Muusikas elav ja hingav kitarrikunstnik Toomas Vanem suudab ikka ja jälle üllatada! Iga plaadiga toob ta kuulajateni midagi uut ja värsket, nii ka seekord.
Esimese kahe albumi ilmumise vahe oli seitse aastat, nüüd küpses looming avaldamisvalmiks ühe aastaga. Midagi on muusikameistris justkui paisu tagant välja pääsenud. Plaadi pealkiri “Confession” / “Pihtimus” viitaks justkui religioossele eneseleidmisele, mida võibki tajuda üleva vabanemisena.
Tervikuna kõlab “Pihtimus” päikselisena, kuid mitte ainult. Meelt avava “Pihtimuse” sügavust ja tõsiseltvõetavust kinnitavad mitmetest lugudest aimuvad tumedamad kahetsuse noodid, mida võiks vastavalt kontekstile tõlgendada kui meenutusi ohverdustest ja kaotustest. Värvikalt helindatud mõtete ja läbielamiste paletilt jõuab kuulaja meelelõuendile armastuse pühalikkust ülistav muusikaline altarimaal.
Toomas Vanema loomingut edastavate muusikute koosseisuski leidub üllatusi. Lisaks truudele mõtte- ja maitsekaaslastele Andrus Lillepeale (trummid) ja Henno Kelbile (bass) ning Kaarel Liivile (bass) loovad mitmetesse lugudesse dünaamilist vundamenti trummar Virgil Donati ja klahvpillimängija Alex Argento, kelle projektis osalemine kinnitab Eesti interpreetide maailmatasemel tõsiseltvõetavust ning mõistetavust.
Esimese plaadi muusikalisi kavatsusi kirjeldas Toomas Vanem laululoomise printsiibiga. Tõepoolest, ka selle plaadi palad haaravad alti kuulaja kujutlusvooluga kaasa. Toomas Vanema muusika intensiivne, täpselt viimistletud tunderikkus sunnib otsima elamuste talumiseks sõnalisi kujundeid. Visandan siin mõned tõlgendused.
“Good Times” kuulutab, et rõõm ei pruugi alati olla lihtne ja selge, vaid kogetud kui läbipõimunud tunnete dünaamiline ja käänuline voog. “The Hindmost Take” tundub kõnelevat pürgimustest ja piiridest – kusagil on püüdluste lõpp, kuid mitte veel! Teose meeleolu võimaldab kujutleda pigem saabumist vahepeatusse. Kangastub läbitunnetatud tagasivaade, mille siht on edasimineku kindlustamine. Ja järgmine etapp ongi juba valmimas – varsti on oodata Toomas Vanema neljandat, bluusilikku sooloplaati. “Zeitgeist” on ähvardavalt pineva ajavaimu kirjeldus. Lugu nagu üritaks kuulajat ette valmistada mingisuguseks katastroofiliseks murranguks, kuid teeb seda Vanemale iseloomuliku jõulise optimismiga. Ennustamatuses jääb midagi olulist varjatuks, kuid meeleolude esitus kõlab ausalt ja siiralt, olles enesega ajavaimus silmitsi.
Plaadi lõpetab soojalt meeleolukas seiklus põhjapoolusel – “North Pole”, just nagu vastandudes külmavõetud tardunud ilule. Lugu kiigutab kuulaja tajusid metalsete helide sünkopeeritult hüpnotiseerivates kordustes, ümbritsedes hoidvalt kitarrisoolot, milles muusik pihtimuslikult reflekteerib jäises ümbruses ainult talle teadaolevat rahutust. Rahutust, mis kibeleb elusunnil kasvatama plaadirakkudest uusi muusikameelseid kudesid.