1818. aastal kirjutas Kristjan Jaak Peterson igavikku oma igatsevad sõnad. Igavikku otsisid siis ka eesti keel ja laul. Rääkimata muist kultuuriilminguist, riigist ja aastapäevadest. Kaks sajandit hiljem, 2024. aasta augustis aga tõusis taeva poole üles mitte ainult selle maa keele ja laulu, vaid ka klaveri kõla. 10. augusti õhtu pühendati Luunja roosiaias Eesti klaverile, 20. augusti õhtu Eesti rahva muuseumis aga Eesti taasiseseisvumise usule, lootusele ja armastusele.
Taeva poole tõusid sõna otseses mõttes mõlemad, sest tegu oli vabaõhukontsertidega.
Luunja roosiaias, maaliliste puude ja loojangukiirte keskel kõrgus uhke välilava, nagu oleks algamas rockkontsert. Lava täitsid kohad Maarjamaa filharmoonikutele ja suur Estonia tiibklaver. Trummikomplekt, nagu “Tšehhovi püss”, seisis lavanurgas ja võis veel publikus segadust tekitada. Vaatajad-kuulajad tundusid olevat enamjaolt kohalikud (klaveri)huvilised Tartumaalt, eri vanuses teretuttavaid jagus. Soliste oli seevastu mitte ainult Eesti eri paigust, vaid ka väljastpoolt. Klassikakontserdile ebatraditsiooniliselt ei olnud ka kavalehti – kontserdi kulgu teadustas hoopis Marko Matvere.
Kontserdi ülesehitus meenutas mõneti gurmeeõhtut. Esimeses “käigus” olid esindatud eri stiilid ja maitsed, natuke siit, natuke sealt. Klaarist esimesest Bachi HTK prelüüdist ja fuugast Matti Reimanni esituses kuni klastrilise ja eelpool mainitud “Tšehhovi püssi” paugutava Mihkel Keremi teose “Pühendusega Eesti klaverile” esiettekandeni Mihkel Polli ja Heimo Hodanjonoki soleerimisel. Sinna vahele nii mõnelgi kuulajal kulmu kergitanud Lepo Sumera “Pardon, Frederyk” Kadri-Ann Sumera esituses ja särtsu täis Šostakovitši 1. klaverikontsert Johan Randvere ja Mihkel Kallipi soleerimisel. Teine pool aga keelitas magusate, suisa sulnite fraasidega keset sametist hämarust ja säravaid tulesid – kuulsime Griegi klaverikontserti a-moll ja Gershwini “Rhapsody in Blue’d”, solistideks vastavalt Sara Aimée Smiseth ja Age Juurikas.
Kuigi heli ja akustika on välilaval hoopis teistsugune kui sisesaalis, ja olles säärastele muusikaüritustele harva sattunud, kõlas kontsert minu jaoks pisut harjumatult. Tõden, et nautisin meeleolukat klassikalise muusika õhtut vabas õhus niivõrd, et nõustun kõigiga, kes sõnasid kontserdi lõppedes, et sellest üritusest võiks saada traditsioon, ja mõtlen, et üldse võiks suvel klassikat rohkem nõnda “avalikult” nautida. See pole muidugi lihtne ei heliinseneridele, akustikutele, esinejatele ega instrumentidele – kuna kõik on tundlik temperatuuri kõikumistele, õhuniiskusele ja muule – ja nii on paras vägitegu sel kombel head kontserti luua. Aga nagu näha, polnud see ka mitte võimatu.
Seda tõestas hiljem ka tõeliselt pateetiline 20. augusti, taasiseseisvumispäeva kontsert ülendavate lauludega eri žanridest Eesti rahva muuseumi suvelaval. Erinevalt Eesti klaverile pühendatud kontserdist, millest (loodetavasti) saab traditsioon, on see kontsert juba elujõuline ja oodatud tava. Seda võis aimata ka publikust, kellest vähemalt kolmandik oli varemgi sellisel kontserdil käinud. Veelgi soojemad päikesekiired saatsid pidurõivaisse riietatud kontserdilisi, kerge tuuleõhk paitas õrnalt – tundub, et korraldajad on ilmataadiga mestis! Seekord oli Marko Matvere üks soleerivaist lauljaist koos Karmen ja Peep Puisi, German Gholami Torres-Pardo, Merle Silmato, Kristjan Häggblomi ja Aivar Kasestega. Loomulikult olid laval ka Maarjamaa filharmoonikute koor ja orkester ja õhtu köitis kokku Andres Dvinjaninov.
Rõõmustav oli kuulda niivõrd palju ilusaid eestikeelseid laule, nii tuntuid kui mitte nii tuntuid, ja isegi klassikalises žanris, eesti keelde tõlgituna – need mõjusid publikule silmnähtavalt, tähendus haaras kaasa. Mulle näis, et ka ovatsioonid Hispaaniast pärit German Gholami Torres-Pardo laulmisele said hoogu juurde tema ilusast eesti keele hääldusest. Enamiku laulude puhul pälvis tähelepanu, et need olid seatud esitamiseks koori ja orkestriga. Seadetes oli tunda kogenud dirigendi tunnetust ja loomingulisust. See õhtu oli meeldejäävalt emotsiooniderohke – kui teadagi tagasihoidlikuma natuuriga eestlane kontserdil naerab, poetab pisaraid, tõuseb püsti ja väljendab oma vaimustust hüüetega, siis saabki toimunut vaid ülivõrdeis kirjeldada. Soovitan soojalt lugejatel edaspidi kohale minna ja kõike ise kogeda.
Kahtlemata oli kontsertide kunstiline juht dirigent Lilyan Kaiv, nagu ka kõik teised kontserdi heaks pingutanud muusikud, tehnikud ja korraldajad oma tööd teinud südame ja pühendumisega, läbimõeldult ja -tunnetatult. Kui klaverimeister Ernst Hiis veel vabanemata Eestis, Luunjas oma ande esimesi tundemärke ilmutama hakkas, ei tulnud arvatavasti ei tal ega kellelgi teisel mõttesse, et sadakond aastat hiljem võiks leiduda arvukalt inimesi, kes Lilyan Kaivi, Alo Põldmäe ja teistegi eestvedamisel tema pillide, Kristjan Jaak Petersoni sõnade ja meie vabade häälte viljade igavikku jõudmist pühitsevad.