Võtke segamatu ruum heade kõlaritega või Spotify ja klapid, pange plaat käima ja asuge teekonnale.
I Tekib kujutluspilt tuules kõikuvast antennist, miski, mis püüab ühendust, hääli, signaale üle mere, moondab need ja moondub ise järk-järgult tähendusega muusikaks, linnulennuks. Soolovioola tämber on ideaalne valik, imeliselt läbitunnetatud esitus Laur Eensalult.
II Sissejuhatus a cappella koorilt, kes esitab loo moto, need sõnad tasub meelde jätta. Soe meenutus teekonna algusest, kus kõik oli veel maa peal paljutõotav, lubadus hoida seda tunnet igavesti endas ja teatav ennustus järgnevast, ettevaatlikud dissonantsid orkestris.
III Saabub n-ö päriselu, oma väljakutsetele silma vaatamine, tõdemine, et ilma julguse ja pingutuseta ei saavutata oma hirmudest vabanemist. Aga ka juba selle katsumuse läbimisega on saabunud tasu – jõudmine hirmudest kõrgemale, maise askeldamise kohale, kus meenutatakse jälle alguse vioolasoologa mingeid kõrgemaid signaale ja võimalikkust kõrgemast lennust. Vast teose kõige tähenduslikum osa, kus toimub tohutult palju nii füüsiliselt kui mõtlemises.
IV Ja seal üksildases kõrguses olles tuleb meelde see, mis tuli maa pealt kaasa, üks armastus, mis pidi jääma igavesti alles. Meenub veel palju asju, sh kolmekordne Peetruse proovilepanek – su kohus on kolmekordne püsi: õhus, ohus ja rahus. Pärast enda kutsungi mitmekordset tulemuseta välja saatmist on selge, et sinna maa peale enam ei jõuta. Üle ei jää muud, kui astuda valgusse ja võtta vastu oma saatus.
V Räägitakse, et sekundid enne surma võib inimene jõuda vaadata filmina läbi kogu oma elu ja ehk mõtestada kõik valikud ja nende tagajärjed. Poetess Doris Kareva oma leebel-jõulisel moel palub meil ka praegu meeles pidada, et iga rahutu päevaga peame võitlema rahu nimel; rahu eest maksame vapruse vääringus ja selle kurssi peame kõik ise endas tõstma. Kõik need rasked ja olulised teemad on esitatud naiste poolt, viidates soolot lendava naise väele.
VI Meeskoor toob meid jälle maa peale, kehastades vankumatut ja igavesti ootama jäävat torni, mis kutsub oma tiibu koju, korrates oma kutsungit tulemuseta, nagu lendaja ennist enda oma.
VII Kõik, mis järgneb, toimub juba kuskil teisel pool, see on refleksioon ja tähenduse andmine eelnenule. Solistide kvartett sobitus üksteisega peaaegu imeliselt; kui veel ka 2. aldi partiile oleks saanud kerge sära või teravusega tämbri, oleks olnud perfektne.
VIII Lõplik ja täielik rahu tegemine surmaga, uute teede ja silmapiiride avastamine. Tõnu Kõrvits kogu oma parimas täiuses.
IX Teost ja lugu kokku võttev lennu-, tuules rütmiliselt kõikumise motiiv vioolalt. Jääb vaid nentida, et mõni inimene ei mahu maa peale justkui ära, ta leiab oma kodu ja saatuse kõrgustes ja meile tundmatutes teedes. Selles mõttes ei saanud Amelia Earharti elu vist teistmoodi lõppedagi. Ja võibolla me peaksime tema maiste jäänuste otsingud lõpetama, sest teda ei saagi ju kuskil maa peal olla?
Teose programmiliselt aktiivsem osa oli koondunud tugevalt esimesse poolde, tegevuslik kulminatsioon oli minu jaoks enne poole peale jõudmist ära; teine pool oli tagasivaatav, kuid nii tohutute sündmuste mõtestamiseks kulubki palju aega, niisiis ei saa öelda, et tasakaal oleks kuidagi paigast.
Viimast, imeilusat lisalugu “Pühapäevasoov” soovitan nautida mõnel eraldi hetkel, kui tahta jätta endasse täiuslikku tervikteose elamust ja kõla.
Palju räägitud dream team Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja Kaljuste esitamas Tormist või Pärti on juba ammu teada, praeguseks on lisandunud komplekti kindla kohaga Tõnu Kõrvits ja Risto Joost. Ilmselge üksteisemõistmine avaldub igas esituses ja jälle üks sisulise kuldmärgisega plaat on sündinud.