Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimus 12.–14. septembrini rahvusvaheline interaktiivsete ülekandetehnoloogiate konverents "Networking Performance Art Production Workshop" (NPAPW). Miks on siinne artikkel kirjutatud ajakirjale Muusika? Sest kõne all olnud tehnoloogiate eesmärk ei ole elavat esitust ära kaotada, vaid anda võimalusi, ja seejuures sugugi mitte ainult improvisatoorse loominguga või päris uutes loomeliikides tegelejatele. Artiklis ei tule juttu sellest, miks peaks kontserte või tunde tegema veebis, vaid tutvustatakse maailma, mis võimaldab näiteks koosmängu vajavat veebiõppetööd viia läbi palju paremini, kui ZOOM seda suudab, ja veelgi enam – suurendada ligipääsu muusikaõppejõududele ja -õpetajatele. Muusikute, kohalike omavalitsuste või muusikakoolide rahastustaotlused siin mainitud tehnoloogiate soetamiseks annaksid väga palju võimalusi regionaalse arengu suurendamiseks.
Artiklis tuleb juttu mh järgmisest: konverentsi taust, tehnoloogiate tutvustus ja valikupõhimõtted, kultuuriasutused ja Eesti rahvusvõrk, siin mainitud tehnoloogiate kasutuspotentsiaal Eestis; oma mõtteid avavad Irina Zahharenkova, Mihkel Poll ja Henry-David Varema. Seminari teemadest ja fookustest ei ole antud põhjalikku ja struktuurset ülevaadet, huvilisel on võimalik tutvuda ettekannetega EMTAVIDEO YouTube’i kanalil, kasutades otsisõna „NPAPW“. Seal kus võimalik, on teksti lisatud lõpuviited kas selgituseks või välislinkide loetlemiseks.
„Network Performance Art Production Workshop" (NPAPW)
Kolmepäevane NPAPW 2022 koosnes tinglikult kuuest osast: sissejuhatus algajatele, tehnoloogiate (loeng-)tutvustused, kontserdid, kunsti- ja haridusprojektide tutvustused, tehnoloogiate ja projektide töötuba-demod ning vestlusringid. Teemadega saab tutvuda kodulehel www.npapws.org ning eestikeelse lühitutvustusena https://bit.do/npapw22est.
NPAPW on igal aastal konverentsi vormis toimuv rahvusvaheline seminar, kus umbes 50-pealine kogukond tutvustab üksteisele interaktiivsete ülekandetehnoloogiate[1] uuendusi, jagab eri sündmus- ja arendusprojektide kogemuslugusid, arutleb võimalike tulevikuarenduste ja üldiselt tehnoloogia eri kontekstide üle, teeb demosid jne. Osalejad lähevad uute teadmistega kodumaale tagasi, jagavad oma asutustes ja organisatsioonides neid edasi ning aasta pärast kohtuvad taas. NPAPW-st osavõtvasse ja sellega valdkonda keskselt arendavasse kogukonda kuuluvad muusika- ja teatriakadeemiate õppejõud, haridustehnoloogid, IT-arendajad ja -tehnikud, kunstide valdkondade arendajad, esituskunstnikud jt.
Seminari korraldavad vaheldumisi kaks katusorganisatsiooni: Euroopat ühendav GÉANT[2] ja USA-d ühendav Internet2. GÉANT’i kuuluvad 40 Euroopa riigi rahvusvõrgud (rahvusvõrkude inglisekeelne lühend on NREN), kokku 4000 TB (terabaiti) võrku – üle 10 000 ühendatud asutuse, üle 50 miljoni kasutaja iga päev[3]. Internet2 toimib sarnastel alustel.
Kuigi peamiselt on GÉANT ja Internet2 haridus- ja teadustöövõrkude liidud, on nende andmesidevõrkudesse ja samuti kogukonda, ühendatud ka paljud kultuuriasutused: teatrid, muuseumid, muusikakõrgkoolid, kunstiorganisatsioonid jt. Kuna NREN-võrk on turvaline, tavalisest kiirem/mahukam ja võimekam ning nagu GÉANT ise sedastab – „kunst on alati olnud tehnoloogia ja teaduse promootoriks“[4], siis on kunstide suunast saanud GÉANT’is eraldi tegevusrakuke (koordinaator Domenico Vicinanza).
Sissejuhatus algajatele
COVID-19 on toonud paljudele muusikat viljelevatele ja õpetavatele inimestele teadmise, mis on ZOOM ja mida see teha ei võimalda[5]. Tuntavad vajakajäämised võivad olla nt kuuldava heli madal kvaliteet või koosmusitseerimise võimaluse puudumine.
Audio-videoülekannete üks kõige suuremaid väljakutseid ongi võimaldada muusikutel koos mängida ehk siis ajastatus. Kui me Skype’i kaudu kõneleme või õhtustes uudistes väliskorrespondentide reportaaže kuulame, siis ajaline hilinemine kahe rääkija vahel on küll märgatav, ent sellest saab vaadata kõrvale. Kui aga kaks muusikut koos mängivad, on täpne ajastus eksistentsiaalne. GÉANT’i NREN-liikmete ehk siis rahvuslike võrguorganisatsioonide tegevusvaldkond on lai[6], aga muu hulgas arendatakse siin-seal ka just nimelt ülekande viiteaega ehk ülekande latentsust vähendavaid tehnoloogiaid. Eriti hariduses, aga ka kitsamalt esituskunstnike hulgas on tekkinud omajagu kogukondi, kes on NREN-ide võimalused avastanud ja GÉANT’i ning selle liikmesorganisatsioonide kaudu neid nüüd realiseerivad, oma huvi näitamisega inspireerivad GÉANT’i tervikuna ja NRENe eraldi astuma (sh teadusavastama) järjest kaugemale.
