See jutuajamine saab teoks minu elukohas Tartus, Karlova linnaosas.
Karlova on mulle lapsepõlves tähtis koht olnud. Käisin kolm esimest kooliaastat siinsamas Salme tänava otsas asunud pedagoogilises harjutuskoolis ja elasin sulle ka väga lähedal.
Said hiljuti väärika Balti Assamblee medali koos Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi, Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga, Eestist pälvisid medali veel professor Ruth Kalda ja kirjanik Margus Konnula. Palju õnne!
Suur tänu!
Mille eest sind sellega tunnustati?
Mulle anti see Balti riikide muusikute koostöö arendamise eest. Nimetan seda koostööd piiride lõhkumiseks, sest meid on üks miljon, lätlasi kaks ja leedulasi kolm miljonit. Kokku kuus miljonit, aga see juba on arvestatav suurus. See ongi põhimõte. Mind hakkas teravamalt huvitama, mis seal Lätis ja Leedus toimub. Kui tosin aastat tagasi selle valdkonnaga alustasin, siis ei teatud meie muusikute hulgas läti ja leedu muusikutest suurt midagi. Lätist tunti helilooja Pēteris Vasksi, Gidon Kremerit, dirigent Mariss Jansonsit ja Latvija koori, kes käis vahel siin. Aga mitte midagi muud. Leedu muusikast ei teatud laiemalt kedagi peale nende heliloojast klassiku Čiurlionise. Kui hakkasin uurima, mis nende muusikaelus toimub, siis avastasingi, et Lätis on muusikalist tegevust meist kaks ja Leedus kolm korda enam.
Mäletan sind Eesti Kontserdi produtsendina. Olid seal pikemat aega. Korraldasid ka kontserdisarja “Muusika Eestimaale”.
Eesti NSV Riikliku Filharmoonia ja selle järeltulija Eesti Kontserdi hõlma all olen töötanud kolmel perioodil – 1980-ndatel, 1990-ndatel ja selle sajandi kümnendatel. 1990. aastatel alustasin kontsertide korraldamist regioonides, see oli tippmuusika viimine väikestesse kohtadesse. Kontserte oli päris palju. 2012 kutsus direktor Jüri Leiten mind tagasi Eesti Kontserti, et taastada kontserdid regioonides. Siit saigi alguse sari nimega “Muusika maale” ja hiljem “Muusika Eestimaale”. Kontserdid toimusid üle riigi, Hiiumaast Räpinani välja. See sari kestab tänu Uuele Kontserdile siiamaani.
Kuidas tuli mõte asutada omaette organisatsioon Uus Kontsert?
Mõte tekkis sõna otseses mõttes üleöö: õhtul olin veel Eesti Kontserdi produtsent ja hommikul enam mitte. Hakkasin vabakutseliseks. Olen piisavalt iseseisev ja tüdinesin sellest, et tuldi hommikul kell 9 kontrollima, kas produtsent on tööl või mitte. Produtsent ei ole ametnik, kes on üheksast viieni tööl – pead lihtsalt oma asja ära tegema. Ühel hetkel otsustasingi Eesti Kontserdist ära tulla ja omaette üksuse moodustada. Nüüd vastutan ise, kas produktsioon on piisavalt tähtis ja kas ühte või teist kontserti ja tuuri korraldada või mitte.
Osaühisuse nimi Uus Kontsert on küllaltki intrigeeriv.
Kui tegin enda osaühingu, siis pidin nime välja mõtlema. Väike kavalus siin on – iga kontsert on ju midagi uut. Muusikas ei kordu samal kujul mitte miski mitte kunagi. Siit see nimi. Ja et uus asi muidugi ka ...
Otsustasid seostada ja laiendada tegevust Läti ja Leedu suunal.
Seadsingi eesmärgiks rikastada meie muusikaelu, et meile kostuks lõunanaabrite muusika ja et meie muusikud saaksid esineda kas duos, trios või kvartetis koos läti ja leedu interpreetidega. Nii tekivad otsesidemed ja see ongi eesmärk. Et turg oleks ka eesti muusikale laiem. Olen tähele pannud, et mitmed muusikud ongi juba minust sõltumatult väljunud Balti muusikaturule. Kui eesti muusikud lähevad välja, siis peab teisi muusikuid ka sisse tooma. Teisiti see ei toimi.
