3.–6. oktoobrini oli Tartu juba neljandat korda meie suurklassiku Eduard Tubina muusika ja tema kultuurilise pärandi päralt. 2021. aastal alustatud festival on järjekindlusega pürgimas omapärasemate ja sisukamate festivalide ritta.
Külastasin festivali kõiki kontserte ja muljete põhjal jääb kõlama mõte, et tartlastele ongi Tubin in. Sama teadvustab vaimukalt festivali nimekujugi – “TubIN”.
Tubin tagasi kodulinna
Tartule on eriti tänuväärne, et Tubin, kes kogu oma Eestis elamise muusikalise tegevusega (aastail 1920–1944) seostus Tartuga, on siinse festivali toel saabumas tagasi kodulinna. Seda mõtet rõhutas festivali algataja ja kunstiline juht Mihhail Gerts ka lõppkontserdi
eelses sõnavõtus. Tartu publik tajub suurkuju kojutulekut tähelepandava tundlikkusega. Tartu vajab oma muusikalist kangelast ja festivali programm on igati toetanud kuulajaskonna sellelaadilisi lootusi ja ootusi. Vaid sisutihedate ettevõtmistega on Tartu kui muusikalinna kunagine positsioon taastatav. Positsioon oleks tugevam juba praegu, kui oleks 1990. aastate algul taastatud õigusjärgset järjepidevust kandev Tartu kõrgem muusikakool. Seda plaaniti, aga jäi millegipärast tegemata. Muusikakõrgkool on ikka olnud suuremate keskuste muusikaelu keskpunkte. Ta on nagu mesipuu, mis koondab seltsilisi. Praegu ei püüdlegi heliloojad ja interpreedid Tartusse, sest institutsioonid, mis aitavad muusikutel aktiivsemalt tegutseda ja pinnal püsida, asuvad enamikus pealinnas. Heliloojate liidu Tartu osakondki on ca 30 aastat tagasi likvideeritud. Tartu kunstnikud on paremas olukorras, sest neil on taastatud kõrgem kunstikool Pallas ja alles jäänud kunstnike liidu Tartu osakond. Sama on kirjanikega – omal kohal on Tartu ülikool ja alles kirjanike liidu Tartu osakond.
“TubIN” väärinuks kohta kultuuripealinna kavas
“TubINa” festivali muljed on väga positiivses võtmes. Üks asi jäi siiski hinge kripeldama.
Tartu on esmakordselt ajaloos Euroopa kultuuripealinn. Klassikalise muusika poolelt Tartuga ja tema püüdlustega hästi sobituva, targa ja läbimõeldud suunitlusega festival polnud aga kultuuripealinna ürituste programmis! Ei põhi-, lisa- ega kõrvalprogrammis. Miks? Ometi haakus “TubIN” otseselt kultuuripealinna põhiteemaga – ellujäämiskunst. Ainuüksi Eduard Tubina isikliku elusaatuse kontekstis, sunnituna sööma pagulasleiba ja sõna otseses mõttes ellujäämise nimel olema valmis julgeteks, riskantseteks otsusteks.
Festivalil osalesid eranditult kõrge tasemega eesti interpreedid. Õnneks neid meil on, kuid kasvõi ükski välismaa tippsolist oleks teinud festivali rahvusvaheliseks ja see teadvustunuks mujalegi. Kultuuripealinna aasta kontekstis oleks rahvusvaheline mõõde loomulik.
Olgu meenutatud, et selle sajandi algul toimunud festival “Tubin ja tema aeg” oli mitmel korral rahvusvaheline. 2005. aastal lausa nii, et kümnel kontserdil kõlasid Tubina kümme sümfooniat kümnelt sümfooniaorkestrilt erinevatest Euroopa riikidest. Mastaap lõi pahviks, mõnelegi võis tunduda see suurejoonelisus ülepingutatuna, ometi mõjus see Tubina loomingu väärtustamisele ja levikule hästi. Tookord oli taolise haarde taga väsimatu eesti muusika (eriti Tobiase ja Tubina) propageerija Vardo Rumessen, kelle panust ühes jutuplokis meenutas hea sõnaga ka Mihhail Gerts. Mingil põhjusel pärast 2005. aastat enam Tubina festivali ei korraldatud.
Ja kui tänuväärne on olnud nüüd Mihhail Gertsi 2021. aasta algatus jätkata festivali kaudu Tubina viimist maailma tippu, kus tal on väärikas koht ammu olemas, kuid seda on vaja jätkuvate tegevustega veel kindlustada. (Meenub taanlaste pikaajaline pingutus helilooja Carl Nielseni väärilise koha eest rahvusheliloojate parnassil, nii nagu on norrakatel Grieg või soomlastel Sibelius. Taanlaste pingutus on igatahes vilja kandnud.) Eestis on üks taolise statuudiga helilooja ammu olemas – kaasaega esindav Arvo Pärt. Tubin väärib sarnast positsiooni, esindades 1930.–1970. aastaid. “TubIN” on üks oluline teetähis, mis sillutab jätkuvalt teed Tubina jõudmiseks selleni.