Niisiis, kui ZOOM’is või Skype’is võib olla poolesekundiline viivitus selle vahel, millal keegi räägib ja millal see kuulaja kõrva jõuab, siis näiteks programmis LoLa on see minimaalselt 1–3 millisekundit, mida inimkõrv eristada ei suuda. See teebki võimalikuks mängida pilli või laulda ühel ajal koos kellegagi, kes on kusagil mujal; näiteks õpetajaga Sibeliuse akadeemiast. Kuuldava viivituse puudumist nimetatakse ka viitevaba.
Heliedastuse minimaalne viiteaeg ehk inimkõrva kontekstis selle puudumine avardab võimalusi ka kõne esitamiseks – nt sõnateatri harjutamiseks (orgaaniliseks vaheldumisi kõnelemiseks). Kui lisandub ka pildiedastuse minimaalne viiteaeg ehk inimsilma kontekstis selle puudumine, tekivad võimalused nt koostantsimiseks nii tavaruumides, virtuaalreaalsuses kui ka miks mitte liitreaalsuses (vt nt „Echzeitkunstwelt“, Kònici teatri „Bruma / Net“).
Lisaks heli ajalise hilinemise märkamisele, on ilmselt enamiku selle artikli lugejate kõrvadele üsna suur vahe, millist tark- või riistvara heli edastamiseks kasutada. Kui muidu on allolevad helispektogrammid täpselt samad, siis vaadates iga spektogrammi ülemist osa, on näha, et ZOOM’i tavaseadistus lõikab kõrgemad helisagedused ära (tekib must „tühi“ triip). Kui lülitada sisse ZOOM’i funktsioon „original sound“ jm, muutub „pilt“ paremaks, ent näiteks LoLa vastu ükski joonisel olevatest tarkvaradest siiski ei saa.
NPAPW-l ettekande teinud Justin Trieger New World Symphonyst[7] jagab videokonverentsi arenenumad tehnoloogiad ja tarkvaradki LoLa järgi:
1) 2002–2006 algusaeg, esimesed katsetused (Star Valley Systems)
2) 2007–2010 ehk enne LoLa aega; põhines peamiselt tarkvaral ja riistvaral. Toona olid Triegeri hinnangul peamiselt kasutuses näiteks H.323, DVTS (tasuta Windowsi rakendus) ja CXP. Viimane on Microsofti rakendus, mis algselt oli mõeldud klassiruumis toimuva õppetöö jaoks, aga kuna huvi selle vastu suurenes, siis tehti lähtekoodi avatuks, pandi külge mitme-kaamera-võimalus jms.
3) 2010–2022 ehk pärast LoLa tulekut. Võimalustelt pöördepunkt – ettekujutus sellest, mis on üldse võimalik ilma suuremate lisanduvate keerukusteta. Tekkis esimene tõsisem vau-moment: kahe erineva asukoha vaheline kontsert on tõesti võimalik. Oluline on mõista väiksena näiva skaala suurt vahemikku reaalsuses – kui jätta helispektri kvaliteedipunkt isegi kõrvale, siis need väikesed millisekundid on samaaegsuse maailmas nõudnud suuremat tehnoloogilist läbimurret, kui me pruugime osata tajuda.
Interaktiivsed ehk vastastikmõjulist kasutamist võimaldavad ülekandetehnoloogiaid saab jaotada ka selle alusel, millist võrguühendust nad vajavad: tehnoloogiad, mis on loodud kasutamiseks peamiselt NREN-võrgus (nt LoLa, Ultragrid, MVTP), ning tehnoloogiad, mis on loodud kasutamiseks tavalistes kommertsvõrkudes, nagu Elisa, Telia jmt (nt Jacktrip, ZOOM, Jitsi). Erinevus tuleneb peamiselt n-ö nõudlikkusest – esimene grupp kvaliteedis ja ülekandekiiruses kompromisse ei tee, teine grupp küll. Tulemuseks on see, kui professionaalseid heli- ja videoseadmeid on võimalik ühendada (mh kuuldava heli ja nähtava pildi kvaliteet) ja missuguste võrguparameetrite (ja neist tulenevate võimalustega) need ühilduvad.
Muide, nagu öeldud, siis NPAPW-l toimusid sissejuhatavad loengud fookusega ka neile, kes pole varem NPAPW-l käinud ja/või eriti ülekandetehnoloogiatest midagi ei tea. Huvitava, metoodilise ja rakendusliku sissevaate helitehnika kasutamise „nippidest“ õppetöös tegi Jesper Andersen (Taani Kuningliku Muusikaakadeemia toonmeistri eriala juht), kelle ettekannet soovitab autor väga soojalt kuulata kõigil neil, kes mõne ülekandetehnoloogiaga haridustehnoloogi, õpetaja või IT-tehnikuna kokku puutub, aga ennast liiga edasijõudnuks veel ei pea. Näiteks tuli ettekandes juttu kontserdi ja õppetöö heli vajaduste erinevustest, saab kuulata sama teose salvestusi eri mikrofoniasetusega jne.
