Hiinlanna Yuja Wang on oma põlvkonna üks silmapaistvamaid ja isikupärasemaid pianiste, kummutades eelarvamusi, nagu oleks Aasia maade klaverimängijad kuidagi üksteisega liiga sarnased. Kuigi laval glamuurne ja provotseeriv, on Yuja Wang sisimas muusikale tuliselt pühendunud ja erakordse enesevalitsusega. Tema fenomenaalne virtuoossus ei ole jõudemonstratsioon, vaid mõjub maagiliselt. Ta on öelnud: “Kui suhtumine on õige, ei ole miski liiga raske ega või ebaõnnestuda.” Claudio Abbado on meenutanud, et kuuldes esmakordselt Yuja Wangi, tundis ta sama, mida 1967. aastal, kui ta koos Martha Argerichi ja Berliini filharmoonikutega salvestas Prokofjevi 3. klaverikontserti Deutsche Grammophonile. See oli sarnane vaimuerksus, tugev isiksus ja spontaansus.
Noorpõlv Hiinas
Yuja Wang sündis 10. veebruaril 1987. aastal Pekingis. Ta ema on tantsija ja balletipedagoog, isa löökpillimängija. Ema võttis tütre sageli proovidesse kaasa ja lootis, et ka tütar hakkab balletti õppima. Yuja aga tundis tõmmet muusika poole, seda enam, et kodus oli vanaisa kingitud klaver. Pöördepunktiks selles osas sai Tšaikovski “Luikede järv”, mis Yuja huvi muusika vastu veelgi suurendas. Yuja Wang on meenutanud, et ei õpetajad ega vanemad ei sundinud teda ega manipuleerinud tulemuste nimel, kuid olid vajalikul määral ranged. “Olin nagu iga normaalne laps, käisin tavalises koolis ja mul olid sõbrad. Mul oli kõik, mida vajasin, valitses igapäevane turvaline rutiin.”
Küsimusele, mida ta arvab imelastest, vastas Wang: “Inimesed kasutavad teatavasti ainult 10% oma ajust, võibolla piisab suurepärase tasemeni jõudmiseks sellest, kui aktiveerida mõned ajurakud 10% lisaks.” Kuid imelaps ei ole Wang ise tahtnud kunagi olla. Tipptasemele jõudmine on nagu õnnelik kokkusattumus tänu erinevatele komponentidele: hea väljaõpe, energia, õige ajastus.
Algul õppis Yuja Wang Pekingi keskkonservatooriumis, kus kaasõpilased olid teda tavatu ande tõttu vaadanud kui “tundmatut imelooma”. Oma õpetajaga veetis Yuja isegi terveid päevi ning tajus seda kui turvalist raamistikku. Käidi palju ka kontsertidel, teatris ja muuseumides. “Kui läänemaailmas on klassikakontsertidel vanemad inimesed, siis Hiinas tullakse neid kuulama koos lastega,” on Yuja meenutanud õpinguaastatest. Tema õpetaja pidas lugu Kissinist, Horowitzist, Rahmaninovist, Argerichist. Nende Euroopa eeskujudega kasvas Wang üles keskkonnas, mis oli orienteeritud tulemustele.
Rangetele reeglitele vaatamata oskas noor pianist siiski oma teed käia ja oli õnnelik, kui pääses 15-aastaselt Hiinast välja. Tütrele USAsse järgneda soovinud vanemad ei saanud paraku viisat ning jäid temast puudust tundma, samas kui Yuja avastas muusikat ja maailma. Vanemad ei olnud saanud oma potentsiaali Hiina kommunistlikus ühiskonnas välja arendada, see imes nad täielikult endasse, kõik pidi olema vaoshoitud, tunded ja isiksus maha surutud. Nüüd igatseb Yuja oma vanemate ja nende valmistatud koduste roogade järele.
