_page-0001.jpg)
Tänavuse muusikasuve Eesti festivalide lopsakas nimekiri: XXXIX Viljandi vanamuusika festival, XXXII Rapla kirikumuusika festival, XXXI Haapsalu vanamuusikafestival, XXXI Viljandi pärimusmuusika festival, XXX Mustjala muusikafestival, XXX Õllesummer, XXIX “Klaaspärlimäng”, XXIX Võru vaskpillipäevad, XXVIII Muhu tulevikumuusika festival “Juu jääb”, XXVIII “Hard rock laager”, XXVII Suure-Jaani muusikafestival, XXVII festival “Orient”, XXV Leigo järvemuusika, XXV Mooste “Elohelü”, XXV Seitsme linna muusika, XX Tallinna kammermuusika festival, XIX Hiiu folk, XIX Tallinna kitarrifestival, XVIII “Birgitta festival”, XVII Sõru jazz, XVII Viru folk, XVI Pärnu ooperipäevad, XIV Pärnu muusikafestival ja Järvi akadeemia, XIV “In horto regis”, XIII Pühalepa muusikafestival, X Urissaare kantri, IX Rahvusvaheline vaimuliku muusika festival “VM fest Mustvee”, IX Haapsalu “Valgete ööde festival” (enne 2020. aastat Haapsalu Tšaikovski festival), VIII Narva ooperipäevad, VIII “Eesti bassioaas”, V Viljandi orelifestival, V “Sack von Sound”. Üldpilti täiendab ka Euroopa kultuuripealinna “Tartu 2024” programm, nendest festivalid: “Meelte videvik” – Kristjan Järvi maagiline muusika võlumaa, elektroonilise muusika festival “KÕU”, Eesti hip hop festival, Tartu klassikalise kitarri festival, “Maze”-festival jt. Lisaks stiililisele ja žanrilisele mitmekesisusele on lai ka festivalide geograafia, meelitades publikut ainulaadsesse looduslikesse ja ajaloolistesse kontserdipaikadesse.
Eesti muusikafestivalide maastik paistis sellel suvel taas rikkaliku ja mitmekülgsena. Samal ajal ei tohi unustada nii korraldajate kui ka publiku majandusraskusi. Mõnele festivalile olid aga need liiga koormavad ja seadsid festivalide tuleviku küsimärgi alla. Nii lugesin Äripäevast Eliise Kivi artiklist (30. VII) Intsikurmu alternatiivmuusikafestivali ja “Sume” linnafestivali ärajätmisest, elektroonilise klubimuusika festivali “I Land Sound” ning rändava festivali “Võnge” korraldajate tuleviku väljavaadete muredest. Vaatamata sellele lugesin kokku üle 30 suvekuudel toimuvat muusikafestivali, mis kontsertide arvu poolest ühe elaniku kohta tõstavad Eesti mitte ainult Baltimaade ja Skandinaavia, vaid ka kogu Euroopa esiritta, kui usaldada tehisintellekti abil tehtud arvutusi. See näitab Eesti tugevat muusikafestivalide kultuuri ja suurt muusikaarmastust nii väikese rahvaarvuga maa kohta.
Suure-Jaani muusikafestivalil läks ka sellel, 27. korral hästi ja juba on paika pandud järgmise aasta muusikapeo kuupäevad. Hiljuti viidi läbi oluline muutus, millega läks ürituse korraldamise õigus Põhja-Sakala vallalt üle Artur Kapi ühingule. See mõjus korraldustiimile värskendavalt, ühendades kogukonna aktiivseid inimesi, kes tegutsevad mitte kohusetundest ja ametlikke ülesandeid täites, vaid oma vabast tahtest ja soovist aidata luua kõrgetasemelist ja meeldejääva kultuurisündmust. Uuendatud meeskond, kellel on särtsakas sünergia ja kes on ise lummatud festivalil toimuvatest üritustest, lõi väga meeldiva ja meeleoluka atmosfääri. Seda muusikasündmust ilmestavad järjest rohkem elamusfestivali jooned. Festivali põhiprogramm oli nüüd üles soojendatud kahepäevase lisaprogrammiga: “Aiakohvikute nädalavahetusega”, kus 27 aiakohvikut pakkusid maitseelamustele lisaks üle 10 kontserti ning korraldasid kohtumisi, näitusi ja töötube. Nii korraldas Lehola koor Olustveres 28. korda 20.–30. aastate stiilis glamuurse pargipeo, oma 20. tegevusaastat tähistas Suure-Jaani kitarriring, joonistamise töötuba viisid läbi illustraatorid Elina ja Joonas Sildre (viimane on Arvo Pärdi elust jutustava graafilise romaani “Kahe heli vahel” autor).