LoLa, Ultragrid, Jacktrip – interaktiivsed viitevabad heli- ja videotehnoloogiad
Video edastamiseks on niisiis mitmeid tarkvarasid, riistvarasid – tehnoloogiaid. Ennist oli juttu praegu enam mitte nii väga kasutatavast DVTS-ist ja CXP-st. Skype, ZOOM, Jitsi, eduMEET[8], cleanfeed[9] jmt on head abivahendid Triegeri arvates kõne, aga mitte nii sobivad professionaalselt muusikaga tegelemiseks (esitamiseks, kuulamiseks). MVTP ja Nimbra on väga võimekad, aga muusikutele, koolidele ja erakasutajatele liiga keerulised ja liiga kallid (hind olevat viiekohaline). Nimbrat kasutavad professionaalsed teleülekandejaamad näiteks juhul, kui sündmuspaik on väga kaugel ja eelarveliselt on mõistlikum hoida režiipult, helipult, kordusserverid jms kodumaal enda stuudios ja sündmuspaigas kohapeal on ainult operaatorid ja väike ülekandejaam; väikeses Eestis seda ilmselt nõnda ei kasutata.
Nende kahe mainitud grupi vahepeal on madalama hinna ja kõrge kvaliteediga LoLa ning Ultragrid (jt). LoLat arendavad GARR (Itaalia NREN) ja Trieste muusikaakadeemia Conservatorio di Musica G. Tartini ning Ultragridi arendab CESNET (Tšehhi NREN).
Nii Ultragridi kui ka LoLa kohta on EMTAVIDEO YouTube’i kanalil olemas NPAPW seminari ettekannete salvestused. Näiteks, LoLa on kasutatav ainult Windowsiga, Ultragrid töötab ka Linuxi ja MacOS-iga. Ultragridil on praegu 32 helisisendit ja muu hulgas ka lausa 8K (!) video võimekus, LoLal on hetkel 10 helisisendit ja kuni 4K võimekus, aga on mõlemat suurendamas (plaanis ka piltpildis ehk PIP-ide võimaldamine ja EVS ehk reaalajas tagasikerimise funktsioon, mida saab kasutada nt õppetöös, et näe kuula, sa mängisid just seda kohta nii). Muu hulgas on LoLal plaanis võimaldada ka mitmetasandilist ehk ambisoonilist heliülekannet; lisaks parem Dantega ühilduvus. Viiteajaliselt ületab LoLa Ultragridi – LoLal on teadaolevalt maailmarekord 1–3 ms (millisekundit) viiteaega, Ultragridil 15 ms helile (40 ms videole), mis küll mõlemad on inimkõrvale koosmängimiseks sobilikud –, ent mikroskoopiline viiteaeg 1–3 ms tähendab ühtlasi ka seda, et kasutada tuleb väga võimsat internetivõrku, mida eratarbija kasutada ei saa. Ehk siis LoLa selline täisvõimekus on hetkel saavutatav ainult NREN-võrgus, millest on juttu paar peatükki siit edasi. Ultragrid töötab peaaegu igasuguse n-ö tänapäevase võrgukiirusega – sh koduvõrguga, säilitades näiteks helis viitevabaduse –, aga kasutamislihtsuselt on Ultragrid keerukam, sest mh toimib kõige paremini käsureal programmeerimiskeelt osates, mitte nagu lihtsa graafilise kasutajaliidesega LoLa. Ultragrid võimaldab omavahel ühendada ükskõik mitu erinevat asukohta, LoLa hetkel kuni kolm.
Et heli edastamine nõuab oluliselt vähem andmemahtu kui video (mis tähendab väiksema-mahulisi nõudeid ka andmesidele), siis ainult heliülekandeks mõeldud viitevaba Jacktripi saavad kasutada ka eratarbijad – kodu- või töövõrk ei pea olema nii kiire kui LoLa ja Ultragridi kõigi võimaluste kasutamiseks vajalik on. Jacktrip on heli poole pealt võimas programm ning see on ka põhjus, miks see on siiani väga populaarne. Väga tihti pannaksegi Jacktrip kokku mõne teisega: heli edastatakse Jacktripiga, video mõne muu tarkvaraga (mis ei ole nii nõudlik kui Ultragrid või LoLa), näiteks Zoom’iga.
„Heli oli väga halb, pole mõtet seda tehnoloogiat kasutada"
Iga seade töötab kõige paremini siis, kui selle kasutaja seadet ja konteksti väga hästi tunneb. „Muusika on midagi muud kui lihtsalt heli (sound). Muusika tähendab emotsioone, väljendust jm. Kui me heli salvestame või üle kanname, siis meil peab olema arusaam, mida teeme – et me „saadame edasi“ muusikat, mitte lihtsalt helilaineid. Selleks peame nii muusikat kui ka muusika konteksti veidi tundma ning alles siis saame hea tulemuse. Ning muusika ülekanne just õppeprotsessis tähendab veel omaette viisi sellega tegemiseks,“ rääkis NPAPW-l Taani Kuningliku Muusikaakadeemia toonmeistri eriala juht Jesper Andersen. Kui kuulame raadiost Carnegie Halli kontserdi ülekannet, siis on kvaliteedi eeldus, et saame oma kodustesse kõrvaklappidesse hästi balansseeritud ansambliliikmed, saali eriomase kõla jms. Kui õpetame video teel õpilast või kammeransamblit, siis sellise kontserdiheli tootmine õppeprotsessile kaasa ei aitaks. Õpetajal on tarvis just aru saada kõige originaalilähedasemast, ausamast helist. Mitte väga täpne võrdlus, aga nii nagu võib olla keeruline teha nude-jumestust, tähendab n-ö loomuliku heli loomine/võimaldamine terast kõrva ja seadmete ning füüsika tundmist ka helitehniku poolt.
