20.–24. juulini toimusid taas Saaremaa ooperipäevad, mis eelmisel suvel pandeemia tõttu vahele jäid. Kuna olud on olnud ettearvamatud juba rohkem kui poolteist aastat, siis taotleti valitsuselt kevadel festivali korraldamiseks eriluba.
Külalisena võõrustati seekord Peterburi kammerooperit, kes asendas varem välja kuulutatud Horvaatia rahvusteatrit, kes ei saanud epideemia tõttu festivalile tulla. Peaesineja muutus selgus alles mais, seega tegid korraldajad festivali organiseerides ja selle tavapärast kõrget taset hoides sulaselget imet. Pani küll pisut kulme kergitama, et publikult üldse oma tervise tõendamist ei nõutud, aga see-eest oli kord range nii korraldajate endi kui esinejate suhtes, keda testiti festivali ajal regulaarselt.
Külalisteatri, kõrgel kunstilisel tasemel ja arvukate auhindadega pärjatud Peterburi kammerooperi asutas teatri kunstiline juht Juri Aleksandrov 1987. aastal, mil publik ootas teatritelt uusi loomeideid. Kunstilaborina alustanud trupp kehtestas end kohe “otsingulise teatri” ja “elusa ooperina”. Algsest kammerteatrist on aja jooksul kujunenud professionaalne riigiteater, mis on tuntud nii omal maal kui mujal. Peterburi kammerooper on vene traditsioone järgides n-ö ühe lavastaja teater ja just Juri Aleksandrov on see “vedur”, kes loob etenduse kontseptsiooni, paneb asjad liikuma ja vastutab ka tulemuse eest. Ta on üks rahvusvaheliselt hinnatumaid vene ooperilavastajaid, töötanud nii Metropolitan Operas, Milano La Scalas kui ka Arena di Veronas. Eesti publikule on Aleksandrov tuttav 2016. aastast, kui teater osales Pärnu ooperipäevadel. 2019. aastal esietendus meie rahvusooperis Aleksandrovi lavastuses Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja”, mis publiku hulgas palju furoori ja vastakaid arvamusi tekitas.
Aleksandrov on väljendanud põhimõtet, et lavastaja peab oma ideedega olema ettearvamatu. Just selline, täiesti teistsugune ja ajuti lausa šokeeriv, oli ka Saaremaa ooperipäevadel mängitud Gounod’ „Faust”. Sündmustik saab alguse psühhiaatriahaiglas, kus Faust piinleb mõtetes oma elu tühisusest. Tema üle soovib valitseda arstiks kehastunud Mefisto, kelle jüngrid, hullumaja asukad, omavad tähtsat rolli kogu loo edasises arengus. Ooperi koor oli lavastatud läbi kogu etenduse väga nutikalt. Ajuti olid nad langenud prostituudid, vajadusel jälle deemonlikud poolsurnud, kelle sekkumine olukordadesse ja visuaalne panus ooperi traagika esile toomisel oli õõvastuseni mõjuv. Trupi muusikaline tase oli ühtlaselt kõrge, aga tõstaksin siiski esile Sergei Alješenko (Faust) ja Valentina Fedenjova (Marguerite). Alješenko puhul võlus kohe esimesest hetkest loomulik, pingutuseta hääle tekitamine, vokaali selgus ja kandvus. Fedenjova kerge ja õhuline sopran sobis jällegi nagu valatult Marguerite õrna ja haavatava karakteriga. Meisterlikult esitatud “Ah! Je ris de me voir” oli nauditavalt lendlev ja oma säravas tonaalsuses emotsionaalselt võrratu. Meeldejääva rolli tegi ka Aleksei Pašijev (Mephistopheles), kes võlus publikut lavalise sarmi ja näitlejameisterlikkusega. Dirigent Maksim Valkov suutis orkestrit ohjata nii, et lauljatel tundus olevat täielik vabadus teha laval, mida iganes nende võimed lubasid, orkester ei trüginud kuskil esile, ei lämmatanud vokaali, liikus kaasa solistide peenimate nüanssidega. Kõik need komponendid kokku lõid ühtse orgaaniliselt areneva terviku, milles pinge kasvas jätkuvalt algusest lõpuni, pakkudes kordumatu, lausa füüsiliselt tajutava elamuse.
