Tunde- ja mõttemaailma kõnetav õhtu

Tõnu Kõrvits.

Kui üks kammerkontsert on välja müüdud juba paar nädalat enne toimumist, siis pole kahtlust, et tegu on erilise sündmusega. Kõnealusel juhul tänu mitme õnnestunud teguri sünergiale, milleks olid hinnatud helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteose “Aroha” maailmaesiettekanne ja kuulajate ette astunud esinejad: Aavik Duo, kellele on lühikese ajaga kujunenud lojaalne kuulajaskond, ning Tallinna Kammerorkester (TKO), kellest Tõnu Kaljuste käe all on kujunenud meie kammermuusika lipulaev. Tõsi, hetkel küll justkui laev ilma kapteni ehk peadirigendita, kuid siiski mitte sihitult ulgumerel triivimas, vaid hoopis kursil uute võimaluste suunas külalisdirigentide käe all, kes lisavad orkestrile värsket hingamist ega lase rutiinil võimust võtta.

Dirigent Kaspar Mänd.

Õhtu oli kompaktne ja mitmekihiline, pakkudes kuulajatele mõtteainet ning rohkesti häid emotsioone. Alustades Haydnist ja lõpetades ansambliga Radiohead, oli dirigent Kaspar Männi elegantselt kokku sidunud teoseid väga erinevates ajastutest ja stiilidest, kujundades mõtlemapaneva ja suisa teraapiliselt positiivse terviku. Kusjuures seda viimast muusika funktsiooni – tervendada kuulajat, rahustada tema hinge – ei tasu nüüdishetkel alahinnata ja pole ka põhjust, sest kui vaadata tagasi meie, st lääne kultuuri alglättele, antiikaega, siis näeme, et muusika kolmest eri funktsioonist – rituaalne, meelelahutuslik ja teraapiline – peeti just viimast väga oluliseks, kuna muusika võib mõjutada samaaegselt inimese hinge, keha ja vaimu.

Niisiis algas õhtu Haydni sümfooniaga nr 65 A-duur, mille paljutähenduslik alapealkiri “Tempora mutantur” (“Ajad muutuvad”) on pärit John Oweni epigrammikogust “Epigrammata”, mis lõpeb originaalis sõnadega “…nos et mutamur in illis” (…ja meie koos nendega). Oletan, et siin võis peituda peen vihje kaasajale, viies ühtlasi mõtted antiikfilosoof Herakleitosele, kes esimesena tõdes, et kõik on pidevas muutumises, vastandid loovad kokkuvõtteks ühtsuse ning harmoonia ja tasakaalu saavutamise vältimatuks osaks on ka konflikt ja sõda. Haydni teos oli vastavalt tormi ja tungi vaimule kohati mäslev ja dünaamiliste ootamatustega, mõjudes siiski pigem teatraalselt kui filosoofiliselt, nagu oli ka kavalehel sümfoonia sünnilugu põhjalikult kirjeldanud Maia Lilje (oleks kõik kavalehed samavõrd sisukad!).

TKO tõlgendus Kaspar Männi suunamisel oli klassikaliselt välja peetud, dünaamikakontraste liigselt rõhutamata, eriliselt täpselt ja stiilitundlikult särasid esimesed viiulid, kelle parimad hetked avaldusid äärmistes osades. Kõlakaalukust lisasid puhkpillid, kuigi neil ei olnud ehk parim päev, mis kostus mõningatest intonatsioonilistest ebatäpsustest, varjutamata siiski täpseid artikuleeringuid pea igas osas. Herakleitose juurde naastes meenutan tema tõdemust, et päike tõuseb igal hommikul uuesti ning kaks korda samasse jõkke astuda ei saa ja nii toob ka iga päev uue lootusrikka alguse.

Hans Christian ja Karolina Aavik. FOTOD Rene Jakobson

Sarnases lootuse ja lohutuse vaimus suisa kümbles järgnev ja tuumakam teosteplokk, mille moodustasid Tõnu Kõrvitsa seaded koos värske topeltkontserdi esiettekandega. Esmalt kõlanud John Dowlandi ikoonilise renessanssaja lautopala “Flow my tears” siiras kurbus oli osavalt arranžeeritud lohutuse võtmesse, mida kiirgas nõtke viiulisoolo ja keelpillisaate õhulisest faktuurist. Salapärases topeltkontserdis “Aroha” oli tunda orkestri võimsat emotsionaalset toonust ning vastandite ühtsust demonstreerisid solistid Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Aavik (klaver). Viiuli haruldaselt soe toon peegeldas “Aroha” mitmetahulist tähendust, mis tähistab maoori keeles armastust, kaastunnet ja sügavat kiindumust ning väljendab headust, empaatiat ja sidet mitte ainult inimeste vahel, vaid ka looduse ja vaimse maailmaga. Klaveri kord jäisemad ja kaugemad kujundid, siis aga taas läbipaistev, õhuline ja eeterlik kõla sekundeerisid sellele, võibolla sümboliseerides looduse või universumi neutraalsust. I osa “Kõikjal on kurbus” kujunes soolopillide dialoogiks, orkestri jäädes tantsulise, kuid äreva ja tumeda saatja rolli, üha rohkem esiplaanile astudes II ja III osas (“Peidetud varjul”, “Kui vaim”) ning oli tunda, et orkester tajub hästi Kõrvitsa teose varjatud sisemist energiat. Tore, et kavalehelt sai lugeda heliloojat inspireerinud maoorikeelse luuletuse tõlget Doris Karevalt.

Tundevärvingult sarnanes eelnevaga lõpuloona esitatud maitsekas seade Radioheadi laulust “True Love Waits” ning seekord täiendasid viiul ja klaver teineteist tõepoolest ühtses hingamises, koos kõnekalt toetavate fraasidega keel- ja puhkpillidelt. Aavik Duo puhul on sõnadetagi selge solistide vastastikune mõistmine ja orkestritaju, mis toob tänuliku publiku ikka ja jälle neid kuulama. Nende lisapalaks esitatud Cyrillus Kreegi “Mu süda, ärka üles” pakkus kontserdile kauni ja sooja lõpu ja pani põnevusega järge ootama TKO ja Tõnu Kõrvitsa koostöö jätkumisele juba tänavu kevadel.