Tähtsustatud on harivas võtmes sõna
Mihhail Gerts ja tema kompanii värske lähenemine asetab Eduard Tubina erinevatesse kultuurilistesse, semiootilistesse ja ajaloolistesse seostesse. Ja see toimib. Publik saab Eduard Tubina kaudu osa tema muusikalistest eeskujudest, eakaaslastest kodus ja võõrsil, suhtlusest eri alade kunstnikega. Tubina kaudu viiakse kuulaja avaramasse konteksti.
Et festivali osa üritusi toimub Tubina õpetaja Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja sealses Tubina-nimelises saalis kõlab Tubina muusika, on märgilisuse ja kohaühtsuse seisukohalt haruldane ilming. Kuulata Tubinat, Eduard Oja ja (loodetavasti) ka Ellerit muusikakoolis, kus nad on aastaid tegutsenud ja liikunud – see on omaette elamus!
“TubINa” festivali üks eripärasid on kontsertidega kaasnev hariv sõna. Seda nii Mihhail Gertsi selgitustena Tubina sümfooniliste teoste eel (koos motiivide näidetega orkestrilt), enne avakontserti pikema vestlusena Tubinast, Tubina saalis Joonas Hellerma juhitud paneelaruteluna, seekord veel ettekandena Eduard Ojast tema autoriõhtul ning ERMis peetud kontsert-vestlusena viiuli kui instrumendi kajastustest eesti kunstis. Kontserdimaja kahe avaliku proovi külastajad olid põhikooli ja gümnaasiumi õpilased, kes said päris korraliku ülevaate orkestriproovi olemusest, pillirühmadest ja soleerivatest instrumentidest, orkestri täiskõla koosmõjust.
Tubina saalis ja ERMis
Tubina saalis oli kaks kontserti: Eduard Oja autoriõhtu ja Tubinale pühendatud kontsert-vestlusring “Parem kui Brahms?”
Oja on olnud ja ilmselt jääb üheks salapärasemaks eesti heliloojaks. Et Oja ja Tubin on sündinud 1905. aastal, on neil mitmeid kattuvaid eluloolisi seiku ja loomingulisi püüdlusi: õppimine Tartu õpetajate seminaris ja seejärel Tartu kõrgemas muusikakoolis Elleri juures, pedagoogitöö Tartumaa koolides, eristumine Elleri Tartu koolkonna heliloojate hulgas.
Kontserdil esitatud teoste temaatika oli eriline: elu- ja igavikuteemaline tšelloteos “Ajatriloogia” – peenetundeline esitus Indrek Leivategijalt; valulikku maailma kajastav klaveritsükkel “Sugestioonid” – sügav sisekaemus Joonatan Jürgensonilt; esimene eesti kosmoseulme teos “Aeliita süit” viiulile ja klaverile – veenev ja jõuline esitus Karl Jõgilt; kontrastirohked arendatud klaverisaatega soololaulud Juhan Liivi luulele – kaasahaarav esitus Karmen Puisilt. Lõpuloona kõlas sopranikvartett “Talveöine”, kus laval olid kõik kontserdil osalejad. Sõnalises osas avas Katrin Aller sooja kaasaelamisega Eduard Oja kui heitliku meelega natuuri elu ja loomingu tuntud ning tundmatuid tahke.
Kontsert-vestlus intrigeeriva pealkirjaga “Parem kui Brahms?” pakkus kõrvutatuna Johannes Brahmsi klarnetisonaadi nr 1 ja Tubina klaverisonaadi nr 1. Klarnetisolist Tõnu Kalm on viimasel ajal teinud lausa arenguhüppe ja seda tõestas ta hilisromantismi ühe tippteose virtuoosse ja jõulise esitusega. Klaveril oli vääriliseks partneriks Mihhail Gerts. Tubina sonaadi solist Age Juurikas näitas järjekordselt oma sisukust ja oskust minna teosesse süvitsi.
Artur Kapp olla kord öelnud: “Tubin on geenius. Ta on parem kui Brahms, parem kui mina ja kindlasti parem kui Eller”. Kas sellisel bravuurikal väitel ka alust on ja mis on üldse teoste või heliloojate võrdlemisel mõõdupuuks? Seda lahkasidki paneelarutelus kümne sümfoonia autor Erkki-Sven Tüür ja esimese sümfooniaga maha saanud Rasmus Puur, keda modereeris Joonas Hellerma.
