Tänavu juba seitsmendat korda hingedekuul toimunud varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval” (kunstilised juhid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt) algas minu jaoks nädala võrra varem – mängisin festivali avakontserdil orkestris ning sain varakult eesolevale tihedale nädalale sisse elada. Seekord tegi Mustpeade valges saalis oma debüüdi Eesti Barokkorkester koos kammerkooriga Collegium Musicale, kapellmeistriks taaskord Andrew Lawrence-King. Kunstilised juhid olid Georg Philipp Telemanni kavva valinud kaks tema kantaati, milles säras hinnatud tenor Endrik Üksvärav, ning kolm instrumentaalkontserti erinevatele pillidele: Peeter Sarapuu barokkfagotil, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt erinevatel flöötidel ning Joshua Cheatham viola da gamba’l. Kõrgbaroki ühe hinnatuima heliloojana on Telemann kirja pannud üle 3000 teose, sealhulgas ka väga tavatutele koosseisudele, millest palju on siiani avastamata ja mängimata – ka minule oli suurem osa sellest kontserdikavast üsna uus. Barokkorkestri koduks saanud Mustpeade maja saalis toimunud proovid ja kontsert andsid festivalile meeleoluka avalöögi.
Festivalinädal jätkus kontserdiga “Den Haag 1999” Tallinna raekoja omanäolises, kuid õdusas saalis, mille akendest kumas täies ehteis raekoja platsi jõulupuu. Laval oli ansambel, mille liikmed tutvusid ja musitseerisid koos juba konservatooriumipäevil Haagis: Matthew Wadsworth teorbil, Joshua Cheatham viola da gamba’l, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt plokk- ja barokkflöötidel. Mulle oli selle õhtu üks suuremaid elamusi Robert de Visée süit D-duur, mille esitas Matthew Wadsworth teorbil – tema meisterlikkus oma instrumendil ning kohati alalhoidev natuur mõjusid eriti intiimselt, isegi pühalikuna. Sarnaselt võlus publikut oma mänguga ka Joshua Cheatham, kes mängis 17. sajandi II poolest pärit anonüümse meistri instrumendil. Pill kõlas raekoja saalis mahedalt, samas eredalt ja kristalselt. Kõikidest kavas olnud prantsuse helilooja ja gambamängija Marin Marais’ teostest võiks selle kontserdi kroonijuveeliks pidada teost “Sonnerie de Sainte Geneviève du Mont-de-Paris”, mis on inspireeritud Pariisis asuva kloostri Sainte Geneviève’i (tänapäeval tuntud kui Panthéon) kelladest. Algselt viiulile, viola da gamba’le ja basso continuo’le kirjutatud teoses soleeris sel õhtul hoopis barokkflööt, mis on särav näide barokkmuusika paindlikkusest ja mitmekülgsusest. Väga virtuoosset gamba- ja flöödipartiid hoidis tasakaalus teorbi vankumatu sihikindlus.
Ansambel More Hispano andis oma esimese kontserdi Otepää kultuurimajas ning jõudis järgmiseks õhtuks Tallinna raekotta ülimalt huvitava ja hariva programmiga: “Modo & Practica del Diminuir / Veneetsia Sylvestro Ganassi ajal”, mis põhines sama helilooja renessansiaegsete, rütmiliselt komplekssete diminutsioonide kogumikul “Fontegara” (1535). Kuna Ganassi ei ole traktaadis ise välja kirjutanud ühtki kaunistust ega andnud ka ornamentide jaoks suuniseid, nõudis kava kokkupanek ansambli kunstilise juhi ja plokkflöödimängija Vicente Parilla sõnul põhjalikku uurimistööd, transkriptsioone ja toimetamist, sest kõik ettekandele tulnud teosed – motetid, madrigalid, frottolad ja šansoonid – olid algselt pärit vokaalrepertuaarist. Parilla eesmärk oli selle kavaga näidata Ganassi diminutsioonidele omast rikkust ja loovust, tõstes plokkflöödi kõrval esile ka viola da gamba, oreli ja harfi. Kogesin esmakordselt pillimängijate taolist lendavat loovust ja vabadust ornamenteerimisel, mängituna kõrgel muusikalisel ja tehnilisel tasemel. Vicente Parilla temperamentsed diminutsioonid plokkflöötidel, Teodoro Baù laulvus ja väljendusrikkus viola da gamba’l, Vera Schnideri unikaalne tämber ja täpsus harfil ning Maria Gonzáleze kiire reageerimisvõime orelil on vaid murdosa ansambli meisterlikkusest. Eriliselt jäi meelde Adrian Willaerti madrigal “Io amai sempre”, kus kasutati ühte võimalikku Ganassi kaunistamismeetodit – ühe löögi jagamist kuni üheksaks väiksemaks osaks. Terve teose ulatuses mängisid Parilla plokkflöödil ja Schnider harfil kvintoole ehk ühe noodi asemel viis nooti, samal ajal kui Baù ja González hoidsid ranget raami 4/4 taktimõõdus.
