“Otsa trompetiklassi kõla” 18. IX EMTA suures saalis. Aavo ja Neeme Otsa trompetiõpilased ja vilistlased, Tallinna muusikakeskkooli brass, trompetiansamblid, Brass Academy Tallinn, klaveril Ralf Taal, Kaisa Laasik ja Meeli Ots. Juubelikontsert “Aavo Ots 70” 19. IX Estonia kontserdisaalis. Aavo Otsa dirigeerimisõpilaste orkestrid.
Et jõuda meisterlikkuseni mistahes elualal, on vaja teha 10 000 tundi tööd. Selle mõtte sõnastas Kanada ajakirjanik Malcolm Gladwell 2008. aastal ilmunud raamatus “Outliers”. Jutt 10 000 harjutamistunnist on muidugi kirjanduskujundina tinglik, aga raamatu põhisõnum tabab siiski naelapead: selleks, et olla omal alal edukas, ei piisa vaid soodsast juhusest või õigel ajal õiges kohas olemisest. Soodne juhus leiab üles ainult need, kes on edu järjekindla tööga välja lunastanud.
Muusiku tööd ja vaeva tajub kõrvaltvaataja küllap sama palju nagu õhku, mida on 10 000 harjutustunni jooksul puhutud läbi trompetihuuliku. Seetõttu peaks igaüks kuulama aastas vähemalt üht-kaht õpilaskontserti, sest need aitavad mõttes paika panna muusikuks kasvamise raamid. Kainestav on kogeda, kuidas mängivad need, kes oma trompetiteed alles alustavad, kõrvutatuna nendega, kes on juba ammu veetnud hädavajalikud tunnid meelisinstrumendi seltsis. Õpilaskontserdid on tunnistus lakkamatust faustilikust täiustumispüüdest, mis juhib muusikut raskuste ja vaeva kiuste ikka kõrgemale ja kaugemale.
Kontsertidel “Otsa trompetiklassi kõla” ja “Aavo Ots 70” avanes pedagoogiline protsess kogu eheduses. Esimesel õhtul esinesid Aavo ja Neeme Otsa trompetiõpilased ja vilistlased EMTA suures saalis. Muusikuks kujunemise teed ilmestasid ühelt poolt “noorema astme trompetiansambli” esitatud kaanon “Sepapoisid”, teiselt poolt Neeme Otsa soleerimisel mängitud Jean-Baptiste Arbani (1825–1889) virtuoospalad. XIX sajand oli puhkpillide ajaloos pööranguaeg. Varasema nn naturaaltrompetiga kaasnesid tseremoniaalsed ja militaarsed mõtteseosed, ent kui XIX sajandi esimesel poolel alustasid tähelendu ventiilsüsteemiga trompet ja kornet (cornet à pistons), oli tee valla trompetile kui mitmekesiste tehniliste võimalustega virtuoosinstrumendile.
Aavo Ots on õpetanud trompetimängu Tallinna muusikakeskkoolis alates 1977. aastast ja Tallinna riiklikus konservatooriumis ehk praeguses Eesti muusika- ja teatriakadeemias 1982. aastast. “Dolce, cantabile, espressivo – bel canto mänguviis avab väljendusrikkaks muusikuks kujunemise tee,” on Ots ise resümeerinud oma trompetikoolkonna ühe tähtsama püüdluse.
Järgmisel päeval mängis Estonia kontserdisaalis 13 erinimelist, ehkki paiguti kattuva mängijate koosseisuga puhkpilliorkestrit ja -ansamblit, sh muusikakoolide orkestrid Eesti eri paigust, aga ka näiteks Tallinna tehnikaülikooli bigbänd. Mõlemal kontserdil lõi kaasa Hispaania trompetist Ernesto Chuliá Ramiro, kelle soleerimisel toodi kuuldavale Salvador Chuliá Hernándezi uudisteos “Suite – Homenaje para Aavo Ots” ehk “Austusavaldus Aavo Otsale”. Esimeste helide kõlades oleks publik peaaegu vaistlikult püsti tõusnud: nimelt on süidi aluseks Eesti riigihümni algusfraas. Helilooja olevat otsinud mõnd Eestiga seonduvat viisijuppi ja hümn oli esimene, mis talle kõrvu sattus.
Puhkpilliorkestrite ja -ansamblite kontsert oli otsekui ülevaade kooli- ja harrastusorkestrite hetkeseisust. Seejuures tuleb pidada silmas ajakonteksti. Orkestrite töörütm, mis viroloogiliste ettevaatusabinõude tõttu on olnud häiritud poolteist aastat, hakkas sügise hakul tasahilju taastuma ja paljud mängijad said pöörduda uuesti oma lemmiktegevuse juurde. Jätkugu sellesse keerulisse aega harjutamisindu ja koosmängu rõõmu!