Mul meenub nõukogude ajast, et suhtlemine Balti vabariikide muusikutega oli päris tihe: ühised üritused, muusikakonverentsid, kontserdid. Eesti Vabariigi taassünniga sidemed endiste NSVLi vabariikidega peaaegu katkesid, sest raudse eesriide tagant avanes lääneriikide maailm ja nendega kontaktide loomine võttis põhitähelepanu. Oma praeguse tegevusega taastad ja täidad Balti riikide muusikasidemetes tekkinud tühikut.
See sidemete loomine peaks olema veelgi tihedam. Riiklikul tasandil, kultuuriministeeriumi kaudu. Mina üksi ei suuda seda tühikut täita. Ministeeriumis on meede “Eesti muusika maailmas”, aga mis kasu on, kui mingi eesti kollektiiv läheb näiteks Sudaani või Hiinasse. Seal ei teki tagasisidet, see on tohutu raha raiskamine. Aga meil on igapäevane vajadus teha koostööd naabrite Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga. Just see koostöö peaks olema palju aktiivsem. Soomega on näiliselt tugev muusikaline side, sest seal on palju meie muusikuid orkestrites. Kuid see ei otsusta ega määra veel midagi.
Kas tunnetad, et oled leidnud omaette niši tegutsemiseks, tekitades huvi ka lähinaabrite muusika ja muusikute vastu?
Arvan küll, sest see tegevus ongi minu igapäevane leib ja töö, võiks isegi öelda, et elamisviis. Ma pean neid mõtteid kogu aeg integreerima. Kui üks algatus läheb meil hästi, siis peab vaatama, kas see pakuks huvi ka naabrite juures ja kas mõni naabrite produktsioon sobib meile. Samas tuleb jälgida, et tegevust ei oleks liiga palju. Meie turg on väike ja kontsentreeritud suurtesse keskustesse nagu Tartu ja eelkõige Tallinn. Suhe suuremate linnade ja väiksemate kohtade vahel on ebaproportsionaalne. Pean siin silmas eelkõige klassikalise muusika osa. Viimase edendamise nimel organiseerisin viis aastat tagasi keelpillidest koosneva kammerorkestri ME, et viia orkestrimuusikat ka meie riigi väikestesse kohtadesse.
Kogu selle tegevuse kaudu oled avastanud Holdre lossi koos seal hiljuti peavarju saanud Eesti rahvusliku klaverimuuseumi ehk KLAMUga. Siin on tehtud juba mitu ägedat publikurohket kontserti koos läti ja leedu muusikutega. Mida on sulle tähendanud vaevalt kaks aastat kestnud koostöö Läti piiril asuva KLAMU ja Holdre lossiga?
Holdre on haruldase auraga koht. Ka selle poolest, et osa lossist on kenasti renoveeritud ja töö jätkub. Seal on nii palju klavereid ja need on toonud omalt poolt lossi erakordse aura, iga pill mingi oma loo ning karismaga. Selles mõttes on see erakordne. Holdre on ainuke paik Balti- või isegi Põhjamaades, kus saab statsionaarselt esitada muusikat kahele, kolmele, neljale või lausa kaheksale klaverile. Taoline unikaalne esitus oligi meil Holdres 2024. aasta 6. jaanuaril, kui kõlas Urmas Sisaski sümfoonia “Universumi hääled”, esitajaiks läti, leedu ja eesti pianistid.
Võrreldes Tallinnaga asub Holdre Lätile ja Leedule 250 kilomeetrit lähemal. Vaja vaid minna üle Õhne jõe, mis läbib kaarega lossi õue, ja oledki peagi Lätis. Kuna Holdre on ajalooliselt olnud Lätiga ühises Liivimaa kultuuriruumis ja kolme Balti riigi kultuuriloos on nii palju ühist, siis sinu eelnevate arutluste täienduseks üks unistuslik mõte: Holdre külastuskeskusest võiks saada Balti riikide muusika edendamise tugipunkt. Tulevikus, renoveerimise edenedes, saame muuseumis näidata ka teiste Baltimaade klavereid ja nendel ka musitseerida. Loss ja klaverid ainuüksi oma asukoha tõttu soosivad suhtlemist Läti ja Leeduga. Uue Kontserdi kontsertide kaudu oleme siin juba kohtunud mitmete muusikutega Baltikumist ja mujaltki.