Järgmisel õhtul seadsin aga sammud Rootsi-Mihkli kirikusse, teadmata, mida oodata – kava põgusalt lehitsedes olin kindel vaid selles, et esitusele tuleb muusika 13.–16. sajandist mitmetelt ajalooliste puhkpillide koopiatelt. Kontsert algas meeleoluka sissemarsiga: ansambli Into the Winds (Prantsusmaa) esituses kõlas Guillame d’Amiens’i “Prenez-y garde”. Publikule avanes suurepärane võimalus lähemalt näha ja kuulata oboeperekonnast pärit kahte pommerit (XII sajandil kasutusele võetud topelthuulikuga puupuhkpill, mis muutus populaarseks just keskajal ja renessansis) ning koomiliselt pika toruga trompetitaolist pilli busine’d. Eri muusikalistesse plokkidesse jagatud kontsert viis kuulajad hiliskeskaegsele ja vara-renessansiaegsele teekonnale, tutvustades unikaalse kõlaga pille ja nende tämbreid. Kavas oli pidulikele sündmustele iseloomulik fanfaarne muusika nutikalt põimitud ilmalike ja vaimulike motettidega, milles ansambli puhkpillimängijad kasutasid plokkflööte. Vokaalrepertuaarist pärit keerukad polüfoonilised motetid olid transponeeritud vastavale koosseisule ning said seeläbi täiesti uue ja omanäolise kõla. Kuigi kõrget tunnustust väärivad kõik ansambli liikmed (Adrien Reboisson, Anabelle Guibeaud, Remi Lecorche ja Marion le Moal), toon eraldi välja just löökpillimängija Laurent Sauron’i, kelle energia, soojus ja tantsisklev kergus oma instrumente käsitsedes oli lausa virtuoosne.
Viimane õhtune kontsert möödus Niguliste kiriku auväärse Rode altariretaabli ees. Toolid olid seekord pööratud suunaga väiksema oreli poole, mille rõdul musitseerisid maailma tippklassi kuuluv tsingimängija Josué Meléndez ja klahvpillimängija Maria Morozova-Meléndez. Duo kava sisaldas teoseid XVI–XVIII sajandist, nende hulgas nii originaalis tsingile kirjutatuid kui ka töötlusi algselt häälele või muudele instrumentidele kirjutatud muusikast, nagu näiteks Aci aaria “Alto Giove” Nicola Porpora ooperist “Polifemo”, mis originaalis loodud hoopis kastraadile (ooperi esiettekandel 1. II 1735 Londonis laulis seda toona kõrgelt hinnatud ja palavalt armastatud Farinelli). Oli fantastiline kuulata, kuidas Josué Meléndez suutis imiteerida kastraadipartiid ning panna tsingi laulma ja hingama. Ta oli endaga kaasa võtnud koguni 8 erinevat tsinki, et demonstreerida nende paindlikkust valitud repertuaaris ning eriilmelisi tämbreid – siiani minu kõrvus tseremoniaalselt kõlanud puhkpill omandas Meléndezi ülimalt virtuoosse tehnika abil kohati ebamaise paaniflöödi kõla. Maria Morozova-Meléndezi esituses kõlanud Tranquinio Merula “Capriccio cromatico” oli kromaatiline fuugalaadne teos, mille kuulamine nõudis ka publikult palju tähelepanu ja keskendumist. Niguliste kiriku nõudliku akustika tõttu läks oreli madalam register pisut kaduma, sellega koos ka kiiremad käigud ja kaunistused. Organist kasutas mõnes teoses aga regaalisarnast oreliregistrit, mis tuli kiriku kõla- ja kajamassist suurepäraselt läbi.