Kuigi interaktiivsete ülekandetehnoloogiate kasutamine igapäevatöös nõuab tehnilist ettevalmistust ja IT-tuge, siis ei saa see lähedalegi nendele tehnoloogiatele pühendatud konverentsile, mis on justkui eriti tugev tõmmis võimaluste nimekirjast. NPAPW 2022 tähendas kolm päeva ülekandetehnoloogilist „andmist“, sest töötama pidi heli-, valgus- ja videopultidega, lisaks pidi arvestatavalt aru saama interneti ja võrguteemadest, haldama palju eri võrguseadmeid ja ühtlasi markeerima kõigi partnerite vajadused ja optimaalsed ning kvaliteetsed viisid nende vajaduste rahuldamiseks. Kui teatud demode puhul tuli saavutada maksimaalselt võimekas pilt, heli ja võrgukiirus, siis näiteks EMTA multimeediakeskuses oli tantsuliseks „Echtzeitkunstwelti“ demoks vaja Viinist Eesti demomeeskonnale just võimalikult väikese viiteajaga pilti, aga selle kvaliteet polnud nii oluline, mistõttu sai kasutada sisuliselt turvakaamerakvaliteeti (tantsijad Viinis-Eestis ise olid virtuaalreaalsuses ja Eesti vaatajatele kuvati ekraanile see). Artikli autorile näis üsna hämmastav, mida suutis pisikese, ühe muusikaakadeemiaga riigi 7+liikmeline „esindusmeeskond“, kes koosnes ühe erandiga muusikaakadeemia koordinaatoritest-tehnikutest.
Autor ei osanud teemale paremat kohta leida, aga eraldi vajaks markeerimist IT-toe töötajate suurenenud töökoormus ja tegelik roll praeguse sajandi 20-ndatel. See on üks inimsektoritest, kes COVID-19 ajal (ajast alates) on kõvasti vatti saanud, sest väga äkki tuli abistada suuremat hulka inimesi ja seadmeid kui muidu. Klišee „midagi on ilmselt jäädavalt muutunud“ tundub olevat põhjendatud ka siin ning haridustehnoloogide jt IT-töötajate või sääraste teadmiste omajate hulk asutustes eeldatavasti järjest suureneb (vähemasti peaks paljuski suurenema, sest nende koormus on nähtavasti enamikus teemakohastes asutustes suurenenud). Seminaril mainiti korduvalt nende inimeste pandeemiaaegset ja -järgset väljapaistmatut ületöötamist, ka läbipõlemist.
Kontserdid
NPAPW raames toimus kaks kontserti. Avapäeva õhtul sai kuulata tšellist Henry-David Varemad (mängis Leedu muusikaakadeemiast) ja pianist Mihkel Polli (mängis EMTA suurest saalist), publik oli oodatud mõlemasse esinemispaika. Interpreetide vahemaa oli umbes 600 km ja mängiti teise kontserdiga võrreldes klassikalist duorepertuaari: Debussy, Pärt, Lüdig jt. Mihkel Poll: „Repertuaari koostamine ei olnud kuidagi teistmoodi kui tavakontserdil. Võtsime koosmänguliselt isegi väga nõudlikud teosed kavasse – pärast mõtlesime, et äkki oleks pidanud paar asja välja vahetama –, aga saime hakkama minu arvates peaaegu samamoodi nagu tavakontserdil. Küsimus muidugi alati tekib, kas ja kuidas on saalile akustilise kokkusobivusega. Samas kuulsin publikust, et vahepeal oldi ära unustanud, et tegemist ei olegi „tavakontserdiga“.“
Kuigi tehnoloogiliselt oli tegemist väga nõudliku kontserdiga, siis fotolt (vt ülal) ei tundu vaatepilt tavapärasest kuigi suurejoonelisem – üks suur ekraan[10] kohal mitte oleva muusiku näitamiseks, üks väike ekraanimonitor kohaloleva muusiku jaoks, et teist näha, ja üks suur kõlar saali kuulmiseks ning teine pianistile. Ei mingit juhtmete rägastikku, suuri kaste vms. Muide, fotol ekraani all olev kõlar oli kasutusel just selleks, et heli oleks võimalikult autentne tavakontserdi omale, s.t heli ei tulnud stereona saali suurtest, ülal asuvatest kõlaritest, vaid „puuduoleva“ muusiku heli tuligi LED-ekraani eest olevast Geneleci kõlarist mono-signaalina. Kontserdil kasutati LoLa tehnoloogiat ja Eesti, Läti ja Leedu akadeemilist rahvusvõrku.
