Tabav Vasar kesk hülgehalli

Lauri Vasar ja Elias Corrinth Estonia laval. FOTO KALEV LILLEORG

8. märtsil toimus Estonia kontserdisaalis midagi erakordset. Maailma juhtivates ooperimajades vabakutselisena töötav eesti bariton Lauri Vasar andis kodupublikule täispika Lied-’i-kontserdi repertuaarist, mis talle endale kõige südamelähedasem. 

Sellise reklaami peale läksin sinna mina, neutraalsest positsioonist, teades, et tegu on hea laulja ja ooperinäitlejaga, oodates elamust näiteks ka oma lemmikutest, Mahleri “Rückerti lauludest”. Olemata Lauri Vasara naaber, kursuse- või põlvkonnakaaslane, kolleeg, peretuttav või isa pere tuttav. Ja olin sellega puupüsti täis saalis (rõdudele inimesi ei paigutatud) selges vähemuses, võibolla isegi nagu võõrkeha. Sest kohale oli tulnud mitmesajapealine fännklubi, mille sarnast ei olnud ma kontsertidel varem kohanud. 

See kogum reageeris ülevoolava armastusega kõigele, mis lavalt tuli, ja seda õigust ei tohi kelleltki ära võtta. Vähemuse positsioonilt oli aga sellises olukorras kontserdi jälgimine ilmselgelt raskendatud. Tunnustavad aplausid iga laulu järel kõigis tsüklites – ka siis, kui järgmine laul jätkub attacca samast noodist, ilma klaveri eelmänguta –, või tunnustavad naeruturtsatused iga forte’s lõppenud loo lõpus – ka siis, kui sisuliselt millegi üle justkui naerda pole – võtsid pinge pidevalt maha, nii et mõttelist pikka liini terviktsüklis sees tekkida ei saanudki. Ja minu meelest pole saalisviibijana aus mitte lasta lauljal näidata vahepeal hingelähedast ja hääle teisi tahke avavat tõsist repertuaari ka Eesti kuulajale, oodates temalt harva külastuse puhul vaid üksteisega seostumatut hitiparaadi. Kui arvestada seda, et laulja oli taastumas pikast viirusest ning paljud fraasid nõudsid tavalisest suuremat pingutust, olgu siis üksikute noodikõrguste või nõudliku meloodiajoonise tõttu, võis selline formaat talle muidugi hoopis rohkem puhkust anda; kõikvõimalikke reaktsioone võis põnevusega püüda lugeda pigem pianisti näost. 

Aga kui see kõik sinnapaika jätta. Kavasse valitud teosed olid kõigi heliloojate puhul kuidagi seotud surmaga – kas iseenda meditsiinilise surma eelse kogemusega (Mahler), lähedase paratamatu surma ootuse ja sellega leppida püüdmisega (Brahms) või oli tegu tõepoolest autori viimaste teostega, mille pidid aju süveneva atroofia tõttu noodiks vormistama juba abilised (Ravel). 

Elu lõpul koondas Mahler ühte noodiväljaandesse terve tsükli “Rückerti laulud” ja kaks militaarset laulu tsüklist “Poisi võlusarv”. Vasara esituses oli traditsiooniline laulude järjekord muudetud, teemastik liikus kergemalt raskemale – mälestus armastusest ja õnnest suubus lootusetusse, leppimisse ja lõppes jabura ja lootusetu sõjardiülistusega. Viimaste puhul oli väga hästi tabatud rahvalike tekstide esitusstiil kogu oma mahlakuses, laulja ooperikogemus ja oskus tekst stseeniks lavastada tuli siin suurepäraselt esile. “Rückerti laulude” puhul üllatas, et kuna millegipärast olen neid palju rohkem kuulanud naislauljate esituses, ei pakkunud baritonitämber järsku nii tugevat emotsiooni nagu oleks oodanud, kuigi psühhoakustiliselt mõjutavad meie emotsioone tõesti kõrged sagedused madalamatest rohkem.

Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi “Neli tõsist laulu” on kui iseenda elu lõpueelne mõtestamine. Arusaamine oma tillukesest ülesandest siin maailmas, oma surelikkuse paratamatuse tunnistamine ja leppimine inimkonna lõputu kurjuse ja viletsusega. Kuid lõpuks maailmaga rahu tegemine, kuna on üks asi, mis annab kõigele möödunule ja tulevale tähenduse – see suurim neist kolmest, armastus. Ja viimane tsükkel, Raveli “Don Quichotte à Dulcinée” pikendas armastuse teemat veel edasi, näidates kolme erinevat tahku, mis kujul üks tunne ühe inimese vastu avalduda ja väljenduda saab.

Vasara esituses oli palju sellist, mis andis vaid aimu, milleks ta oleks võimeline, olnuks ta täiesti terve ja oma tavapärases vormis ning üks oluline õppetund, mida noored lauljad siit saada võinuksid (kui neid oleks saalis olnud rohkem kui üks, keda mul näha õnnestus) oli see, mis võtetega sellises seisukorras siiski kordaläinud kahe poolega kontsert ära teha. Olulisim tema artistiloomuse juures tuli aga kõigest läbi – vahetus ja siirus, esitatava täielikult enda omaks mõtlemine ja tegemine, astumata iial neutraalse esitaja positsiooni. Elias Corrinthiga koosmusitseerimine kulges täiusliku orgaanikaga – pianist, kes rohkem tegutseb dirigendina, neeldus kadedakstegeva tähelepanuga laulja igasse hingetõmbesse, nähes ette kõike juhtuma hakkavat.

Kontsert jätkus mõnes mõttes kolmanda osaga, kuna lisalugusid meelitati valjuhäälselt ja -jalgselt välja lausa neli. Kiirendatud versioonis Artur Kapi “Metsateel” kui eesti Lied’i-traditsiooni parim näide, millele järgnes esiti üllatuslikult Rodgersi & Hammersteini “Edelweiss” muusikalist “Helisev muusika”, aga võibolla seostus see laulja Austria-suunalise kodutundega. Ja kui jõudis kätte hetk teha kummardus kunagise Estonia operetisolisti Harri Vasara pärandile, kõlas eestikeelsena “On the street, where you live” Loewe’i muusikalist “Minu veetlev leedi”. See oli valgustuslik hetk, kus mulle järsku kangastusid need potentsiaalid, mida ta ilmselt oma igapäevases väljundis ei kasuta: Lauri Vasar oleks tegelikult ka Broadway staar, kui ta seda ise sooviks. Viimase loo eel kõlas üksainus vihje: “47 aastat hiljem” ja kuueaastase Lauri Vasara kõigi südamesse lauldud Ülo Vinteri “Majakene mere ääres” filmist “Siin me oleme!” tõi ringiga tagasi koju.