Sarnaselt professor Heiki Valgule, kes selle aasta 10. juuni Sirbis arutleb Eesti arheoloogiapärandi kaitstuse või kaitsetuse üle (“Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?”), võiksime mõneti samalt positsioonilt läheneda ka meie muusikapärandile. Tõsi, viimane ei paikne nähtamatuna meie jalge all maa sees nagu valdav osa arheoloogilistest muististest. Ent ega ka muusikapärand, mis aastakümneid või -sadu seisnud trükkimata kujul kedagi huvitamata arhiiviriiulitel ja jõudmata kunagi kuulajate kõrvu, ole paremas seisus. Paraku on niisuguses olukorras väga palju Eesti (ennekõike) vanemast muusikast – heliloomingust, epistolaarsest pärandist jms.
Silmapaistva gambamängija ja dirigendi Jordi Savalli järgi on muusika kunstiliik, mis eksisteerib ainult kõlamise hetkel: “Igasugune muusikateos suigub pikas unes kuni hetkeni, mil teda mängitakse.” (“Meil on vaja muusikat, et mõista ajalugu!”, Muusika, 2021, nr 8/9) Nii see tõepoolest on. Ja esmajoones vaid kõlanud, hästi esitatud muusika põhjal võime langetada otsuseid ka tema väärtuse/väärtusetuse kohta.
Mure meie muusikapärandi saatuse üle ei ole kaugeltki täna tekkinud. See on saatnud meid vähemalt omariiklusest alates. Helilooja Rudolf Tobiase ootamatu surm Saksamaal 1918. aastal vapustas kogu Eesti muusikaavalikkust ja pani tõsiselt mõtlema: kuhu jääb ja mis saab tema hindamatust pärandist? Vaevalt et vähem valuliselt tunnetati sama kaks aastat hiljem, kui 1920. aastal Tallinnas äkitselt, vaid 37-aastasena, lahkus helilooja ja organist Peeter Süda, kuigi temast maha jäänud looming oli mahult väiksem. Nagu ajaloost teame, olid Peeter Süda sõbrad – Mart Saar, Cyrillus Kreek, August Pulst – siiski äärmiselt ettenägelikud. Just nende initsiatiivil sündis 1924. aastal Peeter Süda mälestuse jäädvustamise ühing, mis on Eesti teatri- ja muusikamuuseumi (ETMM), tänaseks meie suurima muusikavaramu, eelkäija. Ja just siin ootab avastamist või taasavastamist mitte ainult Süda ja Tobiase fond, vaid väga suur osa kogu meie muusika- ja teatrialasest rikkusest. Seda ahtakestesse ruumidesse surutud, paksude müüride taha varjunud muuseumi Tallinnas Müürivahe tänaval on oma pärandi hoidja ja kaitsjana aastakümneid usaldanud valdav osa siitilmast lahkunud Eesti muusika- ja teatriinimesi (või nende pärijaid), nende hulgas ka arvukalt võõrsile sattunuid, näiteks Juhan Aavik, Roman Toi, Lembit Avesson, Ludvig Juht. Ühest küljest on meil põhjust olla õnnelik rahvas, sest kaugeltki mitte kõik ei ole osanud sarnaselt meile koguda ja säilitada oma vaimuvara. Teisalt, igasugune varandus ja pärand, olgu see siis materiaalne või vaimne, vajab tõsist järelvalvet ja hooldust, pidevat korrastamist, uurimist, mõtestamist, tutvustamist – liiati kui tegemist on üldrahvaliku varaga. Viimasel juhul on see lausa kohustus. Ja siin peame tunnistama – muusika valdkonnas valitseb meil suur võlg.