Veel üks traagilise armastuse lugu rullus lahti Donizetti ooperis “Lucia di Lammermoor”. Seekord pakuti publikule XIX sajandi romantilise ooperi nüüdisaegset tõlgendust, kus jõukast perest tütarlaps põgeneb valgekraeliste maailmast narkomaanide ja väikekodanlikule eluviisile vastandujate juurde. Lavastus oli taotluslikult maskuliinne: mustad toonid, macho’likud mehed, jõulised žestid. Koor oli jällegi lavastatud liikuvaks ja igal hetkel tegevusse sekkuvaks, mis mõneti on ka mõistetav, sest tänapäeval peab oopergi võistlema kogu ülejäänud muusika- ja meelelahutustööstusega, mille deviisiks on tähelepanu äratada, endasse haarata ja šokeerida. Kui “Faustis” oli Aleksandrov leidnud selge ja tugeva lavastusliku kontseptsiooni, mis kandis pinget teose finaalini, siis “Lucia di Lammermooris” mõjus see taustategevuste virvarr tarbetu tõmblemisena, mis asjatult tähelepanu pealiini traagikalt eemale tõmbas. Ka Lucia (Olesja Gordejeva) kehakeel ja žestid olid kohati liialt kerglaseks lavastatud. Ilmselt oli see taotluslik, aga ka ajutine ülemängimine mõjus ebausutavalt. Esimesed pehmemad toonid ja värvid ilmusid Lucia armastatu Edgardo (Vladislav Mazankin) saabumisega. Pisut üllatuslikult sai solistidest minu lemmikuks hoopis kõrvalosatäitja Miroslav Moltšanov (Lucia nõuandja ja sõbra Raimondo Bidebenti osas), kelle imposantne kuju, sümpaatne selge hääl ja sirgjooneline rollikäsitlus mõjusid väga loomulikena.
Kuigi mul jäid seekord nägemata “Sevilla habemeajaja” ja “Madame Butterfly”, julgeksin siiski väita, et Aleksandrovil on täiesti talle omane lavastajakäekiri, mingi ühtne intensiivselt teosesse tungiv metoodika, mis tekitab alati teatava esteetilise pinge, mõjudes vahel paremini, vahel ehk liiga pealetükkivalt, aga alati huvitavalt ja emotsioone tekitavalt.
Kirsiks tordil oli festivalil Ain Angeri 50. sünnipaeva gala. Saaremaalt pärit Ain Anger on maailmaklassi laulja, juba mitmed aastad tagasi paigutas pikaaegne Viini riigiooperi direktor Ioan Holender meie laulja maailma parima kuue bassi hulka. Nüüd on Anger peale Viini sage külaline paljudes tähtsates ooperimajades ja lavadel ning Bayreuthi, Bergeni, Luzerni, Savonlinna jt festivalidel. USA debüüdi tegi ta 2002. aastal esiettekandele tulnud Štšedrini ooperi “Võlutud rändur” peaosas, 2013. aastal debüteeris Milano La Scalas Dalandina “Lendavas Hollandlases”. Sel hooajal ootavad ees osatäitmised Metropolitan Operas “Boriss Godunovi” ja “Jevgeni Onegini” etendustes, mis on märgiline saavutus, sest ükski eestlane pole selles maailmanimega teatris veel laulnud.
Gala oli juubilari soovil maitsekalt tõsine, esimeses pooles numbrid Verdi ja teises Wagneri loomingust. Esmakordselt mängis ooperipäevadel ERSO Olari Eltsi juhatusel, kes pani kuulama kohe esimesest noodist. Avalooks esitati Verdi “Sinfonia”, mille särisev tempo, energia, tulisus ja täpsus olid vaimustavad. Kogu gala vokaalse professionaalsuse määras ära juubilari poolt esimesena esitatud Filippo aaria Verdi “Don Carlost”. Angeri imposantne kuju ja kõlav tämbririkas hääl ei jäta kahtlustki, et tipplavad on tema ainuõige koht. Gala lõpunumbrites – “Wotani hüvastijätt” ja “Tule needmine” Wagneri ooperist “Valküür” – demonstreeris Anger veenvalt oma hääle kandvust ja sobivust Wagneri hiigelrollidesse. Hoolikalt valitud külaliste ansambel Aile Asszonyi, Mirjam Mesak, Monika-Evelin Liiv, Egils Siliņš (Läti) ja Pavlo Balakin oli väga hea. Oma erilise lemmikuna tõstaksin esile Monika-Evelin Liivi, metsosoprani, kes on palju tegutsenud Londonis, samuti Soome rahvusooperis. Galal esitas ta Eboli aaria Verdi “Don Carlost” ja Ortrudi ariooso Wagneri “Lohengrinist”. Need mõlemad olid esitatud tõsise sugestiivse väljendusega, suure vokaalse üleoleku ja meisterlikkusega.
Mõeldes kõigile juba olnud ja tõenäoliselt jälle tulevatele piirangutele oli ooperifestival kui sõõm värsket õhku, nädalake tõelist vabadust ja rõõmu, meenutus sellest, milline elu võiks ja peaks olema. Sügav lugupidamine korraldajatele, sest ürituse kvaliteedis ei olnud grammigi järele antud, kõik toimis nagu ikka. Usun, et tunnetasime teravalt, kuivõrd eriline see meie jaoks tavaline standard tegelikult on. Kui varem tundus, et festival on suunatud eelkõige eliidile ja maksujõulistele turistidele, siis nüüd tuleb tõdeda, et Eesti Kontserdi pingutused kohalikele inimestele soodustusi pakkudes on vilja kandnud ja ka saarlaste jaoks on ooperifestival üritus, ilma milleta õiget suve ette ei kujuta.