Õpingud Põhja-Ameerikas
Algul õppis Yuja Wang Kanadas Calgary Mount Royal College’is. Mõne aasta pärast astus ta kuulsasse Curtise instituuti, mis on Ameerika üks kõige hinnatumaid muusikakõrgkoole. Tema õpetajaks sai tuntud professor Gary Graffman. Graffman ja Arthur Schnabeli õpilane Leon Fleisher olid Yuja Wangile õpetajatena tugipunktideks ja orientiirideks, nii omandas ta varasemate põlvkondade muusikatraditsioone.
Gary Graffman kirjeldas ühes intervjuus oma õpilast kui uskumatult enesekriitilist, kiitis tema repertuaari õppimise kiirust, laiu kunstilisi huvisid ja ka huumorimeelt. Yuja Wangile avaldasid muljet Graffmani avarad kultuuriteadmised, sealhulgas Hiina kohta, kuid ta oli algul jahmunud, et õpetaja pühendas nii suurt tähelepanu nooditeksti täpsusele. Tema õpetaja Hiinas oli olnud väga fantaasiaküllane, pannes rõhku isikupärasele interpretatsioonile ja kõlale, patustades vahel ka teksti vastu. Samas meenutab Yuja Wang: “Kunstiliselt jättis Graffman mulle palju vabadust ja talle lihtsalt meeldis, kui leidsin muusikas midagi ootamatut. Tema nägu läks särama ja ma armastasin seda reaktsiooni, mis inspireeris mind teda uuesti üllatama. Parim õpetaja ei ole see, kes ütleb täpselt, mida peab tegema.” Ja kinnitab veendunult: “Ilma temata poleks mu karjäär midagi. Ta inspireeris mind sügavalt ja tema kaudu olen seotud kogu Euroopa klassikalise muusika kultuuriga.”Kui tihti lennutab mõne maineka konkursi võit muusiku karjääri tippu, siis Yuja Wangi õpetaja Gary Graffman pidas konkurssidel osalemist sellise taseme puhul aja ja energia pillamiseks. Wang asendas lühikese etteteatamisega kuulsusi, nagu näiteks Martha Argerichi, Jevgeni Kissinit, Murray Perahiat, Radu Luput, Lang Langi, pälvides iga kord publiku imetluse. Teinekord õppis ta selleks kava ära kahe nädalaga. Nüüd vaatab ta oma tollasele söakusele teise pilguga, talle tundub uskumatu, mida kõike ta tookord julges, kuid nagu ta ütleb: ta oli noor ja midagi ei olnud kaotada. Graffman tutvustas Wangile Earl Blackburni, kellest sai Wangi mänedžer alates pianisti 16. eluaastast. Blackburn leidis, et artistid peavad kujunema aegamööda ja tahtis meedia tähelepanu vältida. “Kuid minu puhul otsustasid meedia ja publik teisiti,” konstateerib pianist.
Esitusest
Yuja Wangile on oluline märksõna loomingulisus. Ta ütleb: “Ma ei loe kriitikat. Kriitikud analüüsivad võibolla seda, mida nad näevad ja kuulevad, kuid neil puudub kontserdi andmise kogemus.” Kontserdi õnnestumiseks on tal oma rituaalid: samal päeval töötab ja sööb ta vähem, et end virgena hoida ning energiat säästa. Enne kontserti valdab Wangi alati esinemisärevus, ükskõik kui palju ta on valmistunud, kuid laval kiirgab temast rahu ja enesekindlust. Ta ütleb: “Ma ei tunne, et mängiksin, muusika lihtsalt voolab minust välja, nagu oleksin ise selle loonud.”
Yuja Wangile meeldib repertuaar, mis ei ole liiga mugav, see võimaldab end ületada ja õppida. “Mugav tunne on alati nagu “OK, ma teen seda asja uuesti”, olen juba seda teinud.” Claudio Abbado pani ta mõistma, et ebamugavuse tunne laval paneb paremini mängima ja arenema. Pianist nimetabki kohtumist Abbadoga, kes kutsus Wangi oma orkestriga esinema, olles kuulnud vaid tema salvestust, mitte elavat esitust, oma elu üheks meeldejäävamaks sündmuseks. See asjaolu tekitas Wangis algul ebakindlust. Kuid järgnenud hea kontakt lasi tal tajuda Abbadot “justkui vanaisana”.
