Novembri algupoole oli kaasaegse tantsu ja muusika huvilistel võimalus osa saada mitmeski mõttes imelisest kogemusest. Püha Johannese tantsukooli tantsijad kandsid ette Tiina Mölderi ja Kärt Tõnissoni etenduse “Juures”, millele lõi muusika Tatjana Kozlova-Johannes. Sõltumatu Tantsu lava täitus tavapärasest nooremate, alg- ja põhikooliealiste tantsijatega, kellest igal üksikul oli kaasloojana oma roll lummavat tervikut kujundades.
“Juured on see osa, mis pole kohe näha, mis on maa all peidus. See osa on aga tohutu suur. Peale vaadates paistab, et puud ja taimed on kõik eraldi, igaüks ise, aga sügaval maa all on kõik läbi põimunud, seotud üheks tervikuks,” kirjutavad autorid etenduse tutvustuses. Tundus, et see maa-alune põimitus suudeti selleks tunniks etenduse abil väga ilmekalt nähtavale tuua.
Vormimääratluses ja lavastuslikus tervikus oli leitud väga hea tasakaal. Tantsijaile oli antud võimalus olla selles lavastuses ise, minna mänguga kaasa, kuid samas vajas ligikaudu tunniajane lavastus ka oskuslikku ning vahetut üksteisega arvestamist.
Ambientliku, enamasti helge ja rahuliku, kuid vahel ka ähvardavalt sünge elektroonilise muusika muutis veel elavamaks akustiliste pillide, kellade ja meid ümbritsevate helide mitte liialt töödeldud kombinatsioonide kasutus. Tatjana Kozlova-Johannes lisas muusikasse veel akustilise elemendi – üksiku lauluhääle keskaegset Hildegard von Bingeni muusikat meenutava viisijupiga.
Osalt oli kompositsiooni põimitud ka selliseid hääli helisid, nagu näiteks tiivaplagin, mootorsaag või huntide ulgumine. (Hundiulgu on sel sügisel kasutatud veel ühes esiettekandes, Liisa Hirschi teoses “Us … and Them …” Eesti muusika päevadel.)
Tantsuetenduse muusika puhul on alati huvitav, kuidas tantsijate enda rütm – sammud, sahinad, hingamine, mahaprantsatused hakkavad kujundama muusikalist tervikut. Lisaks “juure” tähendusele taime alge ja peidusoleva osana ning päritolule, kätkeb sõna “juures” ka kellegi kõrval olekut. Lavastus näitaski nii osavõtlikke, sõbralikke, mängulisi kui ka väga ükskõikseid üksteise kõrval oleku vorme. Tegevus kandus tantsijalt tantsijale või oli kohati Jaapani nō-teatrit meenutav lavakaaslaste tegevuse aktiivne jälgimine. Eredalt jäid meelde stoppkaadrid, publiku poole aegluubis kulgevad väikesed tegelased ja ükskõikselt staatilised ajalehelugejad. Oli üllatav, kui värvikalt ja omanäoliselt lapsed end nüüdistantsu ja -muusika abil väljendada suudavad.