ETMMi uus staatus
Kuuludes aastast 2019 SA Eesti Ajaloomuuseumi alla, ETMM paraku iseseisva institutsioonina enam ei eksisteeri. Millised motiivid, lisaks loodetavale rahalisele kokkuhoiule, viisid nii väärika vanusega muuseumi iseseisva eksistentsi kaotamiseni, ei ole siinkirjutajale teada. Samuti võib olla pisut vara otsustada, kas liitmise tagajärjel sattuti vihma käest räästa alla või hoopis vastupidi. Ometi peegeldab too iseseisvuse kaotamise/võtmise akt juba iseenesest mingil määral riigipoolset üldist suhtumist muusikapärandisse, paraku miinusmärgilist. Ka avalikkuse rahulolu skaala pärandi olukorra – selle nähtavuse, kättesaadavuse jne – suhtes näitab pigem languse kui tõusu tendentsi. Iseäranis tunnetatav on see olnud viimasel aastal, kui kriitilistes aruteludes (näiteks 9. aprillil Klassikaraadio saates “Helikaja”) on need küsimused, sealhulgas ETMMi murettekitav seis, toodud teravalt taas avalikkuse ette. Rahulolematust on eriti kuulda olnud interpreetide hulgas, kes, näidates üles kiiduväärt huvi meie varasema heliloomingu esitamise vastu, seisavad samal ajal endiselt silmitsi korrektsete nooditrükiste puudumisega. Aina vähemaks jääb ju neid fanaatikuid, kes on nõus heliteost omandama halvasti loetavast käsikirjast või siis paremal juhul vigu sisaldavast trükisest. Kuid just interpreetidest sõltub, kas helilooming on kuuldav või mitte, kas see Savalli järgi saab muusikaks või mitte.
Selgituseks olgu öeldud, et allakirjutanul ei ole kõrvaltvaatajana õigust ega tahtmistki sekkuda ajaloomuuseumi tegemistesse. Samas, töötanuna ammuses nooruses ETMMi muusikaosakonna teadurina ja olnud hiljem selle kogude sagedane kasutaja, tihkan mõningaid tähelepanekuid siiski jagada. Ühtlasi annan enesele aru, et muusikapärandi unarusse jätmine ei ole põhjustatud ega sõltu pelgalt vaid ühest muuseumist. Teada on seegi, et sageli lausa eksistentsiaalsed probleemid kimbutavad tänapäeval rohkem või vähem kõiki Eesti muuseume.
Kõike seda arvestades julgen öelda igasuguse kadeduse noodita teiste suhtes, et võrreldes näiteks kirjanduse ja kunstiga on muusikapärandi hoidmine, selle uurimine ja kättesaadavaks tegemine olnud läbi aegade mõneti kehvemas seisus. Kuna selle tõestamine nõuaks omaette käsitlust, mis siinse artikli raamesse ei mahu, püüan probleemi üksnes visandada. Kehv olukord ei kajastu mitte niivõrd muusikapärandi hoiutingimustes, mis ei ole ETMMis ka loomulikult kiita, kuivõrd tööjõu lausa karjuvas puuduses. Näiteks otseselt kogudega tegeleva personali arv, mis on aastakümneid ETMMis olnud äärmiselt piiratud, on praeguseks kahanenud miinimumini: muusikakogude (kokku 858 fondi, neist 531 isiku ja 327 asutuste ja organisatsioonide oma, kusjuures väga paljude sisu küündib sadadesse säilitusühikutesse) haldamisega peab hakkama saama vaid üks inimene! Parem ei ole seis ka teatrit puudutavate kogudega, otseselt koguhoidjana töötab siingi vaid üks inimene. Teadurikohtade puudumisest muusika ja teatri alal ei maksa siinkohal rääkidagi. (Ajaloomuuseumis tervikuna on selle kodulehe andmeil 2022. aasta kevade seisuga kokku vaid neli teadurit.) “ETMM on surnuks näljutatud,” nagu pianist Sten Lassmann eelpool nimetatud Klassikaraadio saates tabavalt on öelnud.
Kuidas on sellises olukorras võimalik täita muuseumi kui uurimisasutuse rolli? Rolli, mis pärandi säilitamise kõrval nõuab otseselt ka selle igakülgset uurimist, avalikkusele tutvustamist ja kättesaadavaks tegemist. Jah, lisandunud on ehk kuraatoreid, digitaliseerijaid ja muud personali, kes loomulikult toetavad seda tegevust, kuid ometi ei asenda teadurit-uurijat. Kui materjali digitaliseerimisel on muuseumis teatavaid edusamme tehtud, siis uurimises ja publitseerimises on tunda pigem tagasiminekut. Mõtleme siinkohal kasvõi tänaseks soikunud sarjadele “Elavik” (ajavahemikus 2005–2018 ilmus 20 raamatut) ja “AegKiri” (2004–2011, neli raamatut). Siiski on kuulda olnud, et “Elaviku” sarjas on oodata lisa Veljo Tormise kirjavahetuse näol.
