Tallinna Trio koosseisus Jüri Gerretz (viiul), Toomas Velmet (tšello) ja Valdur Roots (klaver), tegutses aastail 1971–1991, olles üks neid Eesti ansambleid, kelle kontserditurneed läbisid korduvalt risti ja põiki Nõukogude Liidu avarusi, jõudes vähesel määral välisriikidessegi. Kõik kolm olid tunnustatud solistid, osalesid teisteski kammerkoosseisudes ja on pedagoogidena üles kasvatanud mitu põlvkonda noori muusikuid. Eesti Raadio (rahvusringhäälingu) fondi on nad jätnud kuldaväärt koguse helijälgi nii triosalvestustega kui ka solistidena. Tallinna Trio tegutses kaks aastakümmet, lõpudaatumistki on nüüd möödas juba 30 aastat. Mälu värskendamisel on abiks olnud jutuajamised Toomas Velmetiga.
Trio loomine
Ühel sügisesel reedeõhtul helistas Toomas Velmetile Valdur Roots sooviga kokku saada, sest olevat üks pakiline asi. Toomas mäletab, et ei viitsinud hakata linna sõitma ja uuris seepärast, kas tõesti ei saaks vajalikud jutud aetud telefonitsi. Helistaja oli siis oma paar tundi pihtinud, et kuigi ta on saanud juba aastaid teha koostööd suurepäraste muusikutega nii RAMi kontsertmeistrina kui ka duos hinnatud lauljatega (sh Tiit Kuusik, Margarita Voites, Voldemar Kuslap, Jüri Pärg ja ristiema Elsa Maasik), saanud eelkõige RAMiga ka kuude viisi reisida, tundvat ta üha suuremat igatsust instrumentaalmuusika järele. Velmet kinnitab, et innustus ideest otsekohe, sest talle meenus konservatooriumi kammermuusika kursusel professor Villem Reimanni juhendamisel tegutsenud trio, kus ta mängis koos Mati Kärmase ja Arbo Valdmaga. See koosseis andis Velmetile kaasa palju loovenergiat ja ideid: tudengitrio tõi esiettekandele Jaan Räätsa trio nr 2 (hiljem korduvalt ka Tallinna Trio kavas) ning korraldas 1966. aastal täiesti iseseisvalt klaveritriode konkursi Tõravere observatooriumi saalis, kuhu tuli osavõtjaid Moldovast, Valgevenest, Leedust ja Lätist. Sõlmitud sõprussidemed on muusikuil säilinud terve elu ning toonast ettevõtmist loetakse muusikaakadeemia nüüdse kammeransamblite konkursi alguseks. Ent selle trio viisid lahku erinevad huvid: Valdma siirdus õige pea Jugoslaaviasse ja Kärmas pühendus ERSO kontsertmeistri tööle. Nii saigi Valdur Rootsi poolsajandi tagusest telefonikõnest uue trio elustav algus. Kuna nii Jüri Gerretz kui ka Toomas Velmet olid just lõpetanud õpingud Moskvas, haakus nende aktiivse solistitegevusega triomäng – kolme solisti kooslus – eriti hästi. Trio nimi sündis praktilistel kaalutustel: afiššidele oli kolme nime asemel atraktiivsem kirjutada Tallinna Trio, mis annab teada, kust ollakse pärit. Seejärel tulevad nimed ja kava.
Kaks aastakümmet koostööd
Teatud mõttes algas ansambli tegevus justkui tagurpidi – kohe helisalvestusega Eesti Raadiole. Valdur Rootsi ettepanekul oli selleks Schuberti trio B-duur (romantikud olid ta lemmikud). Seda salvestist analüüsisid nad hoolikalt, tehes järeldusi edasiseks koosmänguks. Esialgu hakati proove tegema Velmeti tollases kodus Lõkke tänaval. Mida sellest kõigest arvasid korrus allpool asuvad naabrid, tuleks uurida dirigent Arvo Volmeri käest. Alguses tuli kokku saada väga tihti, hiljem võis juba tegutseda väiksema proovikoormusega. Harjutati ka filharmoonia ruumides ja konservatooriumis Suvorovi puiesteel.