Teisel päeval toimus NowNet Arts Ensemble’i veebikontsert Sarah Weaveri dirigeerimisel, kus muusikud olid nii USA kui ka Euroopa eri piirkondades ning musitseerisid samal ajal; Eestis kohapeal ei olnud kedagi. Siin oli tegemist improvisatoorse materjaliga, mille puhul on võimalikult väike viiteaeg küll oluline, aga sugugi mitte nii eksistentsiaalne nagu n-ö klassikakontserdi puhul. Nemad kasutasid heli edastamiseks Jacktripi, video esitamiseks Jitsit ja nende kokku liitmiseks OBS-i. Saalisolija nägi Vimeo vahendusel ekraanil palju väikseid kastikesi, igas üks esineja. Viitevabadust nii suurte vahemaade puhul võimalik saavutada ei ole, vahet pole, mis programmi kasutada. Kuna ülikiire Internet liigub just valguskaablites, siis valguskiirust pole teadusel veel õnnestunud ületada.
Viimasel päeval toimus demo, kus viitevaba tehnoloogia MVTPga olid ühendatud Eesti pianist Irina Zahharenkova ja Tšehhi tšellist Petr Nouzovský. Nad ei teinud enne repertuaariga proovi ning Zahharenkova esines nõnda kaugteel esimest korda. Kui artikli autor küsis, mis on tema jaoks esimesed küsimused, mis tekivad, kui selline ettepanek tehakse, siis vastas Zahharenkova nii: „Kellega ja mis klaver, kas on hea saal.“ Tehnikast ei sõnagi. „Tegelikult küsis keegi ekraanimonitori kohta [mis oli mulle tšellisti nägemiseks pandud], et kas sellest oli abi. Sain aru, et see oli minu jaoks, aga ma ei kasutanud seda.[...] Ega ma nagunii ei vaata teda. Kui võib-olla tervenisti oleks täna seda Francki sonaati mänginud, võib-olla ma paar pilku heidaks poole tunni jooksul, aga kas selleks on eraldi ekraani vaja... Kõik on ju kuuldav. Heli, mis siit kõlarist tuli, see oli üsna hea kvaliteediga. Eks ma natuke ikka enne mõtlesin, et kuidas see kokkumängimine saab olema, et kas ma kuulen tema intonatsiooni nii, et ma oskan arvata, millal ta lõpetab ja mismoodi ta hingab. Seda kõike oli kuulda, nii et kuulmine annab tegelikult palju rohkem infot kui pilt, mulle tundub. Sest pilt, see pole ju ruumiline, ikkagi 2-mõõtmeline ja hingamist sealt kätte ei saa. [...] See on väga hea viis kõrvad lahti teha, sest väga palju näeb kammermuusikas seda, et esinejad vaatavad ja ootavad visuaalset stiimulit – et keegi näitaks, mis tempos me läheme, selle asemel, et kuulata, kuidas muusika kulgeb. Kui on hea mängija, siis see on ennustatav, kuidas ta alustab fraasi ja mismoodi ta mõtleb. Selles mõttes on lausa hästi õpetlik mängida nii, et sul on ainult see heli ja sa proovid selle mõttega kaasa minna selle asemel, et pidevalt kontrollida, kas sinu visuaalsed stiimulid vastavad sellele, mida sa kuuled.“
Eesti NREN, Eesti internet
Kõik võrgutehnoloogiad vajavad andmesidevõrku, internetti. Maailma esimene muusikatehnoloogilise otseülekande seade patent on aastast 1876 (Elisha Gray ja Musical Telegraph)[11]. 1990. aastal seati Eestis esimest korda sisse n-ö süsteem, mis lubas vahetada vaid elektronposti (e-kirja saatmine võis võtta nt 8 tundi) ja lugeda uudisnuppe[12]. Reaalne internetiühendus käivitati meil 30 aastat tagasi, aastal 1992. Alguses oli internet mõnda aega haridus- ja teadusasutuste pärusmaa, kuid tasapisi lisandus sinna ka kommertsasutusi[13]. Praeguste kodutarbijate ja ettevõtete Internetiteenus tulebki erapakkujatelt, nagu Elisa, Telia või teised sarnased. Kõik ülikoolid ja suuremad teadusasutused, 75% rakenduskõrgkoolidest ja kutseõppeasutustest, pooled põhikoolidest ja gümnaasiumitest ning mõned kultuuriasutused[14] on ühendatud aga erilisse, mh just kunstivaldkonna jaoks erilisse võrku nimega EENet.
Igas Euroopa riigis on üks riiklik hariduse ja teaduse andmesidevõrk NREN (National Research and Education Network), Eestis on NRENi haldajaks Haridus- ja Teadusministeerium ning võrku kutsutakse lühemalt EENet[15]. Selle eriotstarbelise võrgu kaudu pakutakse eeskätt teadus-, aga ka haridus- ja kultuuriasutustele kaasaaegset ülikiiret internetiühendust (andmesidet) ja muid IT-teenuseid. See tähendab seda, et neil eelnevas lõigus mainitud asutustel (ka kultuurivaldkonnal) on ülikiire ja muudelt parameetritelt hea ühenduse tõttu võimalik osa saada tehnoloogiatest, mida enamik kodutarbijaid kasutada ei saa või saab kasutada osaliselt. Kui võrrelda aastaga 1992, mil Eesti sai kaks esimest interneti püsi-välisühendust, siis 2022. aastal on teadusvõrgu väliühendus sellest kaks miljonit korda kiirem[16]. Niisiis on meie internetivõimalused tohutult kasvanud. Teiselt poolt on loodud programmid, mis vajavadki ülikiireid võrguühendusi. Õieti on asi nüüdseks juba peaaegu vastupidine – ülekandetehnoloogiad on arenenud kiiresti edasi, aga füüsika paneb hetkel piirid ette.
Millist programmi siis kasutada?