Omaette murekoht on ETMMi raamatukogu. Koguhoidja puudumise tõttu on momendil sellegi töö kureerimine pandud muusikakogude hoidja õlule.
Too erakordselt rikkalik muusika- ja teatrialane kogu, mis sisaldab muu hulgas ka mitmeid haruldasi memoriaalkogusid (muusikutest näiteks Anton Kasemetsa, Karl Leichteri oma, kui nimetada vaid esimesena meenuvaid), on piltlikult öeldes kalevi alla peidetud. Olen sageli mõelnud, et miks ETMMi raamatukogus sisalduvaid teavikuid pole vajalikuks peetud sisestada E-kataloogi ESTER, kui seal on näiteks samatasemelise Eesti kunstimuuseumi ja Eesti kirjandusmuuseumi (kuulub küll haridus- ja teadusministeeriumi haldusesse) raamatukogudes leiduv. Kas on takistuseks saanud liitumine ELNET Konsortsiumiga või midagi muud? Ka E-kataloog URRAM, kus ETMMi raamatukogus leiduv väidetavasti pidavat olema, seda paradoksaalselt ei näita. Nii teavadki vist tolle rikkaliku erialase raamatukogu olemasolust vaid vähesed pühendunud. Samas olen üsna veendunud, et nimetatud kogus on palju selliseid noote ja (muusika)raamatuid – sõna otseses mõttes rariteete –, mida mujal Eestis ei leidu.
Tulevikuvisioone
Et mitte jätkata vaid negatiivsel lainel ja püüdes vaadata pisut ka tulevikku, silmame põgusalt mõningaid SA Eesti Ajaloomuuseumi alusdokumente (nähtavad muuseumi kodulehel), saamaks aimu asutuse arenguvisioonidest. Dokumendis “Sihtasutuse ülesanded, eesmärgid, struktuur ja tööprotsessid (2016–2020)” tuuakse võtmeressursina välja teaduskraadiga muuseumitöötajad, nähakse ette ka teadurite SA kogudel baseeruva töö osakaalu ning teaduskoostööprojektides osalemiste arvu suurendamist. See on paljulubav dokument ja jääb vaid loota, et nendes unistustes ei jäeta muusikat ja teatrit kui nüüdseks sihtasutuse suuri ja olulisi valdkondi vaeslaste ossa. Millal need muudatused aset leiavad, pole vist asjaosalistele endalegi teada.
Veel visioonidest rääkides pälvib tähelepanu ajaloomuuseumi teadusdirektori Krista Sarve väljaütlemine Sirbi veergudel, kus ta sedastab: “Muuseumid on, kes rohkem, kes vähem, kasutanud kunstiajaloolasi, aga kunstiteaduse potentsiaali ei ole suudetud rakendada ajaloo teistel teemadel loodud ekspositsioonide, näituste ja ürituste tugevdamiseks. Pessimistlik algus võiks viia optimistliku lõpuni, sest praegune aeg on keeruline, aga kunstiteaduse ja muuseumide koostööle võiks see olla lootusrikas aeg. [---] Kunstiteadusel on praegu rohkem võimalusi ja selle abil saab rohkem öelda kui puhtalt ajalooteadusele ülesehitatud narratiiviga.” (“Kunstiteadus trügib tule ligi”, Sirp, 20. V 2022) Kuigi toodud seisukohad öeldi välja kujutava ehk visuaalse kunstiga seonduvas arutelus, ei pea kindlasti lugupeetud Krista Sarvele, küll aga ehk tavalugejale meelde tuletama, et mõistel “kunstiteadus” on laiemgi tähendus, haarates enda alla ka muusikateaduse, teatriteaduse ... Nüüd, kui ajaloomuuseumi varade hulka kuuluvad ka muusika- ja teatrikogud, tuleks seda enam mõelda tollele mõistele ja selle rakendamisvõimalustele laiemas tähenduses, elustamaks uues valguses kõike sealset rikkust. Seega muuseumi mis tahes arendustegevuses ei tohiks unustada muusika- ja teatrikogusid. See aga nõuab ennekõike vastava teaduspotentsiaali suurendamist. Üksnes sel moel on lootust astuda suuremaid samme muusikapärandi olukorra üldisel parendamisel.