Toomas Velmeti sõnul figureeris kahe aastakümne jooksul nende kavades ainult üks Mozarti trio ja ei ühtki Haydnilt. See-eest olid repertuaaris edukalt Jeanne-Philippe Rameau’ viis “Kuninglikku kontserti”, mida oli võimalik mängida klavessiiniga, sest Eestis oli juba mõni talutav pill ja Roots mängis klavessiini mõnuga! Siiski võeti otsustavalt kurss suurte romantiliste triode (Brahms, Tšaikovski) ja ka vähem romantiliste, eelkõige Schuberti triode (op. 99 ja 100) ning “Nokturni” (op. posth. 148) poole, millele lisandus “Forellenquintett” koos vioolamängija Svjatoslav Zavjalovi ja kontrabassist Meeme Saareväliga. Eesti publikule tehti kuuldavaks kõik, mis triole loonud Beethoven, kaasa arvatud “Variatsioonid teemale “Ich bin der Schneider Kakadu”” op. 121a. Beethoveni abonementi kutsuti ka kolme naaberriigi triod: Lätist Juris Švolkovskis, Māriss Villerušs ja Valdis Jancis, Moskvast Vladimir Ivanov, Mihhail Utkin ja Aleksander Bondurjanski, Soomest Pohjola Trio (Paavo, Ensti ja Liisa Pohjola). Tallinna Trio esituses kõlas Eestis esmakordselt Dmitri Šostakovitši trio nr 1 (kavadesse on kuulunud ka trio nr 2) ja “Seitse laulu Aleksandr Bloki poeemidele” koos haruldase kammerlaulja Ljudmilla Belobraginaga. Brahmsi triodest jäi nende püsirepertuaari trio C-duur op. 87 (kuigi mängiti kõiki, ka klarnetitriot op. 114 koos fantastilise klarnetisti Rein Kariniga).
Tuli arvestada sellega, et iga väikseimgi muudatus ansambli koosseisus tõi kaasa suuri logistilisi probleeme, sest omavahel tuli kõik ajaliselt klappima seada. Nii mõnegi teose repertuaari jõudmisele eelnes oma lugu. Tšaikovski kuulsa trioga seostub järgmine. Järjekordsel Venemaa tuuril jõuti esmakordselt linna nimega Perm. Kavas oli Brahmsi C-duur trio. Pärast kontserti tuli lava taha muusikuid tänama väga aristokraatne kõrges eas vene daam ja sõnas: “Mulle meeldis, kuidas teie Brahms kõlas. Kas teie repertuaaris on ka Tšaikovski trio?” Eitava vastuse peale sõnas daam otsusekindlalt: “Kui soovite veel Permi tulla, siis võtke Tšaikovski kavasse!” Nii järgmine kord tehtigi, kahjuks oli aga too vana daam juba lahkunud.
Velmet peab vajalikuks seda Tšaikovski trio asja pisut selgitada: “Tegemist on selle žanri vaieldamatu tippteosega autoripoolse pühendusega “Suure artisti mälestuseks” (Nikolai Rubinstein in memoriam). Kaheosaline teos kestab ligilähedaselt 47 minutit, mis nõuab teatavat kangelaslikkust interpreetidelt ja veel enam publikult. Võttis aastaid, kuni me hoomasime, et nüüd võib seda ka Tallinnas esitada ja ennäe imet – Estonia kontserdisaali publik võttis selle ülisoodsalt vastu. Veel peab märkima, et silmapiiril oli see teos küll kohe Tallinna Trio loomisest peale, kuid meil Jüriga kõlas kõrvus fenomenaalne esitus, mil koos mängisid Moskva legendaarsed professorid Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser ja Dmitri Baškirov, kes sõitsid selle ja paljude teiste teostega USA turneele, ja me lihtsalt ei söandanud seda varem oma kavva võtta. Schubertiana suureks eeskujuks olid meile helisalvestised Beaux Arts Trio esitustest – Menahem Pressler, Daniel Guilet ja Bernard Greenhose, kes 1955. aastast hakkasid maailma vallutama eelkõige Philips Recordsi ja Warner Recordsi kaudu.”
Tallinna Trio põhirepertuaari kuulus iseenesestmõistetavalt eesti heliloomingut, sh Eugen Kapi trio (1930) ja trio nr 2 (1974), Hugo Lepnurme (1945), Aado Velmeti (1947), Ester Mägi trio (1950), Jaan Räätsa triod nr 2 (1962), 3 (1973) ja 4 (1975), Boriss Parsadanjani trio (1975). Uno Naissoo “Terzetto di varieta” (1977) salvestis on ajalukku kirjutatud kui Eestis esmakordselt süntesaatoriga töödeldu ning Malera Kasuku trio (1977) kui ainus Mati Kuulbergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro ühistöös valimunud helitöö. Kuulberg kirjutas neile triod nr 1 (1977) ja nr 2 “Alla Svedese” (1987). Kõik need teosed on olnud kavas ka kontserdireisidel, sh 1986. aastal Budapesti kaasaegse muusika festivalil, mil kava koosnes tervenisti eesti muusikast. Sageli esitati triokontsertidel ka Boriss Parsadanjani sonaati viiulile ja tšellole (1975).
