20. detsembril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kontserdi ja Tallinna Filharmoonia jõulukontsert, kus koos Tallinna Kammerorkestriga astus peakülalisena publiku ette silmapaistev saksa viiuldaja Florian Donderer. Solistidena tegid kaasa Oksana Sinkova (flööt), Harry Traksmann (viiul) ning Reinut Tepp (klavessiin).
Kava koosnes tervikuna barokkmuusikast. Kõigepealt tuli ettekandele Händeli “Concerto grosso” op. 6 nr 5. Dirigenti sel õhtul laval ei olnud, esitust juhatas oma väljendusrikka kehakeelega saksa tipporkestri Kammerphilharmonie Bremen kontsertmeister Florian Donderer. Juba esimest teost kuulates sai selgeks, et koosmäng sujub interpreetidel suurepäraselt ning tundliku solistina suudab Donderer vastavalt muusika iseloomule väljendada barokilikku emotsionaalsust või siis maitsekalt orkestri hulka sulanduda. Esile tõusis ka kammerkoosseisu õhuline kõla – omadus, mis just sageli selle ajastu muusikat ei iseloomusta.
Järgmisena kõlas Vivaldi triosonaat d-moll op. 1 nr 8, kus Dondereri kuulates oli ilmekalt näha, et enesekindlal interpreedil sugeneb mängu mingi matkimatu vabadus, mis lubab kuulajal muusikat vahetumalt mõista. Tõsi, vähemalt I osa Preludio. Largo puhul jäid teised muusikud seetõttu pisut tagaplaanile, kuid samas mõjus see põhjendatult. II osas Corrente. Allegro tõusis esile tugev viiuliduo ning edaspidi andsid juba kõik instrumentalistid võrdse panuse muusikalise loo jutustamisse.
Kontserdi esimese poole lõpetas J. S. Bachi topeltkontsert d-moll, kus soleerisid Florian Donderer ja Harry Traksmann. Bachi ühe kuulsama teose esituse puhul rabas orkestri ja solistide sujuv koosmäng ning dünaamilisus. Viiulite dialoog oli meisterlik ja veenev, tuues usutavalt esile II osa Largo ma non tanto südamliku ning III osa Allegro äreva meeleolu. Kõlanud aplaus oli vaid eelmäng tulevastele ovatsioonidele ning vaheajale suundudes oli kuulajate tuju põhjendatult ülev ja ootusärev.
Kontserdi teine pool algas Corelli “Concerto grossoga” D-duur op. 6 nr 1. Teos on rajatud vastanditele, neljast osast kolm on tempoliselt üles ehitatud paarina Largo–Allegro. Vahelduv tempo ning pidevalt muutuvad põhimotiivid nõuavad nii soolo- kui saatepartiide esitajatelt suurt virtuoossust ning täielikku lavalist kohalolekut. Viiulite dialoog oli jälle äärmiselt ilmekas ning esimest korda õhtu jooksul tõusis keelpillide hulgast esile ka klavessiin.
Järgmine teos, U. W. van Wassenaeri “Concerto armonico” nr 1 G-duur kõlas kammerorkestri vähendatud koosseisuga. Selle võrdlemisi tundmatu helilooja teos oli värskendavalt edasipürgiv ja aktiivne. Hoolimata väiksemast esitajate arvust oli harmoonia rikkalik ja mitmetahuline, iga instrument sai võimaluse ka eraldi särada. Ootamatult mõjus teose IV osa, kus muusika jättis kohati lausa programmilise mulje, tuues endaga elavaid kujutluspilte külapeost ja kergejalgsetest tantsijatest.
Kontserdi viimane teos oli J. S. Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 5 D-duur, kus lisaks Florian Dondererile soleerisid ka Oksana Sinkova ning Reinut Tepp. Flöödi mahe kõla tõi kontserdiõhtu helikeelde märgatavat mitmekesisust ning seetõttu sobis teos suurepäraselt lõpunumbriks, et kuulajaid viimase hetkeni muusika kütkeis hoida. Klavessiin asetus rambivalgusesse pika ja tehniliselt nõudliku kadentsiga, kus Reinut Tepp tõestas oma imetlusväärset polüfooniavaldamist. Positiivse ning kelmika peateemaga III osa suutis veel enne lõpuakordi tuua sära nii interpreetide kui publiku silmadesse. Kontsert võeti vastu pikkade ovatsioonidega – marulise aplausi, hüüete ja jalatrampimistega.
Kontsert oli tõesti väga mitmekülgne ja meeleolukas. Nii Tallinna Kammerorkester, peakülaline Florian Donderer kui ka solistid näitasid üles imetlusväärset virtuoossust ja emotsionaalset väljendusrikkust. Praegusel ajal on need hetked väga väärtuslikud, mil kvaliteetset muusikat on võimalik nautida elavas ettekandes. Kurbmagus mõte “ei teagi, millal järgmine kord kontserdile pääseb” suunab usutavasti iga kuulaja pisut teravamini kuulama ning muudab iga kontserdikülastuse eriliseks.