetatud uuring tõid välja, et muusikavaldkonnas on eelkõige interpretatsiooni osas (sh kindlasti ka koori- ja orkestridirigendid) väga haavatavaks rühmaks need muusikud, kes mingi töölepinguga töötavad, kuid kelle olulisim (sageli küll ebaregulaarne) sissetulek laekub esinemistest. Helikunsti valdkonnas iseloomustab arvestatavat osa muusikutest see, et töötatakse väikese koormusega kas mõnes muusika- või muus huvikoolis, omatakse näiteks veerandkoormusega töölepingut mõnes kultuurikeskuses või omavalitsuse toetatud MTÜs vms. Seega – formaalselt ollakse tööl, saadakse ehk isegi oma mõnede pillitundide või koori-/orkestri-/ansamblijuhtimise eest kokku paar-kolmsada eurot, kuid oluline osa sissetulekutest teenitakse võlaõiguslike lepingutega kontserttegevusest või osutatakse esinemisteenust ettevõtjana (FIE või OÜ ainuosanik). Need viimati nimetatud sissetulekud on aga talve algusest kahanenud pea olematuks või kehtivate piirangute valguses üldse ära jäänud.
2020. aasta aprillis sai loovisikutele kriisi esimeseks päästvaks hoovaks Kultuurkapitali täiendav rahastusvoor. Praegused piirangud kontserdielule kehtestati aga loetud päevad pärast Kultuurkapitali taotluste veebruarikuist tähtaega, mistõttu vähemasti helikunsti sihtkapitali ei tabanud veebruaris ülemäära suur loovisikute stipendiumite taotluslaviin. Seda ei saanudki olla, sest usk, et Eesti on koroona-meres “saareke”, mida päriselt lukku ei panda, oli ilmselgelt suur. Paraku selgus, et viiruse käitumine polnud usu küsimus.
Teine hoob, millega loomeliidud on tavapäraselt saanud oma liikmeid (ja mitte pelgalt vabakutselisi) finantsilises mõttes toetada, on LLSist tulenev õigus maksta oma liikmetele stipendiume loometegevuseks ja sellega seotud täiendõppeks. Nende maksmisele on aga kaks piirangut. Neist esimene tulenes mullusel piiranguteajal tekkinud vajadusest suunata kogu loomeliitudele eraldatud raharessurss vabakutseliste loometoetustele – eriolukorras tehtud LLSi muudatustega kehtestati loomeliitudele ka stipendiumimaksmise keeld pooleks aastaks pärast eriolukorra lõppu. Teine piirang on seotud aga LLSi sättega, mis lubab loomeliidul ministeeriumilt saadud vahendeid kasutada stipendiumi maksmiseks üksnes juhul, kui vabakutseliste loometoetust pole eelmisel aastal täies ulatuses ära kasutatud. Neid loomeliite, kel eelmisest aastast aga mingit raha üle jäi, on ilmselt vähem kui käel sõrmi. Seega – suurele osale loovisikutest, kes viimasel kuul on abisaamiseks pöördunud muredega oma kõige lähedasema kutseorganisatsiooni ehk loomeliidu poole, pole loomeliidul täna pakkuda eriti ühtegi kiiret ja head lahendust.
Kuigi helikunsti valdkonna eripära on, et arvestatav osa muusikuid töötab mingi osalise (õpetaja-juhendaja) koormusega, on nad sisuliselt siiski vabakutselised – töötavad õpetajana, võttes samas vastu esinemisi ja tellimusi kontserdikorraldajatelt või neid ise korraldades. Sotsiaalkaitse mõttes on sellistel “kutselistel” tõepoolest eelis – sotsiaalmaksu maksab tööandja (sageli miinimummääras) ära ja seega haigekassa ei katke ning üht-teist koguneb ka pensioniks. Ometi pole selline mudel kestvate kontserdipiirangute tingimustes neile finantsiliselt jätkusuutlik. Kui siis juhtub veel nii, et pere mõlemad toitjad toimetavad sarnase mudeli alusel, kasvavad mured suuremaks, kui riik oma seaduste ja loomeliidud oma võimaluste alusel hetkel lahendusi pakkuda saab. “Kulka, aita!” mõtlevad siis paljud. Aga tähtaeg on alles 20. mai …