Radikaalsete muudatuste elluviimiseks, mida muusikapärandi kättesaadavamaks tegemine nõuab, ei piisa kindlasti üksnes SA Eesti Ajaloomuuseumi kõige paremastki tahtest. Vaja oleks astuda veel teisigi otsustavaid samme. Oma kogemusele ja tunnetuslikule vaistule toetudes arvan, et tolles küsimuses ei saa me loota kuigivõrd ka olemasolevatele avalik-õiguslikele teadus- ja arendusasutustele – muusikast rääkides seega vaid EMTAle, kus meil lisaks Eesti kirjandusmuuseumi etnomusikoloogidele ainukesed teadurikohad (EMTA kodulehekülje järgi hetkel viis ja neist (vaid) kaks muusikaloo suunal). Nõuda EMTA teaduritelt ja õppejõududelt senisest enamat keskendumist Eesti muusikapärandile on peaaegu mõeldamatu. Ainuüksi juba selle tõttu, et tänane projektipõhine teadusmaailm ja selles konkurentsivõimelisena püsimine ei soosi – sealjuures humanitaarias tervikuna – nõndanimetatud omakultuuri uurimist. Seega oleks üsnagi põhjendatud Eesti muusika instituudi loomine, millise ideega on välja tulnud Sten Lassmann. Ehk polegi esmatähtis, kas too kuuluks mõne juba olemasoleva institutsiooni alla või tegutseks iseseisvana nagu näiteks Eesti keele instituut. Kuid teatav autonoomsus koos n-ö statsionaarse personaliga, kelle rahastus ei sõltu vaid projekti olemasolust, võiks sel siiski olla. Selle instituudi põhiülesanne peaks olema uurida süvitsi ja teha kättesaadavaks Eesti muusikapärandit: mis tahes autori kogutud teoseid trükiks ette valmistada; heliloojate teoste teaduslikke katalooge koostada; ka muu pärandi (kirjavahetuste, artiklite, päevaraamatute) kommenteeritud väljaannete kokkupanek. Kui mõelda, et Venemaal planeeritakse kogu Tšaikovski pärandi, nii heliloomingulise kui kirjasõnalise, välja andmist, siis miks ei võiks meiegi nõndaviisi toimida mõne oma silmapaistva klassiku puhul! Ja lõpuks peaks vastav instituut suutma välja anda kõikvõimalikke biograafiaid ning monograafiaid meie muusikutest ning muusikast, mis on (eri põhjustel) jäänud taasiseseisvunud Eestis tagaplaanile. Tulevased põlved – muidugi vaid juhul, kui nendele eesti kultuur veel midagi tähendab – paraku ei küsi, mis põhjustel näiteks pärast 150 aasta möödumist Rudolf Tobiase sünnist ei suudetud välja anda kõiki tema heliteoseid või miks tema kohta pole kirjutatud eestikeelset (akadeemilist) monograafiat? Midagi analoogset ilmselt küsitaks nii Heino Elleri, Mart Saare kui mitmete teiste eesti muusika klassikute kohta. Või miks on mindud üsna vaikselt mööda, sageli jälgegi jätmata, oma suurkujude juubelitest, selmet neid väärikalt tähistada? Vaevalt et sobiva kaadri vähesusele rõhumine, mida armastame toonitada, küsijaid veenaks.
