Tulevikumuusika – kellele ja miks?

Esseekonkursil premeeritud noored kirjutajad. FOTO RENE JAKOBSON

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimus ka sel kevadel juba traditsiooniks kujunenud gümnasistidele mõeldud muusikateemaliste kirjalike tööde konkurss. Sellega antakse noortele võimalus kaasa rääkida muusika rollist ühiskonnas laiemalt ning selle suundumustest tänases digiküllastunud maailmas. Kui varem on tegu olnud pigem esseekonkursiga, siis sel korral laiendasime piire ning sellest kujunes ideekonkurss. Noortel oli võimalik avaldada arvamust muusika muutunud ja muutuvast rollist ühiskonnas selle kõikides aspektides, pakkudes välja ka uusi ideid tulevikuks. On vaja teada, kui oluliseks peavad noored muusikat oma igapäevases elus ning millised võiksid olla sh muusikaõpetuse pakutavad võimalused muusikaelu rikastajana, kujundamaks harmoonilist inimest.

Tänu õpilaste suurele huvile ning nende juhendajate suunamisele laekus konkursile 45 eriilmelist kirjatööd, mida hindas EMTA muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakonna komisjon, kuhu kuulusid erinevate erialade esindajad ja doktorandid. Õpilastel oli teemade käsitluseks vaba valik ning nad kirjutasid järgmistel teemadel, mis on esitatud populaarsuse järjekorras: muusika roll ühiskonnas, muusika kui suhtlusvahend, miks ma ometi peaksin õppima muusikat, milline on minu tulevikumuusika, kuidas saada muusikaga ruttu rikkaks, kui ma oleksin muusikateadlane, kui ma oleksin muusikaõpetaja, kui ma oleksin muusikaminister.

Oodatult osutusid ülekaalukalt enim käsitletud teemadeks muusika roll ühiskonnas ning muusika kui suhtlusvahend. Õpilaste seisukohti lugedes on selgelt tunda, et noortele on muusikal inimesi ühendav roll. Universaalse keelena mõistavad muusikat omal moel kõik. Muusika ühendab eri rahvustest ja põlvkondadest ning erineva kultuuritaustaga inimesi, annab neile ühise identiteedi. Tabavalt toodi näiteid muusikast kui ühele rahvusele omasest kultuurimärgist. Näiteks spordivõistlustel kõlab kuldmedalistide auks kokkuleppeline helikeelde kirjutatud kood ehk hümn. See on märk ühtekuuluvusest ning loob emotsionaalseid sidemeid inimeste ja nende varasemate kogemuste vahel.

On suurim rõõm lugeda, et tänapäeva noored väärtustavad ajalugu, suudavad mõista ning selgeil mõtteil väljendada eestlaste identiteedile nii olulist – laulupidude traditsiooni. Nad kirjeldavad mitmeti, kuidas igatsus vabaduse järele on eri aegadel olnud nii suur, et tänaseni laulame kõik koos emakeeles oma isamaast. Muusikal on võime luua ühiseid arusaamu ja ka mälestusi, mida ikka ja jälle järgnevatele põlvkondadele edasi antakse. “See käib meiega kaasas, ükskõik kuidas ja kuhu elu meid juhatab. See omakorda loob traditsioone ning tugevdab päritolu ja juuri, mis praeguses ärevas maailmas aitab inimestel uuesti vaimset stabiilsust ja tasakaalu leida.” See lihtsalt kipub pidevas ja poliitiliselt närvilises uue informatsiooni voolus muude asjade vahele ära kaduma ning sageli ei tule meeldegi selle üle mõtiskleda. Kui me teame, kus on meie juured, siis on võimalik keerulistel aegadel nende juurde ka tasakaalu ja elujõu leidmiseks tagasi tulla.

