Minu isa on ilmselt üks kõige omanäolisemaid heliloojaid Eesti muusikaskeenel. Ta ise nimetab ennast lihtsalt loomingu vahendajaks, muusika üles kirjutajaks. On öeldud ka, et ta on toru, millest muusika välja voolab. Minu jaoks on ta võlur. Lapsena sõna otseses mõttes, kui ta mulle ja vennale laelambist komme “võlus”. Või siis televiisorist Raul Talmari, otse koduukse taha: “Näete, lapsed, nüüd ma võlun selle onu televiisori kastist otse siia”. Seda ma ei teadnud, et isa tegi koos Talmariga saadet “Miljon miksi” ja neil oli kokku lepitud, et viis minutit pärast saadet tuleb Raul meile. Uksekell helises ‒ ja seal oligi Talmar! Selge, isa on võlur. See, et ta meile komme ja muud head-paremat iga päev ei võlunud, jäi minu jaoks mõistatuseks. Nagu palju muud isa olemuses. Minu silmis oli tal oma müstiline salamaailm, kuhu päriselt kuulusid ainult need, kes mõistsid seda keelt, mida seal räägiti. Selleks keeleks oli ja on loomulikult muusika. Ja astronoomia.
Alles veidi vanemana, kui hakkasin isaga koos augustiöödel perseiide loendama, astronoomia laagrites loenguid kuulama, tema lugusid mängima ning temaga koos esinema, tundsin, et ka mina kuulun sinna maailma. Sest kõigest, mida isa mõtleb või räägib, kumab läbi tähistaevas. Et teda mõista, tuleb mõista tema muusikat: õrna, meditatiivselt kulgevalt, jõulist ja ennekõike siirast. Muusikat, mis on kirjutatud sellest, mida ta on ise näinud või kogenud. Isa ei kirjuta abstraktset muusikat.
Mõnikord ei ole vaja sõnu, et öelda midagi väga olulist, midagi avada. Ma mäletan eredalt ühte õhtut, olin siis 14, sama vana kui isa, kui ta kirjutas oma mängituima teose “Kassiopeia”. Kui tema valis 1975. aasta märgilisel ööl, augusti langevate tähtede all musitseerides enda teeks tähtedest kirjutamise, siis umbes 30 aastat hiljem, samamoodi augustikuu tähtede all, aga mitte õues, vaid isa tähetorn-planetaariumis, süvenes ka minu veendumus, et just muusika on minu tee. See oli suve lõpp, otse enne muusikakeskkooli astumist. Isal oli just selle päeva viimane, kolmas kontsert lõppenud ning loomulikult polnud tal midagi selle vastu, et mulle veidike veel mängida. Sest kui isa midagi teeb, siis 100% kirega, olgu see siis loometöö, kokkamine, suitsetamine või nagamannile klaveri mängimine. Sellel õhtul juhtus midagi erilist, isa paiskas oma mänguga muusika sellise hooga minu sisse, et sinna see jäigi. See oli üks esimesi kordi, kui ma puutusin tõsisemalt kokku tema “Põhjataeva” tsükliga.
Kõik tema tähistaeva tsüklid “Põhja-“, “Lõuna-“, “Ekvatoriaaltaevas”, “Põhjapolaartaevas” ja “Eesti rahvataevas” on kirjutatud tähtkujudest. See on monumentaalne töö – tähistaevas on 88 tähtkuju ja isa tegi oma eluülesandeks igaüht neist kõlama panna. Tähistaeva tsüklid on inspireeritud astronoomilistest vaatlustest ja teadmistest. Isa siiras huvi astronoomia vastu algas väga varakult. Esimesed vaatluskogemused sai ta juba 12-aastasena, kui hakkas käima Peep Kalvi juures Hiiu tähetornis. Samal ajal hakkas ta ka ise teleskoope ehitama. Selle jaoks oli vaja osta virnade viisi erinevate fookuskaugustega prilliklaase. Ning kuna apteeker teda järjekindlalt silmaarsti juurde saatis, kirjutas Peep Kalv vastava kirja, et prilliklaase pole vaja silmanägemise parandamiseks, vaid teleskoobi ehitamiseks. Teleskoopide korpusteks said papist torud, objektiivideks prilliklaasid ning okulaariks sai kasutada Smena 8M fotoaparaadi objektiivi. Tähtkujud aga tegi isa endale selgeks juba 10-aastasena, kui ajakirjas Horisont avaldati tähtkujude kaardid.
Põhjataevas nähtavad tähtkujud said muusikaks aastaks 1987. Oma karguse, meloodilisuse, energilise rütmi, ekstaatiliste kulminatsioonide ja terviklikkuse tõttu on see tsükkel tema klaverimuusikas kõige rohkem mängitud. Ka minu enda muusikakeskkooli õpingute ajal valiti just sellest tsüklist palu iseseisvalt õpitud lugude arvestuseks. See on teos, mida armastavad lapsed, õpetajad, vanaemad, muusikud – ja nagu kogu isa looming, on see kirjutatud eelkõige lihtsalt inimestele, mitte muusikateoreetikutele.
Konservatooriumi-õpingute ajal tutvus isa oma “ihupianisti” Lauri Väinmaaga, kes on tema klaveriloomingut väga palju esitanud ning on salvestanud nii “Põhja-“ kui “Lõunataeva” ning kellele on pühendatud “Eesti rahvataevas” ja “Põhjapolaartaevas”. Koos käisid nad ka Tallinna tähetornis, sest tegelikult pole need lood lihtsalt alapealkirja järgi mängimiseks, vaid natuke peaks teadma ka, mis seal taevas päriselt on. Sest kuidas saaks inimene mängida tähemuusikat, kui ta ei tea, kuidas need tähed taevas paiknevad ja mis tunde nende vaatamine tekitab. See oleks sama, mis mängida “Hamletit”, ilma et seda üldse lugenud oleks, arvas isa.