On tore, et “Tallinn feat. Reval” annab märkimisväärselt laia kõlapinda just noorematele varajase muusika armastajatele: tänavuse festivali kõik kolm noortekontserti toimusid Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. Nendest esimesel astusid üheskoos üles Lili Talimaa klavessiinil ning Hardy Hännikäinen plokk- ja barokkflöötidel. Noorte kava oli põnev kooslus eri ajastutest ja stiilidest, pakkudes igale kuulajale midagi meelepärast. Inspireeriv oli kuulata mõlema muusiku isikupärast lähenemist ja mängumaneeri ning nende omavahelist sulandumist laval – Talimaa kõrvupaitav harmooniate ühendamine klavessiinil ning Hännikäineni viimistletud, detailne ning kirgas mäng. Ka Antoniuse kabelis on muusikute jaoks keeruline akustika: kaks kõrgema registriga flööti tulid klavessiini kõrval pisut selgemalt välja kui altplokkflööt, kuid ometi said noored muusikud armutu ruumiga osavalt hakkama. Järgmisel kuulatud noortekontserdil esines MUBAs õppiv Havryl Sydoryk klavessiinil, kaasa tegi Lisanna Toomet plokkflöödil. Minule ja paljudele teistele ootamatult oli kontserdiga samal ajal ka Niguliste kiriku jõulukuuse pidulik avamine – järjekorrad ulatusid lausa Harju tänavale ning ka muuseumis liikus ringi tavatult suur hulk inimesi, muutes sellega kontserdi tingimused veelgi keerulisemaks. Sellegipoolest pani noor talent Havryl end juba esimesest noodist kuulama, tema pühendumus ja pillimänguõhin lõid ka publiku silmad särama. Ta esitas nõudlikku repertuaari tehniliselt kõrgel tasemel ja mõtestatult: igal noodil oli suund, igal fraasil tähendus ning igal teosel emotsioon. Kuulmata jäi seekord aga MUBA viieliikmeline renessanssplokkflöötide ansambel.
Festivali traditsiooniks saanud “Noortegala” anti taas Arvo Pärdi keskuses – lavale astusid noored muusikud algklasside õppuritest tudengiteni ning sama lai oli ka esitatavate teoste haare. Esindatud olid Tabasalu muusika- ja kunstidekooli, Vanalinna hariduskolleegiumi ja MUBA õpilased ning EMTA üliõpilased. Rõõmustab, et vanamuusika lembus nakatab jõudsalt nii minu eakaaslasi kui veelgi nooremaid. Just tänu õpetajate initsiatiivile saab omandada ajastuteadlikku interpretatsiooni juba õpingute algupoolel, mis avardab pilliõpilaste võimalusi tutvuda lisaks klassikalisele muusikale ka varasemate muusikasuundadega.
Varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval” muutub aasta-aastalt üha omanäolisemaks, tuues meile muusikat ja ansambleid Euroopa eri paigust. Kartus vana ja tundmatu ees ei heiduta tänaseid muusikanautlejaid – festivalikontsertide külastajate huvi on märgatavalt kasvanud ning siiras uudishimu toob inimesi üha rohkem kontserdipaikadesse üle Eesti, sellel korral Tallinna, Tartusse ja Otepääle. Tänavuse festivali kõnetajateks olid eelkõige puhkpillid oma uhkes mitmekülgsuses: erinevas suuruses ja registris plokkflöödid, barokkflöödid, tsingid, keskaegsed pommerid, bombardid ja trompetid, mida siinmail elavas esituses just igapäevaselt ei kuule. Kõik esinenud muusikud ja ansamblid olid oma spetsiifilise valdkonna vaieldamatud meistrid, tohutult eripalgelised ning kontsertide repertuaar ääretult kontsentreeritud, igal kontserdil oli selge temaatika ning fookuspunkt. “Tallinn feat. Reval” viib märkamatult oma kuulajad-vaatajad hingedeajast advendiaega, pakkudes muusikalist naudingut nii vanamuusika gurmaanidele kui ka uudistajatele.