Õpilased on kirjeldanud, kuidas üldhariduskoolides on võimalik muusika abil kogukonda ühendada. Selle all on silmas peetud eelkõige ühiseid kontserte kogu kooliperele. Kuna omal moel käivad koolis nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad, siis on see hea võimalus ühiste eesmärkide nimel kokku saada, musitseerida või külalisesinejaid kuulata. Hea on teada, et noored peavad oluliseks muusikaõpetust koolides. Nad mõistavad, et tänu sellele saadakse teadlikumaks ajaloost, arendatakse eneseväljendusoskust, loovust ja silmaringi. Ka muusikatunnid koolis võimaldavad õpilastel näidata oma tundeid ja mõtteid helide kaudu ning avastada individuaalseid muusikalisi võimeid. Muusika kaudu õpitakse ennast ja teisi paremini mõistma ja see lubab olla enesekindlam. Üks tänaste õpilaste muredest – vaimne ärevus – on paljuski tingitud ebakindlusest ja eneseotsingutest. Konkurentsitihe maailm soosib pidevat võistlust, mida võimendab ergas sotsiaalmeedia elu. Pidev võistlus püüdlustena kellestki või millestki parem olla mõjutab noorte enesekindlust. Me ei pea olema alati kõige ilusamad, targemad, osavamad ja paremad, enamasti piisab sellest, kui annad endast selle hetke parima ja pingutad saavutuse nimel.

Muusikaõpetaja rolli mõtestades on noorte jaoks tähtis loomingulisus tundides, kuid peaaegu võrdselt peetakse oluliseks ka uusi teadmisi ning ühist musitseerimiskogemust. Sotsiaalmeedia terminoloogiat kasutades võime tänaseid muusikaõpetajaid positiivsel noodil nimetada sisuloojateks, suunamudijateks või ka püstijala-näitlejateks, kuna neil on võimalus aidata noorte terviklikku maailmapilti kujundada. Teatavasti noored ei õpi inimestelt, kes neile ei meeldi, kellest nad lugu ei pea ja keda nad ei usalda.

Adekvaatne enesemõistmine ja määratlemine ning oskus oma emotsioone reguleerida on noorte arvates tänapäeval eriti vajalikud. Eelkõige on muusika suhtlusvahend iseendaga, kuid kommunikatsioonis kaasinimestega aitab see luua lähedasi suhteid. “Muusikalises suhtluses tekib dialoog esitaja ja kuulaja vahel, mis on üks omamoodi kommunikatsiooni vorm.” Muusika sisaldab endas varjatud sõnumeid, mida suudavad vaid asjaosalised ise tõlgendada. See on nagu inimestevaheline salakeel, mille kaudu võiks sõnum justkui iseenesest õige(te) inimes(t)eni jõuda. Mistahes vormis musitseerimine loob pigem emotsionaalse sideme, mille jaoks ei ole ilmtingimata sõnu vaja ja mis võimaldab teataval määral jääda anonüümseks. Koostöö erivormid: ansamblimäng, koorilaul, ühine muusika kuulamine, tantsimine jne arendavad inimestevahelist suhtlemisoskust, koostööd ja vastastikust austust, mis on sotsiaalsuse aspektist märgiline. Ühiste muusikaliste tegevuste kaudu areneb kuidagi iseenesest ka inimeste empaatiavõime ning nõnda õpitakse teistega arvestama. Tsitaat ühest kirjatööst: “Muusika elab edasi ainult inimeste kaudu” sunnib edasi mõtlema. See on tabavalt öeldud, sest nii inimesed kui ka muusika vajavad teineteist oma koosluses võrdselt.

On näha, et noored on pisut mures muusika ülikülluse pärast. See tähendab, et muusikat helitaustana võetakse tänapäeval nii iseenesestmõistetavana nagu sooja vett ja elektrit, olenemata sellest, kas seda ka tegelikult vajatakse. Kui me räägime, et “kõik võib olla muusika”, siis nüüd käib uue muusika tootmine AI abiga väga kiiresti. Sellist muusikat ei kirjutata, vaid salvestatakse ning proovitakse loodut pikemalt analüüsimata järgmised variandid teha. Lõputu katsetamine on tekitanud olukorra, kus muusika on tänu tehnoloogia arengule muutunud suhteliselt ühtlaseks massiks ning kahjuks väheneb seetõttu sellest saadav esteetiline elamus. Mõnikord ei pane me muusikat enda ümber enam tähelegi ja aina enam on neid, kes igatsevad hoopis vaikust “rattalt” maha saamiseks. Vaikus kas looduses või mõnes muus keskkonnas muutub aga üha kättesaamatumaks. Noored räägivad ka muusika “tarbimisest”, mis samuti näitab ilmekalt muusika rolli muutumist ühiskonnas. Karl-Joonas tsiteerib kollektiivi EiK koostöös Villemdrillemiga, kes ütlevad laulus “Meie süü” nõnda: “Et hirm on luua laule, mis küll kõlavad ju kaunilt, aga raadiotes ei müü. Ja see pole meie süü.” Kas noorte puhul kehtib ka tõsiasi, et vaikimine on kuld või ühiskonnas ei anta neile piisavalt sõna, mida kuulda võiks võtta? Sellisel juhul on arusaadav, et tõepoolest pole see nende süü, kui ühiskonnas on mõned otsused pisut pealesunnitult nende eest ära tehtud. Justkui peaks kirjutama sellist muusikat, mida oodatakse, aga mitte sellist, mida sooviks ise luua. Kahjuks jääb sel juhul paljude loominguline potentsiaal varju ja nn peavool hakkab inimeste muusikalisi valikuid dikteerima ja piirama.