Minu jaoks on isa lugude mängimine sama orgaaniline, loomulik ja vajalik tegevus kui hingamine: see teeb mind õnnelikuks. Tema loomingu mängimine on nagu meditatsioon, ma ei pea pingutama või otsima, et mõista. Ma olen lihtsalt hetkes ja nii on hea. See on nagu sisemise maailma jagamine, ma tunnen, et olen tema lähedal ja kaitstud.
Alapealkirjad aga on selle jaoks, et tähtkujudest paremini aru saada, nad annavad paladele emotsionaalse vormi. Kõige esimene lugu, mida ma “Põhjataeva” tsüklist mängisin, oli “Bereniike juuksed”, alapealkirjaga “Virmalised”. Kui ma päris väike olin, mõõtis isa päikese aktiivsust, et ette ennustada virmalisi – ta oli ju ometi võlur! Mõnikord see tal õnnestus ka. Ennustamine käis nii, et isa suunas binokliga Päikese pildi valgele paberile ja mida rohkem plekke näha oli, seda suurem oli ka virmaliste tõenäosus. Selle loo valisin tegelikult esialgu just nime ja selle kauge, turvalise ja sooja lapsepõlvemälestuse pärast. “Bereniike juuste” alapealkiri “Virmalised” aga sündis tegelikult enne kui lugu ise. 15-aastase poisikesena läks isa pakasega saunast tuppa. Äkki silmas ta taevas ilmunud kummalisi nõelu, millest tekkisid värvilised kaared ja lehvikud. Kõige erakordsem oli virmaliste mänglemine Bereniike juustes. Mäletamist mööda seisis ta kaks tundi pärani silmi selle ilu lummuses – särgiväel 25-kraadises külmas.
Kuigi isa tähistaeva tsüklid on inspireeritud astronoomilistest vaatlustest ja teadmistest, on minu meelest peaaegu kogu tema loomingus ka mingi teine, vaimne pool, mis annab tema loomingule sügava põhja. Ta ei tunne vajadust kuuluda ühtegi kogudusse ja oma kirikuks peab ta universumit. Aga läbi looduse, muusika, füüsika, ja ka läbi religiooni, sealhulgas šamanismi, püüab ta enda jaoks universumit lahti mõtestada ja selle kaudu jumala mõistmisele lähemale jõuda. Pole oluline, kuidas seda maailma käivitavat energiat kutsuda või mis teed pidi temani jõuda. Oluline on – kuidas. Isa ellusuhtumist peegeldab hästi lause, mille ta kord ühel oma kontserdil ütles: “Kui inimesed vaataksid kasvõi korragi tähistaevast, siis nad tunneksid, et igasugune kurjus ja sõjad muutuvad mõttetuks.” Isa vanaisa oli Tuhala kirikuõpetaja. Kuigi nad üksteist ei näinud, kasvas isa siiski vaimses atmosfääris, mille vanaisa talle edasi andis läbi selle nähtamatu niidistiku, mis seob meid esivanematega.
Kui isa pärast konservatooriumi lõpetamist 1985. aastal Jänedale tööle suunati, oli ta esialgu selle looduslikult ilusa kohaga mõnevõrra pahuksis – Jäneda kultuurimaja kunstilise juhina tuli tal täita kohustusi, mis teda põrmugi ei huvitanud, näiteks diskopileteid müüa. Samas oli tal võimalus töötada noortega. Nii sündis Jäneda kammerkoor, kes talle väga südamelähedaseks sai. Siin leidis ta endale vaimse kaaslase, Georgi Särekanno, kes tol ajal tegeles kultuurimaja lavastuslike asjadega, hiljem on aga süvenenud Jäneda ajaloosse ning on mitme huvitava raamatu autor. Koos Georgiga tulid nad ka ideele rajada Jänedale maailma esimene muusikatähetorn. Lint lõigati läbi 20. juulil 1994. aastal. Hiljem tekkis isal uus idee – rajada torni ka planetaarium, kus oleks võimalik iga ilmaga öötaevasse vaadata. Paar intensiivset nädalat kleepis isa tähtkujude järgi fosforestseeruvaid tähti lakke. Avamine oli mais 1996, nimeks sai Jäneda muusikatähetorn-planetaarium ning koht tegutseb sellisel kujul ka praegu.
Oma n-ö kodualtaris, Jäneda tornis, tuli isal täiesti geniaalne mõte: luua muusikat mitte ainult emotsioonidest lähtuvalt, vaid taevakehade liikumise põhjal. Kosmiliste objektide liikumised võib ümber arvutada kuuldavateks helideks ja siis on sul universumisuurune mustrikombineerija. Selleks et määrata helikõrgusi, koostas isa viie meetri ulatuses klaveriklahvistiku süsteemi – universumi klaviatuuri. Niimoodi saab mängida taeval – see, mis on näha, muutub ka kuuldavaks.
Loojal võib olla väga raske välja öelda, mida ta mõtles või plaanis sellega, mida ta tegi. Aga piisab, kui minna öösel pimedas kohas õue ja vaadata taevasse. Kui te näete seda lõputut hulka tähti, siis saate aru, mida isa tahab oma muusikaga öelda – aga ka teie ei saa seda sõnadesse panna.