4.–6. oktoobril kõlasid Saksamaal Berliini Filharmoonikute uhkes kontserdikavas Paavo Järvi juhatusel kolm teost: Veljo Tormise “Avamäng nr 2”, Dmitri Šostakovitši Kontsert nr. 1 klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile ning Anton Bruckneri Sümfoonia nr 1 c-moll.
Kontserdiõhtu avati Veljo Tormise “Avamänguga nr 2”. 11-minutiline elav ja jõuline uvertüür seadis õhtule tähendusrikka tooni. Paavo Järvi dünaamiline dirigeerimine tõi esile teose erksad kõlavärvid, võludes publiku alates esimesest noodist. Kui enamasti on Tormis tuntud koorimuusika heliloojana, siis “Avamäng nr 2” (1959) on üks tema tuntumaid instrumentaalteoseid, sealhulgas ka üks viimaseid selliseid, mis ta kirjutas. Teose algusosa on loodud 28-aastase Veljo Tormise poolt 1958. aastal Moskva Konservatooriumi lähistel loomemajas, lõpp aga 1959. aastal Eestis Laulasmaal, Heino Elleri suvemajas. Ajalisest aspektist vaadelduna saab leida seoseidki energilis-emotsionaalse heliteose ja elumuutusi kätkeva perioodi vahel. Laiema kõlapinna sai neoklassitsistlik avamäng 1961. aasta mainekal nüüdismuusikafestivalil “Varssavi sügis” Poolas, kus see kõlas kõige esimese Eesti helilooja teosena. Hoolimata kõrgest tunnustusest ja rohketest kiidusõnadest ei järgnenud Tormiselt sümfonismi lainet. Ta leidis, et nooremad heliloojad kasutavad veelgi kaasaegsemaid ning põnevamaid võtteid, see trots oli piisavaks põhjuseks jätta oma 3. ja 4. avamängu visandid sinnapaika. Samal perioodil toimus Tormise pöördumine folkloori poole. Tema edasine looming ja käekiri fokusseerus definitiivselt vokaalliinile.
Kontsert jätkus Šostakovitši Kontserdiga nr. 1 klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile Berliini Filharmoonikute resideeruva pianist Seong-Jin Cho ja trompetist Guillaume Jehli ettekandes, kus Cho hingestatus toimis koos Jehli särav-teravate trompetipartiidega imeliselt. Nende koosmäng tõi esile kava kontrastsed meeleolud, näidates mõlema muusiku tehnilisi oskusi ja interpretatsiooniannet. Kontserdi lõpetas Anton Bruckneri Sümfoonia nr 1. Järvi tõlgendus sellest monumentaalsest teosest oli samaaegselt nii võimas kui ka nüansirohke, jäädes truuks Bruckneri tuntud grandioossele käekirjale.
Kontserdid toimusid Berliini Filharmoonias, kus on ligi 2400 istekohta. Ruumi innovaatiline disainilahendus on arhitekt Hans Scharouni looming. Istekohtade plaan koosneb erinevatest mitmetasandilistest blokkidest ning moodustab 360-kraadilise terviku, mille tsentrumis madalal põrandapinnal asetseb orkester. Akustiline lahendus ruumis on tavapäratu: vältides kitsast sirgsuunalist heli koondumist, kõlab see põrandapinnalt esmalt suunaga üles ning alles seejärel, põrkudes asümmetrilise laega, langeb publikule nautida. Sama hoone väiksemas kammersaalis on Tormise looming kõlanud kahel korral (1997 ja 2019), suures auditooriumis aga oli see esmakordne.
Kõik kolm õhtut olid välja müüdud ning esinetigi täissaalidele, peegeldades kõrget publikuhuvi ja orkestri püsivat populaarsust. Lisaks kanti veebi vahendusel kontserti ka üle, millele registreerus vaatajaid üle maailma, kokku ca 8300. Kolme järjestikkuse eduka kontserdi kohta võib öelda, et 15 000 kuulajaga rahvusvaheline publik on jälle samm edasi Eesti muusika tutvustamisel. Seda enam, et Veljo Tormisel on 2025 aastal täitumas sündmusterohke 95. sünniaastapäev - see on aga alles algus (või “avamäng”)!
Kontserdi salvestust on võimalik järelvaadata Digital Concert Hall platvormil: https://www.digitalconcerthall.com/en/concert/55629