Sotsiaalmeedia ajastul tehakse esmane tutvus uute inimestega sageli piltide, story’de ja reels’ide kaudu, mis võimaldavad üsna lihtsasti kõrvale lükata need, kes sellel päeval sulle ei sobinud. Nii on päris keeruline uusi tuttavaid leida, kuid muusikafestivalidel ja kontsertidel, kus publik kaasa laulab, liigutab end ühises rütmis ja kuulab sama muusikat, on teisiti: tekib mingit sorti ühtekuuluvustunne, mis teatavasti on üks inimeste põhivajadusi. Muidugi tulevad sellistele üritustele need, kellel on midagi ühist, näiteks sarnased huvid ja muusikamaitse.

Elava muusikaga ürituste ja festivalide korraldamine on oluline ka majandusele, kuna need toovad Eestisse külalisi ning nende korraldamine on paljudele töövõimalus. Vilgas muusikaelu toob Eestisse rohkem turiste, mis on kasulik mitmele majandussektorile. Majanduslik rikkus pole aga ainus, mida noored oma töödes esile tõstavad. Neile on oluline määratleda rikkuse mõistet oma väärtuste süsteemis. Võib öelda, et rahasummadest olulisemaks peetakse seda n-ö muud rikkust, mida muusika pakub. Näiteks Kaisa kirjeldab, kuidas muusika teadlik kuulamine ja kontserdil käimine pakuvad emotsionaalset rahulolu, mis on märksa kiirem võimalus muusikaga rikkaks saada. Samuti on mainitud, et kui muusikat vaid raha eesmärgil teha, siis sellega rikkaks ei saa, vähemasti vaimselt mitte. “Usun, et kui keegi loob muusikat puhtalt raha pärast, siis ei ole sellel nn “muusikul” võimalik rikkaks saada, vähemalt vaimselt mitte. Muusika loomine juba iseenesest on nii rikastav – see protsess on rikastav –, aga mitte selle tulemus. Arvan hoopis, et muusikaga ei ole võimalik õieti rikkaks saada, sest see rikkus, mida muusika pakub, on teekond, mitte sihtkoht.”

Kuigi abstraktsetel teemadel on keeruline kirjutada, suudavad noored selgitada, et elamus ja kogemused, mida muusika võimaldab, on märksa olulisema väärtusega meie mälestuste emotsionaalses pagasis. Seetõttu on muutuvas ajas oluline uuesti üles leida muusika mitmekülgsem tähendus noortele, et peavoolust hoolimata hakkaksime taas väärtustama muusika mitmetähenduslikkust. Tabav näide selle illustreerimiseks on töödes välja toodud võrdlus kontserdile minemise ja kõrvaklappidest muusika kuulamise vahel. Kui kontserdile minnakse ettevalmistatult, st ostetakse pilet, tutvutakse kava ning interpreetidega, triigitakse kleidid ja särgid, siis kõrvaklappidest muusika kuulamisele seda ei eelne. Võibolla sellepärast, et me tihti ei mõtesta seda, vaid lihtsalt kuuleme taustaks.

Tänu ideekonkursile teame, mis tänapäeva noorte jaoks oluline on: nende juured, mida on võimalik muusika kaudu tundma õppida, ja vaimne tasakaal, kui ärevus tuleviku suhtes ületab stabiilsuse igapäevaelus. Muusika loob ühiseid mälestusi, tekitab ühtekuuluvustunnet, kujundab identiteeti ja aitab ennast emotsionaalselt reguleerida. Muusikaõpetus on meie kultuuris elukestva õppe tähtis komponent – teine emakeel, mis loob aluse avara maailmatunnetusega isiksuste kujunemiseks. Seda tuleb hoida ja seda mõistavad ka noored. Hea meel on tõdeda, et endiselt pole noorus hukas, äkki peaks neid oskama lihtsalt paremini kuulata?