Kõik sõltub, milleks tehnoloogiat kasutada soovitakse. Nagu mainitud, siis muusikaga tõsisemalt tegelevate inimeste jaoks ei pruugi Skype, Zoom jms olla igas olukorras kõige paremad variandid. Samas nt suure osa muusika õppetööks on Zoom täiesti piisav töövahend, eriti kui vajalikud lisaseadistused, mis on Zoom’il vaikimisi olemas, ära teha. Seminaril olnud klaveriõpetaja Lucia de Cecca (Rooma Santa Cecila Konservatoorium) polnud enne COVID-19t kunagi videoteel tunde andnud. Et ta ei ole tehnoloogiahuviline, aga sai pärast mõningast pusserdamist ja konsulteerimist oma töö kenasti jooksma, on ta koostanud inglisekeelse materjali „How to do a Distance Lesson for Music Instrumental Teaching: A Guide for Dummies“, mis on hästi guugeldatav. See sisaldab ekraanitõmmiseid Zoom’i (sh „original sound“) seadistamisest ning veidi taustainfot õppeprotsessi kohta üldisemalt.
Kui soovitakse kasutada nõudlikumat riistvara ja/või oluline on koosmängu võimalus, siis tuleks vaadata teiste tehnoloogiate poole. Justin Trieger seletas enda ettekandes lahti endapoolsed soovitused, mille alusel kaaluda ühe või teise tummisema heli- või videonõuetele vastava riist- ja tarkvara kasutuselevõttu: kasutamislihtsus, kasutaja tunnetatav kvaliteet (nt heli piisavus), viiteaeg (ja kas see on oluline), kui laialt on tehnoloogia mujal kasutatav (kas ja kellega on ühildumine on võimalik). Olgu siin esitatud ka Triegeri subjektiivne hinnang eri tehnoloogiate kasutamise kohta. Muide, LoLa madalam „tulemus“ kvaliteedis tuleneb vaid teatud videoresolutsioonilistest ebatäiustest.
Tuleb meeles hoida, et nii nagu Zoom’i puhul, siis selleks, et kasutada näiteks Ultragridi, LoLat vmt, peab ka teis(t)el kasutaja(te)l, kellega ühendust soovitakse, olema sama tehnoloogia. Ultragrid ei ole nii levinud kui on LoLa; eriti USAs, aga tegelikult ka Euroopas. Eeliseid on nii Ultragridil kui ka LoLal, ent kuna LoLat on lihtsam kasutada ning Eestis on selle kasutamise kompetents EMTA netipõhiste distantstegevuste arendamise töörühma näol juba olemas, siis tasub ilmselt suunata mõtted (mh) sinna. Kasutamiseks on vajalik olla ühendatud EENeti võrguga (sealjuures on olulised võrguparameetrid), erapakkujad vajalikku võimekust ei paku[17].
LoLa tasuta litsentsi[18] on endale soetanud kolm Eesti asutust: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Heino Elleri muusikakool ning Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool (MUBA), kellest kaks viimast hetkel LoLat aktiivselt veel ei kasuta. EMTA-l aga on lausa 5 distantsõppe-võimekusega klassi ning LoLa kasutamine on integreeritud järjest rohkemate erialade õppesse (meistriklassid, kontserdid) – see ei ole enam n-ö innovatsioonikatsetus, vaid töötav töövahend.
Järeldused
Klassikalise muusika kontekstis on tehnoloogia mingi muu eesmärgi tööriist, mitte eesmärk omaette. LoLa tehnoloogia sai alguse just sellest, kui Trieste muusikaakadeemia rektoril tuli idee – tahaks teha midagi sellist!
Allolev joonis kujutab lisaks andmesideühendustele ka Eesti võimaluste fiktiivset ringi. Eestist ringi serva on linnulennult umbes 4000 kilomeetrit, mis tähendab, et ringi sees olevate piirkondadega on kas siis LoLa, Ultragridi või teiste viitevabade tehnoloogiate ja sobivate võrguühenduste abil võimalik teha teoorias koosmängu (kindlasti lugeda siin selgitavat lõpumärkust[19]). Holger Marjamaa New Yorgist Tallinnas oleva Heikko Remmeliga jämmida ei saaks, aga Marcel Johannes Kits saaks Berliinist Sten Heinojaga koos harjutada muretult.
Tegelikult ei pea vaatama Eestist välja, et säärased kaugühendused millegi hea ja kasuliku jaoks tööle panna. Eesti EENeti võimeka, mh LoLa-tehnoloogiat võimaldava võrguga on liitunud näiteks lisaks paarile teatrile, muuseumile jt-le ka vähemalt 15 muusikaga seotud haridusasutust: Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, Heino Elleri muusikakool, Tallinna muusika- ja balletikool ning lastemuusikakoolid Jõgeval, Kärdlas, Narvas, Sauel, Tartus, Toilas, Tõrvas, Viljandis, Võrus ja Ülenurmes[20]. Olemasolev vähemalt 1 Gbit/s kiirus on peaaegu kõigil neist, seega teoorias[21] oleks nendes asutustes võimalik LoLat juba kasutada kas siis koosmängu vajavateks meistriklassideks, ühiseks harjutamiseks, sisseastumiskatseteks jm. See annaks regionaalselt muusikaõpetamisele toeka vungi, sest võimaldaks nt Võru muusikakoolil teha regulaarselt mõne Tallinna muusikaõppejõuga laulu eriala tunde, Narva ja Kärdla muusikakooli õpilastel harjutada koos kammermuusikat jne.
