Muusikat saab kuulata mitmel moel. Bussiga koju sõites saab kõrvaklapid pähe sättides lülitada enda meeltest välja ümbritseva müra. Kodus üles seatud tundliku helisüsteemi ja surround sound’i abil võib perfektseks töödeldud helisalvestisi ilma segajateta nautida. Ehk kuulab keegi muusikat alati ainult elavas esituses. Üks on aga kindel – kontserdile minnes võtame me kõik teatud riski, sest seame ennast keskkonda, mille üle meil kontrolli ei ole. Inimesed, kes on sel hetkel ühises ruumis koos, kujundavad üksteise kontserdielamuse.
Sarnaseid radu rändasid minu mõtted ka Estonia kontserdisaalis meeskoorikontserdil “Tenebrae”. Seda lihtsal põhjusel, et seekord polnud minu tähelepanu sugugi jäägitult Eesti Rahvusmeeskoorile suunatud, vaid paratamatult sai elamus pisut tumendatud publiku hulgas tajutavast rahutusest. Sellegipoolest ei jäänud muusika tagaplaanile. Kontserdil olid üheks tervikuks liidetud Pärt Uusbergi (s 1986) ning Carlo Gesualdo (1560–1613) kannatusaja tekstidele loodud teosed. Eri ajastutest pärit heliloojate looming täiendas teineteist, tuues esile sama algmaterjali edastamiseks võimalike väljendusvahendite rohkuse.
Vaikse nädala ajaarvamise järgi alustati suure neljapäeva responsooriumidest. “Feria Quinta” pealkirja all kõlas kaks Pärt Uusbergi teost: “In monte Oliveti” ja “Tristis est anima mea”. Uusbergi loomingu puhul on pea alati minu esimene instinkt öelda lihtsalt “nii ilus”. See kommentaar ei tundu endas kuigi palju informatsiooni kätkevat, kuid samas – eks vahel ongi muusika tajumisel õigem veidi naiivne ja emotsionaalne lähenemisviis. Avateoses üksteise peale asetuvad kõlakihid lõid huvitava helikujundi. Täpselt samasugune natuke maagiline muusikaline “müha” tekib, kui avada tiibklaveri kaas, vajutada jalaga pedaali ja siis keelte kohale kummarduda. Sarnane efekt kordus kontserdi jooksul veel mitmel korral. Õhtu esimeses uudisteoses vaheldusid puhtad ja ilmekad unisoonid mahedalt kurblike kooskõladega, andes puudutavalt edasi Jeesuse sõnu oma jüngritele.
“Feria Sexta” ehk suure reede osa avas ja lõpetas Carlo Gesualdo looming, mille vahel kõlas Uusbergi “Tenebrae factae sunt”. Kontserdile pealkirja andnud uudisteoses saabus muusikasse raske süngus. Eriliselt jäid hinge kriipima kaeblikud ja ahastavad forte-kohad, kus pimedus (lad k tenebrae) oli tõepoolest peaaegu käegakatsutav. Tenor Grigori Rutškin andis tundlikult edasi Jeesuse hüüdeid ristil, mis suubusid viimaks imetlusväärselt stabiilsesse ja väljapeetud madalasse üminasse.
“Sabbato Sancto” juhatas sisse kolmas Pärt Uusbergi uudisteos “Ierusalem surge”. Pealkirjaski nähtav üleskutse “ärka, Jeruusalemm” läbis korduva motiivina kogu teost ning tekitas nõnda illusiooni linna kohal kõmavatest kellalöökidest. Kontrastina kõlasid solistigruppide gregooriusekoraalilikud vaheosad. Kontserdis tervikuna oli põneval viisil põimitud heliloomingut, nii et esile tõusid eri heliloojate ühised jooned, kuid samas ka mõlema kunstniku enda teostes ilmnev mitmekülgsus. Nõnda oli näiteks Pärt Uusberg ühendanud oma responsooriumides kirikumuusikale omased motiivid talle iseloomulike kargelt põhjamaiste ebakõladega.
Kontserdil viibides kehtib üldiselt hea tava – kuula ja lase teistel kuulata. Ometi pean tõdema, et eelistan igal juhul autentset ja elavas ettekandes kogetud kontserdielamust n-ö vaakum-muusikale. Veatuks lihvitud salvestised, mida kuskil müravabas ruumis üksi kuulata, ei asenda kuidagi silmast silma kohtumist esinejatega või vaikust saalis enne aplausi. Las siis olla vahepeal ka väike sosin ja kommipaberikrabin. Kuni see normiks ei saa, on see risk, mida olen valmis elamuse nimel võtma.