Muusikateadlase oskustega kaadri nappus on meil tõsine probleem. Kust võtta see nii ajaloomuuseumi kui unistusliku Eesti muusika instituudi tarbeks? Rahapuuduse kõrval on see üks keerulisemaid küsimusi, mis on hea tahtmise korral siiski ehk kuidagi lahendatav. Ennekõike tasuks mõelda, et me oma niigi vähest inimressurssi asjatult ei killustaks ning juba olemasolevad kogemused ja oskused maksimaalselt ära kasutaks. Pean antud juhul silmas iseäranis seda oskusteavet, mis omandatud seoses Eduard Tubina kogutud teoseid välja andes. Selle meie oludes unikaalse ettevõtmise raames, mis peaks lõppema kahe-kolme aasta pärast, kui trükis on ilmunud kõik kavandatud 33 köidet helilooja loominguga, on kindlasti talletatud palju väärtuslikke – eeskätt koostamis- ja toimetamiskogemusi, mida ei tohiks lasta n-ö raisku minna. Kogenud toimetajaks ei sünnita, vastavad oskused ja vilumused omandatakse vaid pikaajalise järjepideva tööga. Tubina projektiga pikkade aastate jooksul seotud olnud inimesi on palju. Jah, enamik tegi seda tööd oma muude tegemiste kõrvalt, kuid tahaks uskuda, et leidub siiski neid, kes sooviksid vastavale tegevusele pühenduda edaspidigi. Ja see võimalus võiks neile avaneda (loodavas) Eesti muusika instituudis, ükskõik millise helilooja pärand siis sihikule ei võetaks. Loomulikult võiksid kandideerida sinna kõik, kellele Eesti muusikapärand südamelähedane ning kellel olemas sealseks tööks vajalikud teadmised ja oskused.
Et Eduard Tubina kogutud heliteoste väljaandmise lõppedes läheks teatepulk sujuvalt üle mõnele teisele heliloojale, oleks viimane aeg otsustada – kellele nimelt? (Olen kuulnud, et juttu on tehtud Mart Saarest.) Ja ühtlasi tuleks hakata koostama vastava helilooja heliteoste kataloogi, millel on oluline tähtsus, et kergendada ja kiirendada teoste kogu väljaandmisprotsessi.
Lõpetuseks. Nagu näeme, sõltub pärandiküsimus paljudest asjaoludest, sealhulgas muusikateaduse üldisest olukorrast ja selles valtsevatest suundumustest. Mart Jaansonit tsiteerides (“Eesti muusika 100 aastat”, [Tallinn] 2018, lk 162–163) võib laias laastus muusikateaduse jagada kaheks valdkonnaks selle järgi, “kas see teenib muusikapraktikat või juhib seda. Esimesel juhul on muusikateadlase ülesanne tutvustada muusikateoseid ja muusikaelu sündmusi ning anda neile tagasisidet. [---] Teisel juhul loob muusikateadus uusi muusikalisi mõtteseoseid ning kujundab niimoodi ise rohkem või vähem muusikateoste loomist ja muusikaelu sündmusi. Sedasorti muusikateaduse [---] põhiharudena eristatakse 1) süstemaatilist ja 2) ajaloolist muusikateadust ning 3) etnomusikoloogiat.” Kui samast perspektiivist läheneda Eesti muusikateadusele, siis väga suure üldistusega võime ehk öelda, et umbkaudu kuni iseseisvuse taastamiseni teenis muusikateadus valdavalt muusikapraktikat ja meie oma – rohkem kaasaegset – heliloomingut. Seejärel kaldus pendel pigem teise valdkonda: tähelepanu põhiraskus langes muusikateaduse põhiharude toestamisele, mõneti ka uute arendamisele (muusikasemiootika, -teraapia), makstes samal ajal ehk lõivu oma muusikapärandi uurimisele. Ka on XXI sajandil raskuspunkt kaldunud rohkem ehk varasema ajajärgu, XVIII–XIX sajandi siinse muusikaelu uurimisele, mis omakorda just nõukogude perioodil oli paljus ideoloogilistel põhjustel kõrvale jäetud. Ja ilmselt on kunstiteadlase professor Krista Kodrese seisukoht (“Kunstiteadus trügib tule ligi”), et 1990-ndatel peeti kunsti uurimisel kontekstilisi seoseid tähtsamaks kui tõlgenduse lähtumist teosest endast, mingil määral maksev ka toonases, aga võibolla tänaseski muusikateaduses. Puuduse tundmine pildianalüüsist, millele Kodres samas viitab, võiks ärgitada muusikateadlasigi keskenduma taas rohkem heliteostele, seega ka varasemale loomingulisele pärandile.