Henry-David Varema toob välja interaktiivsete ülekandetehnoloogiate eelise näiteks teise riiki õppima suundumisel: õppuril on juba eelnevalt Eestis olles võimalik pedagoogiga tutvuda ning pärast kursuse või õppeaja lõppu saab ka tagasi olles mõnda aega veel muusikalist järelkontakti hoida. „Siin võimaldab tehnoloogia piire ületada ja olukorrale suurt kasu tuua väga ilmekalt. Kui sellist süsteemi kasutataks, siis oleks see kvaliteeditõus, mida ilma tehnoloogiata saavutada polekski võimalik,“ lisab ta.
Kuna tegemist on muusikaajakirjaga ja maht on juba niigi suur, siis jäid mainimata paljud kasutamisvõimalused, mis puudutavad performatiivset (kaasaegset) kunsti laiemalt, elektroonilise muusika koosloomet (muusikaprodutsendid loomelises tähenduses, vt nt Maszyna Koncertowa), tantsu jms. Kui Renate Kreil sattus Austria NREN-i (ACOnet) tööle, siis esialgsest turundaja rollist on tänaseks välja kasvanud eraldi platvorm www.netart.cc, mis kureeribki rahvusvahelisi interaktiivseid ülekandetehnoloogiaid kasutavaid ja eri kunstižanre ühendavaid projekte. Tegevusmahud järjest kasvavad.
Kui lugejal tekkis valdkonna vastu tugevam huvi, siis heaks vestluspartneriks on EMTA netipõhise distantsõppe töörühm (koordinaator Paolo Girol), kellel on palju kogemust. NPAPW ettekannete videod on heaks stardikohaks – seminaril näitlikustati ka üldisemalt, kuidas kõlab klaveriduo, tromboon, fagott, viiuliduo jt eri heliseadmete ja nende paigutustega. Kellel on vajalik juba olemas, et ZOOM’i, LoLat vm kasutada, siis helitehnoloogilises mõttes on haridustehnoloogile, helitehnikule või tehnohuvilisele erialaõpetajale kõige lihtsam alustada nt kitarri või tšelloga. Võrguteemadel saavad nõustada HTM EENeti töötajad. Asutused, kes on liitunud NREN-võrguga või neil on võimalus seda teha (või muusikud-kunstnikud, kellel on võimalik kellegagi partnerlussuhetesse astuda), võiksid kindlasti siinkirjeldatud võimalusi uurida.
Artiklit jääb lõpetama NPAPW-l esimest korda viitevaba tehnoloogiat proovinud pianist Irina Zahharenkova. Kas te ise kuulaksite selliselt esitatud muusikat? „See on vist liiga otsene tagasiside, aga ma ise ei kuulaks sellist asja, ma tahan ikkagi näha seda elusat energiat. Aga ma saan väga aru sellest lisana inimestele, kellel lihtsalt puudub muidu võimalus minna kontserdile, või näiteks juhud, et kokku viia inimesi, keda muidu on raske erinevate maade tõttu kokku viia.“ Kas te interpreedina näete sellisel kaugteel musitseerimisel kasutusvõimalust? „Mängida jaa, see on teine asi. Vot see on imelik, et ise ei kuulaks, aga mängida on ikka tore. Praegu ma polnud oma lavapartnerit 10 aastat näinud, aga meil oli väga tore. Me proovi ei teinud üldse, tulin otse siia ja hakkasime kohe kõigile mängima. [...] Nii oleks muidugi hästi tore, et saaks rahulikult kodus või kodumaal olla ja paar kontserti mängida nii, et ei pea reisima kuskile teise maailma otsa... Aga publik peaks siis ka olema, kas või väike, sest publik käivitab mingi teise reaktsiooni sees ja tekib kontserdimeeleolu. Ning jah, õpetamisel ja muusikuna harjutamisel on selline viis väga arendav, seda peaks täitsa tegema ja rohkem katsetama.“
Autor tänab artiklisse panustamise eest: Paolo Girol, Domenico Vicinanza, Claudio Allocchio, Karl Erik Laas, Innar Järva, Renate Kreil, Leho Kägu, Anne Märdimäe, Margit Grauen, Justin Trieger, Irina Zahharenkova, Mihkel Poll, Henry-David Varema, Andre Visse, Marek Miil.
[1] interaktiivsed ehk vastastikmõjulisust võimaldavad tehnoloogiad; vrd televisioon ja raadio, kus suhtlus on ühepoolne
[2] prantsuse k hiiglaslik
[3] Domenico Vicinanza ettekandest
[5] Siin artiklis netipõhise distantsõppe metoodikale jms-le tähelepanu ei pöörata.
[6] Vt GÉANT’i enda omi https://geant.org/services/ ja https://impact.geant.org/
[7] New World Symphony (NWS) on USA väljapaistev orkestrimuusikute akadeemia, mis annab peamiselt magistritaseme läbinutele lisaks klassikalisele muusikaoskusõppele ka teadmised ja kogemused, kuidas olla kogukonna liige, kuidas õpetada, kuidas valdkonnas edukalt töötada jms. NWS oli Triegeri sõnul üks väga varajastest institutsioonidest, kes alustas 2002. aastal performatiivsete erialade õppetöös interaktiivsete tehnoloogiate kasutamisega. Vt lähemalt www.nws.edu.
