Eesti Rahvusmeeskoori 80. juubeli kontsertetendus Jõhvis, Tartus, Tallinnas ja Pärnus, kavas Veljo Tormise “Kalendrilaulud”; dirigent Mikk Üleoja, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits, kunstnik Kairi Mändla, heliruumid Lauri Kaldoja, laval Eesti Rahvusmeeskoor ja tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits.
“Meil ei ole vaja seda [regilaulu] parendada ega arendada. Me saame vaid sellesse maailma pilgu heita ja ta hetkeks teistele nähtavaks muuta.” Nii on öelnud Veljo Tormis, vahest olulisim silla looja arhailise vanema rahvalaulu ja sellest üpris kaugele eemaldunud kaasaegse inimese vahel. Eesti Rahvusmeeskoori 80 aasta juubeli kontsert 14. novembril Vanemuise kontserdisaalis näitas, et Tormis ise suutis enda väljendatud põhimõttest suurepäraselt lähtuda juba oma esimeses, pöördeliseks osutunud regilauluainelises suurtsüklis “Eesti kalendrilaulud” ning lavale astunud kaks kollektiivi (Eesti Rahvusmeeskoor ja tütarlastekoor Ellerhein) oskasid leida sellele ka eesti oratooriumiks nimetatud teosele väga kohase ja veenva tõlgenduse. Publikurohkel kontsertetendusel avanes regilaul ja selles peegelduv maailm tõesti kõnekalt ning õhtu andis tõeliselt meeliülendava kogemuse.
Tormise 1967. aastal valminud viietsükliline suurteos on ühelt poolt toredalt mitmekülgne, vaheldades mees- ja naishääli ning pakkudes läbilõiget erinevatest rahvakalendri tähtpäevadest, eri maakondadest pärit rahvaviisidest ja mitmesuguse tonaalsusega lauludest. Teisalt moodustavad “Eesti kalendrilaulud” erakordselt orgaanilise ja ühtse terviku, mille kõik osad on omavahel mingil nähtamatul tasandil lahutamatult seotud. Nähtud-kuuldud kontsertetendus mõjus samamoodi: selles oli nauditavat kompaktsust ja läbimõeldust ning rõõmu tõid väga sujuvad üleminekud ühelt osalt teisele. Samas ei tekkinud kordagi tunnet, et tegu oleks millegi üksluise või korduvaga, vaid olemas oli ka vajalik kontrastsus. Näiteks meeshäältele mõeldud esimese tsükliga “Mardilaulud” tehti jõuline ja hoogne algus – oli paras annus mürglit, lustlikkust ja huumorit; mingil hetkel ei pidanud tavapäraselt soliidse kuvandiga rahvusmeeskoor eesotsas dirigendiga paljuks kehastuda tõepäraselt ka koerteks. Sellele järgnenud “Kadrilaulud” tõid Ellerheina esituses kaasa sootuks teise meeleolu. Valged kostüümid, lummuslikku õhkkonda loovad valgusallikad, rahulik liikumine ning mahedad tütarlaste hääled kandsid kuulaja õrna ja unelevasse maailma.
Regilaulumaailma tunnetamist hõlbustas ka see, et koorid laulsid saalis eri kohtades. On ju suur vahe, kas kuulda koori kaugelt lavalt või enda selja taga ja kõrval, nagu sai kogeda Ellerheina musitseerimist “Kadrilaulude” ajal. Säärane lavastuslik võte, milles on “luukambri” hõngu, teeb muidugi laulja hoopis haavatamaks, aga Ellerhein sai väga kenasti hakkama. Üldse oli mõlema koori esitus õhtu vältel dünaamiliselt nüansseeritud ning laulude erinevad karakterid tulid hästi esile. Eraldi väärib tunnustust mahuka tsükli esitamine pea tervenisti peast, noodid tulid mängu alles viimases osas “Jaanilaulud”. See “Kalendrilaulude” kulminatsioon mõjus ehk isegi kõige akadeemilisemalt, tekitades alles õhtu lõpus tunde, et tegu on kontserdiga – kõik eelnev oli pigem unenäoline sukeldumine kaugete esivanemate omailma.
Veljo Tormis on regilaulule lähenenud väga tundlikult, mässimata seda ebavajalikesse pakenditesse. Kontsertetenduse lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits on hoidnud sama joont. Lavastuslikud elemendid sobitusid konteksti, olles lihtsad ja samas mõjusad ning lubasid regilaulul endal esile tulla. Maitsekalt ja parajal määral oli lisatud heliefekte, autoriks Lauri Kaldoja. Toredad detailid olid näiteks villased sokid ja käpikud rahvusmeeskoori lauljate käes-jalas “Mardilauludes” või lambilabakindad dirigent Mikk Üleoja käes, kui ta koori pimedas juhatas. Leidlikult oli kasutatud värviliste lintide kogumit, millele jätkus eri funktsioone mitmesse ossa. Väga tänuväärne oli idee projitseerida kolmanda tsükli “Vastlalaulud” ajal valgetele lavakardinatele Kaljo Põllu graafikat, samal ajal taustaks rahvusmeeskoori kõrgetasemeline kooslaul. Need olid iseäranis kaunid hetked!
Kavalehel olnud eessõnas kirjutab rahvusmeeskoori dirigent Mikk Üleoja, et kuigi “ümbritsevas keskkonnas jääb justkui hapnikku vähemaks”, kavatsevad nad kooriga jätkata ka “hõreneva atmosfääri tingimustes eesti kultuuri eest seismist ja selle igapäevast taastamist”. Aitäh, et tõite oma sünnipäevakontserdiga hapnikku juurde, kasvõi üheks õhtuks!