Juba Tallinna Trio tegutsemise esimese kümnendi jooksul jõuti Eestile mitu kontserdiringi peale teha, sagedasemad esinemispaigad olid Kadrioru loss, Tallinna raekoja ja ajaloomuuseumi saal (Börsisaal), Tartu ülikooli aula ning paljud lastemuusikakoolid. Kord või kaks hooaja jooksul astuti kindlasti üles Estonia kontserdisaalis. Aastaid oli üks Tallinna Trio publiku tõmbenumbreid aga vana-aasta kammerakadeemia Tartu ülikooli aulas kell 22–23. 1975. aastast kuulusid nad ühtlasi ka Sojuzkontserdi ja 1980. aastast Goskontserdi “haardesse”.
Kõige aktiivsemad kontserdiaastad olid 1980-ndad nii Eestis kui ka turneedel Nõukogude Liidus (nt Moskvas, Leningradis, Riias, Irkutskis, Bratskis, Permis, Kirovis, Tšeljabinskis, Chişinăus, Frunzes, Kiievis, Pihkvas, korduvalt Krasnojarskis), Saksamaal Kielis, Lübeckis ja Hamburgis (1981), Soomes Rovaniemi Lappitalos (1981, mil 500-kohalises saalis tänas publik püsti seistes ja lisapalu tuli ajaliselt mängida oma poole kontserdi jagu!) ja Oulu lähedal Liminkas meistriklassides (1980, 1981 – triodele on meistriklasse harva, seetõttu oli neile eriline au viia konservatooriumi õppejõududena läbi sealseid meistrikursusi) ning Suolahtis (1990), Liszti akadeemia saalis kaasaegse muusika festivalil Budapestis (1985), Tšehhoslovakkias (1986). Esinemispaiku oli triol tõesti nii palju, et linnad võisid mälestustes ka segi minna. Eredamad muljed siiski kinnistusid, näiteks Chişinău vana, rumeenia-aegne börsisaal – sarnaselt meie börsisaalile suurepärane koht kammermuusika esituseks. Organisatoorset kõrgtaset kogeti Ungaris ja Tšehhoslovakkias, kus triot kanti peaaegu et kätel …
Muusikud on arvanud, et kodusele publikule on nii mõnigi kord raskem mängida kui võõrsil. Kodus tuntakse hästi üksteist, võib juhtuda, et kontsertidel justkui oodatakse – noo, mida sa siis seekord suudad. Võõrsil on publik olnud vahenditu, toetavamalt ootusärev ja soe, kuigi võrdlusmomente peaks ju olema rohkem. Interpreet tajub kohe, kas teda kuulatakse, kas tekib see oodatud esineja ja kuulaja kahekõne, kas ollakse samal lainel. Kuigi Eestile tehti peale mitu tiiru ja kogeti äärmiselt sooja vastuvõttu ka lausa eriskummalistes paikades (nagu näiteks Jakobsoni majamuuseumi juures olevas veskis ja piimaköögis), siis välisturneedel haaranud neid siiski suurem loominguline särin. Näiteks Krasnojarskis oli võimalik mängida täismajale viis kontserti samas saalis (Bechsteini klaver!) ja pälvida erakordselt soe vastuvõtt. Kohaliku sümfooniaorkestri dirigent Ivan Spiller saatis orkestrandid kuulama kõiki kontserte, et nad näeksid, kui suur on Tallinna Trio repertuaar ehk siis millal hakkavad nad teoseid kordama. Aga igal kontserdil kõlas uus kava, ei korratud midagi!