Kirjanduskohvikus vesteldi kirjaniku, tõlkija ja ühiskonnategelasega Maimu Bergiga. See oli ainus üritus, mida majutas Kappide majamuuseum, kuna ühtegi festivalikontserti sel aastal muuseumis ei toimunud. Küsisin Põhja-Sakala vallavolikogu esimehe Aino Viinapuu kommentaari plaanidest muuseumi kohta. Ta vastas: “Heliloojate Kappide majamuuseum tegutseb Suure-Jaani kultuurimaja allüksusena. Põhja-Sakala vallavalitsus on tänavuses tegevuskavas võtnud endale ülesande leida lahendus valla erinevate paikkondade koduloolise materjali säilitamiseks ning sealhulgas koostada tegevusplaan muuseumide töökorralduse osas. Kuna see tegevus on alles algusjärgus, ei ole praegu võimalik konkreetseid plaane välja tuua. Oluline on, et meie pärandi säilitamise ja väärika esitlemise teemaga tegeletakse ning esialgne hoone kiire müügiplaan ei realiseerunud. Kõige kriitilisem remonditöö, et majamuuseumi katus läbi ei sajaks, on tehtud. Vallavalitsus jätkab sisulist tööd meie rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandi talletamise osas, sest pärand ja traditsioonid on üheks oluliseks võtmeks piirkonna väärtustamisel.”
Festivali põhiprogrammis oli 11 eripalgelist kontserti, ooperietendus, 6 lõunatundi (seekord olid need tasuta ja püstitasid külastajate rekordi), filmitund, Margus Elizarovi fotonäituse avamine, mälestushetk kalmistul, millele eelnes festivali avamine Viljandi muusikakooli õpilaste muusikalise tervitusega (vokaalansambel A-5 ja perekond Vingissaare keelpilliansambel). Traditsiooniliselt ilmestati Suure-Jaani EELK Johannese kiriku pühapäevast jumalateenistust, kus seekord mängisid Jumala auks Mari-Liis Uibo, Andreas Lend ja Andres Uibo. Armsa etteastena esitasid festivali kõige pisemad osalejad Emilia Elizabeth ja Sebastian Elias Uibo vaimuliku lastelaulu “Ma olen väike karjane”.
Muusikapeo avakontserdil laulsid 2022. aasta Mart Saare nim konkursi laureaadid Yena Choi ja Marta Ojasoo (klaveril Hyerin Youk ja Hyewon Chung). Unustamatu mulje jättis Lõuna-Koreast pärit soprani särav hääl, laulude väga tihe emotsionaalne küllastus, vokaalne tehnilisus ja paindlikkus (eriti Margarethe aarias Gounod ooperist “Faust” ja Norina aarias Donizetti ooperist “Don Pasquale”) ning eriline oskus aja kulg justkui seisma panna, nii et iga heli muutub teemandiks, mille ilu tajudes peaaegu unustad hingata (James MacMillani “Šoti laul”).
Traditsiooniliselt esines EMTA sümfooniaorkester (dir Toomas Vavilov) ja selle aasta andekad lõpetajad: Francesco Pio Russo fagotil, Annelize Vlasenko viiulil ja sopran Mirell Jakobson. Kummardusena Kappide dünastiale kõlas Eugen Kapi kujunditerikas süit balletist “Kalevipoeg”. Sügava mulje jättis türgi päritolu helilooja Doğaç İşbileni teos “EPODE” (2024, dir Eladio Barreto Aguilar), milles võis tajuda praegust valulikku “aja vaimu”, mõtisklust inimkonna kannatustest, kurbust, üksildust ja lootust.