Vastates küsimusele, kas tema lähenemine Euroopa klassikalisele muusikale on erinev tulenevalt tema päritolust, ütleb Yuja Wang, et hiinlased ei vaata sellele muusikale kui võõrale, neile on lähedased nii Mozart, Debussy kui Mahler. Ta lisab: “Kui klassikaline muusika on Euroopas osaliselt oma mainet kaotanud, siis meile, Aasia inimestele, on see Euroopa kultuuri peamine tuum. Võibolla on meie avastamissoov pisut teistsugune, kantud enamast uudishimust, sest teose tagapõhja tihti ei tunta. Et tundma õppida traditsioone ja interpretatsiooni ajalugu, kuulan ma ise palju minevikus tehtud salvestusi ja loen, niipea kui leian vaba aega.” Nii otsib Wang iga teose kohta teavet ning paneb oma arusaamise järgi kokku uue terviku. “Oma missiooniks võin pidada kaasaegse aspekti esiletoomist nendes suurteostes. Igal juhul oleks illusioon arvata, et me neid tänapäeval mängime nii, nagu need kunagi kõlasid. Palju on muutunud ja heliloojad arvatavasti ei usuks nüüd oma lugusid kuuldes enam oma kõrvu.”
Mõnede teoste puhul tundub Wangile, et õpib neid justkui iseenesest, kuid on teisi, millega läheb kaua – nagu näiteks Brahms. Oleks nagu vaja aastaid, et seda muusikat mõista. Wang arvab, et see on ka üks põhjusi, mis on teda tagasi hoidnud Beethovenit või Mozartit mängimast. Beethoven on Wangi silmis filosoof, kelle teoste mõistmiseks on vajalik küpsus, suur lugemus, mõtisklused üksinduses.
Chopini tajub Wang elegantse meistrina, kelle muusika on niivõrd perfektne, et on lihtsalt taevalik, Chopini prelüüdid ja etüüdid oli esimene klaverimuusika, millesse pianist oli armunud. Vene heliloojate teosed oma erilise värvingu ja karakteriga kutsuvad esile igatsusi, nostalgilisi tundeid. Vene muusikas tunneb ta sellist kirge, mis tekitab temas otseselt äratundmist. Orkestriga esinedes ongi Wang tihti eelistanud mängida Rahmaninovi, Prokofjevi või Tšaikovski kontserte. Hiljem on Wang tunnistanud oma poolehoidu ka Prokofjevile, kelle puhul meeldib talle teatav mässulisus, lausa sarkasm, kuid ka loominguline avastamisrõõm. Prokofjevi 2. klaverikontserdil on Yuja Wangile, kui ta selle 14-aastaselt avastas, eriline tähtsus – võimas intensiivne teos, kus igal noodil on tähendus helilooja keerulises psühholoogias.
Eluviis
Kui Yuja Wang on oma kodus New Yorgis, teeb ta jalutuskäike Central-pargis, naudib kontserte ja ooperietendusi. Aga ligi 100 kontserdiga aastas on ta enamasti reisil. Tuleb ette, et ringreiside tõttu jääb ta vahel pooleks aastaks kodust eemale, tundmata lõpuks isegi mitte reisiväsimust. Pianist tunnistab, et ta töötab kõige enam just reisidel: hotellides, kontserdisaalides. Kui tihti arvatakse, et kontsertpianist peab harjutama vähemalt kuus tundi päevas, siis Wang leiab, et keskendunud olekus piisab talle mõnikord kahest tunnist.
