15. korda toimunud “Tallinna talvefestivalil” on oma hubane nurgake Eesti festivalimaastikul. Millega ta eristub: leebe kammermuusika valikuga, festivalijuhi isiklike tervitustega iga kontserdil eel, heategevusega, korduvate esinejatega. Kõik kokku kodune, hooliv ja soe õhkkond. Kui on palju räägitud publiku ja lava, kuulajate ja esinejate vahelisest distantsist, siis on selline käekiri omaette väärtus.
Festivalidel on erinev printsiip kava koostamisel. Näiteks “MustonenFesti” keskmes on Mustoneni sõbrad, mõttekaaslaste loodud teosed, ajaloolised ja ühiskondlikud hoovused. Kuhmo festivalil Põhja-Soome metsade vahel komponeeritakse kavad aasta märksõna alla, näiteks “11 pilku vihmale” jm. Rootsist Eestisse on kandumas viiuldaja Hugo Ticciati “O/Modernt” festival. Selle struktuuriks on läbi eri stiilide ja žanride ühe teemaga haakuvad ja tihti ka festivali ansamblile seatud teosed. Ei hakka varjama, et kahe viimase festivali süsteem on mulle eriti meeltmööda.
“Talvefestivali” korraldab muusikute fond PLMF. Omaette kangelastegu, sest tegemist pole riikliku agentuuri, vaid fondi juhi Pille Lille algatusega. Kust läheb aga piir koduse südamlikkuse ja ümbernurga laskmise vahel? Näiteks kavaraamatus on ühe esineja riik LIT, teisel samas Belgia, kavas on kirjas “Goldbergi variatsioonid”, mis on 80-minutine teos – või on see äkki selle lühike seade, aga kellelt? Vaadates festivali kavu läbi aastate, jäävad silma mitte millekski kohustavad pealkirjad nagu “Igatsus” või “Eesti tippsolistid”, aga ka vabariigi aastapäeva aegu Eestile pühendatud galakontserdid. Kammerkavade puhul tundub, et esinejatele on antud vabad käed, ehk et interpreedid mängivad seda, mida soovivad. See on hea, esinejakeskne suhtumine, mis võimaldab muusikul areneda oma eelistuste rütmis. Kavaraamatu esileht on eelneva kinnitus: ei mingit kunstilist kujundust, vaid kõigi esinejate näopildid. Seal on pealkirjad kahes keeles, tunnuslause, sponsorid ja heategevustoetuse adressaat.
Meeldiv ja jätkusuutlik moment on PLMFi tegevuses noorte toetamine. Üks festivali kontsert oligi auhind duole Peeter Margus – Lukas Gedvilas, kes pälvisid I rahvusvahelisel klaverikammermuusika konkursil Tallinna Filharmoonia ja PLMFi auhinna.
Kurbuse meister
Külastasin festivalil esimest kolme õhtut. Avakontserdil kõlas Brahms ja Beethoven, Irina Zahharenkova lummas. Ühe eriliselt võetud sügava bassinoodiga tõmbab ta kuulaja sellisesse vaakumisse, et unustad hingata. Vaatamata sellele, et väiksema publikuhulgaga jääb Mustpeade maja valge saal nii kajama, et mängu valjemad kohad sulanduvad müraks. Ehk on ovaalne asetus ehk klaver peaukse poolt vaadates külgseina ääres turvalisem valik. Aga hoolimata sellest Zahharenkova esitus lummas. Igav pole hetkegi. Ta hoiab kuulajat oma lõa otsas. Seal on ootamatused – mingi varjatud alahääle esiletoomine, äkiline ujutav pedaalikasutus. Ja siis äkki tunned, et see, mis on Zahharenkova päris oma, on kurbus, võluv, endasse imev kurbus. Võibolla ma eksin, aga tundus, et sel kontserdil kihutas ta mürinal üle agressiivsetest karakteritest, et sukelduda nukrusse ja aeglase naudinguga avada kurbuse sügavamaid kihte. Kas see on tavaline vastandite utreerimine laiema tundeskaala saavutamiseks või Irina Zahharenkova kui artisti sisim sisu, ehtvenepärane spliin? Zahharenkova kasutab interpretatsioonis lausa kirurgilist meetodit – lõikab lahti mingid seni tähelepandamatud kihid ja juhib tähelepanu varjatule. Näiteks mängib ühe noodi teravalt ja teise tuhmilt seal, kus tavaliselt minnakse üle samas meeleolus. Tuhmid kõlad ja nende ootamatu võlu oli kurbuse kõrval teine avastus sel kontserdil.
Rokkisid täiega
Järgmisel õhtul rõõmustasid viiuldaja Peeter Margus ja pianist Lukas Gedvilas mitmete uudsete teostega. Tõeline avastus oli türgi pianisti-helilooja Fazil Say sonaat – kord impressionistlikult läbipaistev, kord rahvusromantiliselt tuline. Juudi, mustlasmuusika, slaavi – mis iganes intonatsioone seal ei kõlanud! Prepareeritud klaver kõlas kui löökpill. Noormeeste duole selline väljenduslaad sobis ja nad rokkisid täiega. Publik hõiskas pärast loo lõppu vastu. Kõige selle mürgli peale jäi kõrv igatsema pastelsemaid toone. Pianisti poolt kuuldus katseid, viiuldajalt ootaks neid rohkem. Avastuslik oli Kirke Karja teos, mis on loodud hiljuti kodumaale naasnud Vene opositsionääri auks. Selles oli paanikat ja hirmu, absurdi ja õudu. Viiuli jõuline soolo oli kui manifestatsioon. Veelgi mõjusam oli aga teose lõpp – kui unetu öö õõvastavalt vaikne tiksumine.
Margus ja Gedvilas on võimekad noored mehed, aga sooviks neilt veel liikumist suurema sügavuse ja avardumise poole. Samalaadne mulje jäi noore metsosoprani Kadi Jürgensi kontserdilt. Tal on erakordselt kaunis hääl, mis on ühtlane kõigis registrites. Nii-öelda tööriist on olemas, nüüd veel lisada emotsioonirikkust ja kui, siis oleks soovinud ka selgemat diktsiooni. Koostööst pianist Hein Boterbergiga jäid elamuslikult kõlama laul Kerni muusikalist “Very Warm For May” ja õhtu kõige väiksem teos, de Falla habras hällilaul “Nana”. Need hetked õigustasid kohalolekut.