Sellepärast ma nimetasingi siin juba kolmandat korda esinevat pianistide kooslust Balti Klaveriorkestriks. See liidab eesti, läti ja leedu pianiste. Koosseis varieerub, mõned on juba mitu korda osalenud, aga iga kord tuleb uusi nimesid. Oluline on, et klaveriorkestri kaudu saame populariseerida mitmele klaverile loodud muusikat eri maade pianistidega.
Mis on selles liinis Holdres tulekul?
Meie eesmärk on teha kaks taolist kontserti aastas. Kui see intervjuu ilmub, on üks 2025. aastaks plaanituist juba toimunud. Sellel, 5. jaanuaril galakontserdi formaadis õhtul esitasid kaheksa eesti, läti, leedu ja ukraina pianisti muusikat kahele ja neljale klaverile. Kavas olid Lutosławski, Rääts, Anderson, Ravel, Bach (koos ME kammerorkestri solistidega) ja esiettekandes kaks ukraina noorte heliloojate Ruslan Kašõrtsevi ja Dmõtro Malõi helitööd kaheksale pianistile. Teist selle aasta kontserti plaanime augustisse ja selle rahastus selgub lähiajal. Kavatseme esitada veel mõned Bachi ja Mozarti teosed mitmele klaverile. Tahaks need kõik ära mängida. Muide, lätlaste tipphelilooja Pēteris Vasks lubas seada ühe oma teose neljale klaverile. Selle ettepaneku tegi ta ise ja soovis kindlasti külastada klaverimuuseumi. Taolisi teoste arranžeeringuid on maailmas veel mitmeid. Seega repertuaariprobleemi ei teki.
Kuidas näeb välja sinu igapäevategevus Uue Kontserdi juhi ja ühtlasi produtsendina?
Firmas teen kõike, alates repertuaari valikust kuni kontserdi läbiviimiseni. Firma asukoht on minu autos. (Naerab.) Siin on kogu info. Kontserdid toimuvad saartest Lõuna-Eestini välja. Ida-Virumaa on jäänud kõrvale, praegu sinna lihtsalt ei jõua. Kontserdid on enamasti maakondade kultuurikeskustes ja muusikakoolides. Aasta lõpuks koguneb ligi 90 kontserti. Seda on päris palju. Suur unistus on teha Olivier Messiaeni “Kvartett aegade lõpust” rahvusvahelise kooslusega. Kammerorkester ME läheb septembris Lätti, selle koosseis on samuti rahvusvaheline. Tegevust on palju. Teen koostööd mitme saatkonna ja kultuuriinstituudiga Eestis. Klassika kõrval produtseerin veidi ka džässi. Armastan väga prantsuse džässmuusikuid. Nendega on püsivad kontaktid. Üks prantsuse džässitrio esinebki juba 23. märtsil Holdre lossis.
Rõõm on olnud sel teemal vestelda ja ühiseid liine leida. Soovin sulle selle tänuväärse muusikapõllu harimisel jõudu ja edu.
Jõudu on vaja ja aastatega järjest enam. Minu jaoks on siin üks laiem probleem: muusikateadlikke kultuuritöötajaid jääb järjest vähemaks. Kogenud inimeste asemele võetakse ametisse täiesti juhuslikke persoone, kellel näiteks muusikaga pole ei kokkupuudet ega huvi. On kohti, kus staažikad ja väga kogenud inimesed lihtsalt süüakse välja. Seatakse neile tingimused, mida ei saa vastu võtta. Mina nimetan seda valdade omavolitsemiseks.
Pealiskaudsus võtab võimust. Süvitsi minekut peetakse ajaraiskamiseks.
Ühendamised, mis on toimunud ja ootavad ees, on kui viirushaigus üle terve riigi. Autonoomia puudumine järjest laieneb. Mitmete kultuurikeskuste puhul on nii, et renditakse ruumid ja juhataja on kinnisvara haldur. Nii on paljudes kohtades, aga õnneks mitte kõikjal ja on tublisid partnereid.