Muusika kaudu sõpruskonnaks
Kui koos mängib kolm teenelist kunstnikku – loominguliselt väga eripalgelist isiksust –, siis tekib küsimus, et kes on ikkagi trio “peadirigent”. Sellele küsimusele ei leia vastust ka aastatetagustest intervjuudest, mida on olnud võimalik kuulata raadiosaateist või lugeda ajakirjandusest, sest alati jäi Valdur Rootsi sellekohane lause lõpetamata: “Partituur on ju küll minu käes, aga …” Aga vastust ei leia sellele küsimusele seetõttu, et trio ongi kolme solisti kooslus. Üks kõigi, kõik ühe eest! Repertuaari valikul üksteise muusikalisi eelistusi austati ja proovidel ei kulutatud liigselt aega diskussioonidele. Sageli kujunebki üksteist sõnatult mõistva hea tunnetusega ansamblilisus välja pikaajalises koosmängus, nad ise on nimetanud seda tunnet muusikaliseks “küpsetamiseks”. Kui proovide käigus ka tekkis vaidlusi, siis tõi õnnestunud kontsert alati lahenduse. Raskeimate teoste puhul (näiteks Tšaikovski trio) võis alles mitme kontserdi järel kogeda, et nüüd tõesti ollakse ansambliliselt kokku kasvanud. Ansamblis on alati oluline partnerlus, solistina orkestritega musitseerides tuleb sobituda konkreetse koosseisu eripärasse, see kogemus on aga lühiajaline ega tekita sedavõrd sügavat tunnetust kui pikaajaline koosmäng. Ent selle tunnetusliku alusmüürita ei ole ju üldse võimalik kuhugi välja jõuda. Nii et ansamblimängu puhul algab kõik muusikast, kuid sellest võib kujuneda sõpruskond, kus seistakse üksteise eest.
Muhedaid lugusid
Pikaajaline koostöö ja eriti reisid ei ole mõeldavad ilma kaaslaste huumorisooneta. Nali on võtnud pingeid maha nii enne lavale minekut kui ka pikki vahemaid ühest kontserdipaigast teise sõites ja vastastikku aasides. Sealhulgas juhtumised kontserdilavadel, millest on tulnud naljaga välja tulla.
Ühel kontserdil kogeti Jüri Gerretzi fantastilist reaktsiooni Brahmsi C-duur trio II osa viiuli ja tšello unisoonis meloodia kandval esitusel – ta lennutas poogna saali poole õhku ja haaras selle siis efektselt kinni. Publik ja teised trio liikmed ahhetasid … Aga meie tippviiuldaja on ju mänginud nii tennist, lauatennist, veepalli kui harrastanud ujumist, nii ongi täiesti ootuspärane, et ta poognakäsi võimaldab sellist tehnilist viske-virtuoossust.
Oma loomult on Gerretz olnud justkui elav tulesäde, kes ajas korda nii mõnedki trioga seotud reisimured ja olukorrad. Temast võinuks saada oma isa (kellega tal on väliselt silmnähtav sarnasus) eeskujul ka näitleja (Jüri Koger mängis mh Estonias ja Vene teatris – Toim). Kui mingisugune korralduslik asi oli tarvis ära lahendada, siis leidis just tema selleks õige viisi, sõnad ja tooni. Neid omadusi läks kord väga vaja, kui kontserdireisilt Tšehhoslovakkiasse naasti südaöise lennukiga. Maandumise järel ütles Jüri kaaslastele, et trügib nüüd nii kiiresti kui saab takso järjekorda. Kui teised oma kohvritega välja jõudsid, lehvitaski Jüri neile rõõmsalt juba pika järjekorra eesotsast. Öömajale sõideti Moskvas asunud Eesti esindusse. Gerretz jäi ühtäkki vaikseks. Mis juhtus? Ta kohver ununes Šeremetjevo lennuvälja taksosabasse, seal olid mitte ainult noodid ja reisiriietus, vaid trio kogu honorar, mis tuli üle anda Goskontserdile. Jüri helistas lennuvälja miilitsapunkti, kirjeldas oma kohvrit ja selgitas, kuhu ta selle jättis ning andis miilitsatele korralduse kohver ära tuua. Taksojärjekord oli lennujaamas endiselt väga pikk, aga kohver seisis ikka seal, kuhu viiuldaja oli selle jätnud. Nüüd küsisid miilitsad omakorda, kas sellele tullakse kohe järele. Tuleme hommikul, kõlas vastus.
Mõttekaaslus avardab
Kõik Tallinna Trio liikmed on tunnistanud, et ansamblimänguga hakkasid nad tegelema lapseeast peale ja et see on olnud muusikaliselt üks äärmiselt rikastav tegevus. Küllap sai oma onu kiindumusest inspiratsiooni ka Marrit Gerretz-Traksmann, asutades veerand sajandit hiljem (1997) koos Harry Traksmanni ja Kaido Kelderiga Uus Tallinna Trio.
PS. Klassikaraadio märgib Tallinna Trio asutmise poolsajandit kolmapäeval, 20. oktoobril kell 19.05 saatega “Kontserdisaalis. Õhtu Tallinna Trioga”, vestlemas Toomas Velmet, kes valib kuulajaile maiuspalu trio repertuaarist.