Sügisel nägi ilmavalgust album “The Estonian Cello”, mis keskendub peamiselt enne II maailmasõda tšello-klaveri duole kirjutatud eesti helitöödele, sisaldades ka seni plaadistamata materjali. Tundub uskumatu, kuid see on tõesti nii, et eesti instrumentaalmuusika ühe olulisemaks peetud tugisamba Heino Elleri kataloogist, kuhu kuulub kaheksa teost nimetatud koosseisule (neist kaks on varem loodud klaveripalade töötlused), on laiema avalikkuse ette jõudnud seni vaid kaks! Seda väga lihtsalt põhjusel – “Prelüüd” g-moll (1917) ning “Poeem” As-duur (1921) on kättesaadavad trükinoodi kujul.
Plaadilt leiame veel Elleri “Vana tantsu” (1913), mis on tõenäoliselt üks varaseim eesti helilooja tšellopala. Väga põnevat avastamist pakuvad ka “Romanss” G-duur (1924), “Andante serioso” d-moll (1931) ja “Ballaad” e-moll (1944), millest mõni tundub olevat tõeline pärl ning jääb loota, et salvestusega kaasnenud Elleri teoste käsikirjalise materjali noodigraafikasse viimine toob kaasa ka nende laiema leviku.
Kuid Elleri teostega albumi esmasalvestused ei piirdu. Lisaks leiame paar pala, autoriks seni tundmatu helilooja Herman Känd (1905–1952). Tallinna konservatooriumi orelierialal August Topmani ja kompositsioonieriala Artur Kapi juures lõpetanud Känd tegutses organisti, muusikaõpetaja ja koorijuhina, kuid põgenes kodumaalt sõja jalust ning suri tundmatuna eksiilis. Ta on loonud ka ooperi “Kalevipoeg”, niisiis on muusikateadlastel ees palju avastamisrõõmu.
Veel on esmasalvestusena märgitud Villem Reimanni “Hällilaul” (u 1930), mis on tõeliselt kaunis tšelloteos. Samas kehtib märge ilmselt tiražeeritud salvestuse kohta, sest allakirjutanu esmakohtumine looga oli aastate eest Eesti Raadio fondisalvestise kaudu, mille tegid August Karjus ja Elsa Avesson 1958. Ning arvestades teose tuntust, leidub salvestisi veelgi. Samuti on albumil esindatud Eduard Oja ja Eduard Tubin, kelle loomingu avastamine on juba hoo sisse saanud.
Valle-Rasmus Roots musitseerib tõelise sisseelamisega, pakkudes mahlakat tooni-ilu ning saades hiilgavalt üle nii mõneski palas peituvatest tehnilistest ebamugavusest. Sten Lassmann pakub väärikat tuge, lastes eelkõige särada solistil. Plaat on meeldivalt salvestatud ning helipilt kõlaliselt vägagi rahuldav. Kummalisel kombel pole saatvas trükises mainitud helirežissööri nime.
Kahtlemata on tegu väärt kuulamisega ning hea täiendusega aastate eest ilmunud plaadile “Estonian Cello”, kus mängivad Teet Järvi ja Vardo Rumessen (Bella Musica, 2008).