Yuja Wangi väljakutsuv esinemisriietus on tekitanud eelarvamusi ja häirinud kriitikuid, kes võivad pianisti väljanägemisel peatuda sama pikalt kui tema muusikalisel esitusel. Selle kohta arvab Yuja, et selline kriitika räägib rohkem kirjutajatest endist kui tema riietusest. Kõik on tegelikult palju komplekssem, kui paistab. Oma riiete valikul lähtub ta sellest, et klaverikontsert on ka visuaalne vaatemäng. Kui muusika on meeleline ja kütkestav, siis miks mitte end vastavalt riietada, leiab Yuja Wang. “Ma olen nii väikest kasvu, et mind ei oleks traditsioonilist kontserdikleiti kandes nähagi. Võin kanda ka pikka või musta kleiti, mulle meeldib vaheldus. Kuid esimene asi, mis inimesi kontserdil mõjutab, on visuaalne aspekt ja värv. Riietun viisil, mis annab mulle enesekindlust.” Zachary Woolfe New York Timesist on leidnud, et Yuja Wangi lühikesed kleidid ja tikk-kontsad toovad tema hapra kehaehituse tõttu esile hämmastava kontrasti võimsusest, millega ta pillist helimaailmu loob. Luues dramaatilise intensiivsuse, muudab see kontrast kontserdi veel suuremaks vaatemänguks.
Yuja Wang on veendunud, et muusikud peaksid säilitama oma “sisemise lapse” ning vaatama kõigele loominguliselt ja avatud pilguga. “Vajame midagi ilusat, millesse saaks uskuda. Kõigil on elus oma ülesanne. Tegelda tuleks sellega, mille jaoks oled loodud. Inimesed järeldavad, et olen väga moodne, kirglik ja rahutu – arvatavasti minu repertuaarivalikute tõttu. Sõnad, mis sobiksid kirjeldama teoseid, on üle võetud minu kirjeldamiseks, sest olen sellise muusika vahendaja. Tegelikult on minus tugev sisekaemuslik külg ning mulle meeldib ka üksi olla.”
Yuja Wang sooviks olla mõistetud kui edasiarenev ja uue otsingul julge muusik, mitte jääda meelde vaid kiirete sõrmede, kõrgete kontsade ja lühikeste kleitidega. Yuja Wang on tõestanud mitte üksnes oma muusika, vaid ka paljude intervjuude vahendusel, kui palju sügavust ja arukust peitub tema pealispinna all – elav ja emotsionaalne, nagu ta on.
2006 pälvis Yuja Wang Gilmore’i noore artisti preemia
2008 debüütkontsert Verbier’ festivalil, mille salvestas Deutsche Grammophon
2009 Eksklusiivleping plaadifirmaga Deutsche Grammophon
2009 esimene plaat Deutsche Grammophonile “Sonatas & Etudes” Chopini, Liszti ja Skrjabini sonaatide ja Ligeti etüüdidega; plaat nomineeriti Grammyle
2009 valis Claudio Abbado Yuja Wangi solistiks Luzerni festivali avakontserdil
2009 ajakirja Gramophone aasta noore artisti auhind
2011 debüüt Carnegie Hallis
2011 DG album koostöös Mahleri kammerorkestriga Claudio Abbado juhatusel, mis nomineeriti Grammyle
2011 Echo Klassiku preemia
2017 ajakiri Musical America nimetas Yuja Wangi aasta artistiks
2021 Opus Klassiku preemia
2023 Pianote auhind – aasta klassikaline pianist
2024 Grammy auhind – parim instrumentaalsoolo – albumi “The American Project” eest
Allikad:
Yuja Wang, “Enchanted piano Intermezzo with Arik”, YouTube.Yuja Wang, “Musik ist schön und sinnlich”, aos-magazine.
Renske Steen, “Yuja Wang im Porträt: Ein Weg über alle Vorurteile hinweg: über die fantastische Pianistin Yuja Wang und warum sie ein Vorbild sein kann”, Elbphilharmonie. Arnt Cobbers, “Die Kultur ist längst globalisiert”, interview mit Yuja Wang, Concerti.
Olivier Bellamy, “Yuja Wang – Portrait de la jeune femme en feu”, Pianiste No. 146.
Anais & Oliver Spiro, “Unterwegs mit der Starpianistin Yuja Wang. Die rastlose Virtuosin”, Deutsche Welle.
Luca Sabbatini, “Jusqu’aux années 50, les fausses notes ne dérangeaient personne”, Le Temps.
David Baum, “Klavier-Weltstar Yuja Wang: Vor jedem Kontzert erlebe ich den Untergang”, Stern.
Ben Finane, “Yuja Wang: Ich habe dieses Blut”, Steinway.com.