ERMi kontsert “Elu viiul” oli pühendatud Tubina viiulimuusikale. Soleeris välismaal õppiv peene tajuga Triinu Piirsalu. Ettekandel oli üks Tubina populaarseim teos “Süit eesti karjaseviisidest” ja viiulisonaat nr 1. Mihhail Gerts ansamblipartnerina demonstreeris siingi oskust säilitada tasakaalu Tubina teoste laial emotsioonide skaalal.
Vahetult enne kontserti sai videoekraanilt näha Tubina dokumentaalfilmi Eduard Wiiralti gravüüridest ja kontserdi sees Eero Epneri serveerituna viiuli kui instrumendi kujutamist eesti kunstis. Äärmiselt põnev ja hariv!
Ava- ja lõppkontserdist
Avakontserti “Number üks” raamisid Beethoveni ja Tubina esimesed sümfooniad (loodud vastavalt 1800 ja 1934). Mihhail Gerts: “Julgust on vaja, et tulla avalikkuse ette oma uudse 1. sümfooniaga, nii nagu seda teevad Beethoven ja Tubin. Julgust on vaja, et vabaneda kaanonitest ja ootustest.” Lummava elamuse pakkus tõeliseks virtuoosiks tõusnud Hans Christian Aavik Tubina 1. viiulikontserdiga (1942). Orkester oli paindlik ja tundlik solisti igale oodatud ja ootamatule tundeväljendusele. Eriti lüürilistes lõikudes tabasin end erilises seisus, tundsin, kuidas muusika võib inimest “kanda”!
Lõppkontserti raamisid kaks üheksandat sümfooniat: Tubinalt (1969) ja tšehhide klassikult Antonín Dvořákilt alapealkirjaga “Uuest Maailmast” (1893). Kahe sümfoonia vahele mahtus Erkki-Sven Tüüri looduse päästmise lootusetust kajastav “Solastalgia” pikoloflöödile ja orkestrile (2016). Teose sisuline programm on eriliselt dramaatiline, sest sõna solastalgia tähistab kodupaika mõjutavaid keskkonnamuutusi, seega praegust Tüüri kodukohta puutuvat Kõpu poolsaart Hiiumaal. Pikoloflööti kasutatakse solisti rollis nii suurelt üliharva. 18 minutit kestvas suurvormis viib Tüür tillukese pilli võimalikesse ja võimatutesse seisudesse, mis aitavad luua nii laiu panoraammaastikke kui looduskatastroofi olukordi. Raske, aga äärmiselt huvitava teose tõi ereda sugestiivsusega kuulajani Heili Rosin-Leivategija.
Kultuuriretkest
Häid teadmisi, samuti lihtsalt ilusaid ning rõõmsaid elamusi pakkus pühapäevane, 6. oktoobril imelise ilma seltsis veedetud kultuurilooline retk. Selle läbiviija Enn Lillemets oli teinud põhjaliku eeltöö. Marsruut kulges Emajõe paremal kaldal, kuhu jäävad nii Tubina, Oja, Elleri, Ritsingute, Juhan Simmi, Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Juhan Aaviku jt muusikute kunagised elupaigad. Ära sai nähtud ka rea teatraalide (Ida Urbeli, Udo Väljaotsa, Kaarel Irdi, Amalie Konsa) ja kirjanike (Betti Alveri, Karl Ristikivi, Artur Alliksaare, Anna Haava) kodumajad. Ligi kahetunnine, elegantsi ja peene huumoriga pikitud rännak möödus märkamatult. Mitmed osalejad tunnistasid (eriti Tähtvere kohta), et alles nüüd said nad aimu, kui rikkalikult on nende kodude ümbruses kultuuriloolisi paiku.
Rahvast huvitavad taolised retked, seda tõendas fakt, et Eesti Kontsert korraldajana oli huviliste mahutamiseks tellinud kahekorruselise bussi, millega Karlova, Tammelinna ja Tähtvere kitsastel tänavatel manööverdada oli omaette ooper.
*
Lõpetuseks soovin tänada sisuka ja sujuvalt kulgenud festivali eest produtsent Maarit Kangronit, väga harivate kontsertide kavalehtede eest Virge Joametsa, kavalehtede eredalt kutsuva graafilise disaini eest Kleer-Keret Tali ja kogu festivali sõnaosava kureerimise eest Joonas Hellermad.
Jään huviga ootama järgmist festivali “TubIN 2025”. Esitamist ootavaid Tubina teoseid jätkub veel ja veel, samuti jätkub Tubina, Tartu ja muu maailmaga seonduvaid avastuslikke seoseid ja paralleele. Eriti kui korraldustoimkond oma fantaasialaegast paotama hakkab.