[8] Kes otsib ZOOM’ile asendust, siis eduMEET on loodud Poola NRENi ehk PSNC poolt. See on tasuta ligipääsetav kõikides võrkudes, kasutatav otse veebilehitsejast (aga installeeritav ka asutuse enda süsteemidesse) ning põhilised funktsioonid töötavad väga hästi ka ilma sisselogimata. eduMEET on loodud peamiselt õppetööks ja kultuurivaldkonnas tegutsemiseks. Rohkem infot leiab https://edumeet.org/
[9] Vt lähemalt https://cleanfeed.net/
[10] Ekraani kõrgus oli valitud püsti seisva inimese mõõdus. Leedu kolleegid otsustasid seekord „suurendada“ istuvat esinejat maksimaalselt, ent ekraanivalikuga on võimalik teha esineja saali jaoks realistlikumana.
[12] https://www.am.ee/node/2482
[13] https://forte.delfi.ee/artikkel/64589140/eesti-internet-tahistas-tanavu-20-juubelit
[14] EENeti võrgu kasutajate statistika; infopäringust
[15] Eesti NRENiks on Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) tehnoloogia juhtimise osakonna hallatav EENet ehk Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk.
[16] Esimeste välisühenduste kogukiirus oli 128 kbit/s (kilobitti sekundis); 2022. aastal on HTM EENeti väliskanalite kogumaht aga 266 Gbit/s (gigabitti sekundis). (EENet)
[17] LoLa vajab edukaks tööks väga puhast kanalit, millel keegi teine samaaegselt pakette ei edastaks. Seda ei suuda praegu pakkuda ükski eraettevõte, kuivõrd mingis punktis lähevad kõik tarbijad ühte suurde kanalisse ja kanal läheb võrgumüra täis. LoLat on võimalik tuunida, et ta ootaks hilistunud pakette järele näiteks 100 millisekundit, kuid üle 40 millisekundi hakkavad esinejad samaaegsel mängul viidet märkama. Meistriklasse saab seevastu teha vabalt ka 100-millisekundilise viitega. Sama lugu on ka 5G-leviga, sest kogu õhk pillutakse LoLa pakette täis, kuid nad jõuavad kohale eri aegadel, ehk et LoLa peab pakettide järjekorda seadmiseks õigeid pakette ootama samuti mõnikümmend millisekundit. Eestisiseselt on 5G kasutamine seetõttu teoreetiliselt võimalik, kuivõrd füüsilise kaabli viide on kümmekond millisekundit, millele lisandub mõnikümmend millisekundit aega pakettide järjekordaseadmiseks ja saavutamegi kuni 40-millisekundilise tulemuse. See ka õnnestus Elisa ja EMTA koostöös 2018. a Muusikapäeval. Eestiväliselt, kus mõnikümmend millisekundit kaob juba Kesk-Euroopasse jõudmiseks, poleks nendel alustel 5G kasutamine võimalik. Võrguseadmeid annab küll seadistada, et LoLa-paketid oleks kõrgeima prioriteediga nagu Zoom/Skype/Voip-kõned, kuid mingist punktist alates jäävad tulemüürid ikkagi haardeulatusest välja. Seetõttu on praeguses ajahetkes edukate LoLa-etteastete aluseks dedicated NREN-ühendus. (Innar Järva)
[18] Ülevaate, kellega on võimalik LoLa abil ühenduda, annab LoLa litsentsi omajate maakaart: https://www.google.com/maps/d/u/0/viewer?mid=1RUFFnVkuPnXnBPWThnUlMp96_Co&hl=it&ll=29.830335294025748%2C-82.15722249999999&z=2
[19] Umbkaudne 4000 km piir tuleneb valguse liikumise kiirusest. Andmeside liigub mööda valguskaableid, seega valgusest kiiremini liikuda ei saa. Et vastupidiselt 2-mõõtmelisele joonisele on maakera tegelikult kumer ja ühenduste kaugusi ei saa välja arvestada linnulennult, vaid reaalsete juhtmete asukohtade ja ühenduskohtade järgi, siis on kaart eksitav. Kui näiteks Tallinn soovib teha ühendust Reykjavikiga, saab üks ühendusviis olla selline: Tallinn-Hamburg-Amsterdam-London-Reykjavik (aga mitte otse Tallinn-Reykjavik, sest nende kahe linna vahel ei ole kaablit lihtsalt olemas). Kõigi Euroopa riikidega peaks olema viitevaba ühendus võimalik. GEANT’i ühenduskaardi leiab siit: https://map.geant.org/.
[20] EENeti kasutusstatistika infopäring
[21] Magistraalvõrgukanalid ja ka osa juurdepääsukanalite lahendusi on haridus-, teadus- ja kultuuriasutuste poolt ühiskasutuses, st tegemist on maksimaalse võimaliku, mitte garanteeritud kiirusega. Näiteks EMTA puhul on LoLa jaoks eraldi 10 Gbit/s ühenduskanal HTM EENeti võrku; väiksemate koolide väiksemate ühenduste puhul on teoreetiliselt võrgukiirus LoLa jaoks piisav, kuid ühenduste tehniline lahendus võib hetkel seada piiranguid sellele, kas LoLat tegelikult saab kasutada või mitte. Täpsemalt saab uurida EENetist. EMTA senise kasutajakogemuse järgi on EENetil alati olnud ülikiire ja vastutulelik kasutajatugi.