Pole enam uudis, et eesti varajase muusika valdkonnas on sel kevadel toimunud oluline sündmus. Nimelt, 1987. aastal Taivo Niitvägi ja Egmont Välja ellukutsutud Tallinna Barokkorkester (TBO) on hakanud taas regulaarselt koos musitseerima. Igal nädalal toimub proov ja igal kuul uue kavaga kontsert. Sellise ajalise intervalliga tegutsemine eeldab kõrgendatud aktiivsust, kuid arvestades asjaolu, et enamik orkestri liikmeid on ajaloolise esituspraktikaga aastakümneid tegelenud, on ilmselt töötempo enamikule jõukohane, ehk koguni nauditav. Ühelt poolt on iga tegevuse algusperiood raske, teisalt aga uudsusest energeetiliselt laetud, loominguliselt tiivustav, ühendades eneses uusi võimalusi ja arenguid. Orkestri praegune õhinapõhine töö varajase muusika maineka interpreedi ja muusikateadlase Andrew Lawrence-Kingi eestvedamisel on sel aastal eesti publiku ette toonud mitu eriilmelist kava, ühisnimetajaks XVII sajandi vokaal- ja instrumentaalmuuska.
Siiani on toimunud erinevatest kuupäevadest inspireeritud kontserdid: 8. märtsil, 1. aprillil, 14. mail (emadepäeval) ning ilmselt valitakse sama põhimõtte järgi repertuaar edaspidigi. Neist esimese, pealkirjaga “La Musica” juhatas sisse Claudio Monteverdi ooperi “Orpheus” (1607) proloogi muusika koos tähendusliku tekstiga muusika õilsast missioonist. Sel kontserdil olid esindatud naisheliloojad, näiteks ursuliini nunn Isabella Leonarda, või kuulus Francesca Caccini, hüüdnimega La Cecchina.
Bassivariatsioonid olid aluseks 1. aprilli kontserdil pealkirjaga “Baroque Fools”. Nalja ja pöörasusega seostatud folía bassimoodulil põhinev muusika on lihtsakoeline, samas parim viis orkestrikõla ühtlustamiseks ja koosmängu lihvimiseks, millele lisavad vürtsi improvisatsioon ja vabad variatsioonid. Spontaansed diminutsioonid pühiksid justkui minema varajase muusika esitustraditsioonile kogunenud tolmu. Kuulajate ette toodi erinevad folía-variatsioonid alates XVI sajandi algusest kuni kõrgbarokini välja ja enamgi veel. Õhtu lõpus kõlas kapellmeister Lawrence-Kingi teos “Folia: Time Flies”.
Seni on kuulajate ette toodud sisukad kavad koos põhjaliku annotatsiooniga, repertuaaris on hulgaliselt huvitavaid senikuulmata teoseid ning esituses tervikuna võlub barokse retoorika ja tekstikesksuse olulisus, sellest lähtuv artikulatsioon ja stilistika valdamine.
Dirigent (õieti kapellmeister) on rõhutanud, et see taasloodud muusikaline institutsioon ei ole tema orkester, vaid iseseisev muusikaline kooslus, mis on avatud osalema kõikidel kodumaistel ja edaspidi kindlasti ka välismaistel festivalidel. Saksa ajakirja das Orchester (2016, jaanuar) veergudel eristab väljaande toimetaja laias laastus kaht tüüpi orkestreid. Ühed neist elaksid justkui õndsate saarel, kus töökeskkond ja kunstilised väljakutsed on tasakaalus. Teised on selle vastandid, kus mitmetel põhjustel on orkestrandid rahulolematud ning dirigendipuldis otsekui muusikalist liiklust juhtiv politsei.
Praegune n-ö post-corona aeg soosib igati muusikute sotsialiseerumist. Kontakt kolleegidega, kontakt publikuga on ehk just praegusel ajal igale tegevmuusikule ülioluline. See olukord on võrreldav eelmise sajandi 70–80-ndatega, mil tooni andis agar initsiatiiv ja põgeneti oma ideaalmaailma, ainsaks võimaluseks ühiskonna normidega vastuvoolu minek. Ehk praegunegi turumajandus on just see, mis kord takistab, kord soosib loomingulisi algatusi ja mille diktaadist tahetakse korrakski vabaneda. Tsüklilisus on loodusesse sisse kirjutatud, selle vastu ei saa.