Muusikateatriõhtu liitis seekord esinejate laiemat ringi, peale EMTA tudengite ja vilistlaste esinesid RO Estonia poistekoori ja Eesti Raadio Laste Laulustuudio solistid. Nooremate muusikahuviliste kingituseks mängiti Liis Kolle lavastuses südamlikku Benjamin Britteni kogupereooperit “Väike korstnapühkija”, kus väike taustaroll oli ka publikul, mis meeleldi täideti. Tähelepanu haarasid armsad lasterollid, mida kehastasid Tobias Tark, Joosep Ots, Carola Vilba, Alfons Väljamäe, Aleksander Maclean ja Rosanna Kontus. Nende mäng oli väga veenev ja vaba ning muusikaline teostus sujuv ja viimistletud, ka dissonantsirohketes vokaalansamblites säilis kõlaline taasakaal ja häälestatus.
Vaheldusrikkad olid kammermuusikakontserdid. Huvitava lahenduse, kuidas esitada Suure-Jaani Johannese kirikus Bachi ja Vivaldi muusikat, leidsid Andreas Lend, Johannes Sarapuu ja Aare Tammesalu. Tšellistid alustasid esinemist rõdul ning liikusid ükshaaval alla, kiriku sissekäigu juurest altari juurde, nii et igaüks esitas kordamööda ühe muusikaliselt tervikliku osa kiriku eri kohast. Kuna kuulajail ei olnud kavu ja lugusid ei teadustatud, kadus muusika ja kuulaja vahel distants, polnud enam tähtis, mis lugu täpselt kõlab, vaid iga muusikarepliik mõjus mõtisklusena inimeselt, kes tuli kirikusse samamoodi nagu igaüks kuulajast. Kirill Ogorodnikovi ja Mari-Liis Uibo kontsert “Pas de deux” Olustvere lossis tõi publiku ette emotsionaalselt kütkestava, virtuoosse, üldjoontes Hispaania (Sarasate, de Falla, Turina) ja Ladina-Ameerika (Piazzolla) koloriidiga meisterlikult esitatud kava, mida rikastasid rumeenia rahvaviisidel põhinev Bartóki muusika, näide hiljuti avastatud Ferdinand Rebay kitarriloomingust (sonaat e-moll) ning René Eespere meditatiivsem “Matbeth”. Agoogiliste pisidetailideni täpne ja samas temperamentne tehnilise üleolekuga koosmäng oli väga nauditav. Muljet süvendasid rabavalt nõudlikud soolopalad (Joaquín Turina “Sevillana” kitarrile ja Alexey Igudesmani “Flamenco Fantasy” viiulile).
Oma pillioskuse äärmist meisterlikkust näitasid ka Virgo Veldi ja Jaak Lutsoja kontserdil Rohekalda aiandi paviljonis. Kõik kaelamurdvad passaažid ületati kerge ja kavala muigega.
Eesti Rahvusmeeskoori kontsert oli pühendatud eesti koorimuusikale. Lisaks koori enda panusele kultuuriellu juhatavad paljud RAMi lauljad kümneid koore üle Eesti. Kontserdil Vastemõisa kultuurimajas veetis peadirigent Mikk Üleoja enamuse ajast saalis, usaldades koori juhatamise kümnele kolleegile. Huvitav oli jälgida, kui erinevalt kõlab sama kollektiiv erinevate dirigentide käe all ja kuidas juhi karisma mõjutab, kuivõrd mobiliseeruvad koori võimed muusikaliste eesmärkide saavutamisel. Nii õnnestus Kuldar Schütsil kujundada Veljo Tormise “Maarjamaa ballaad” kava kulminatsiooniks.
Rütmimuusika austajatele pakkusid maiuspalu Estonian Voices, oma 35. tegutsemisaastat tähistav Väikeste Lõõtspillide Ühing, nooruslikust energiast ja huumorist pakatava Boris Lehtlaane lõunatund ning Heidy Tamme kontsert, kus kuulajad olid meelitatud mitte ainult kaasa laulma, vaid ka tantsima.
“Päikesetõusukontserdist” on paljudele saanud omamoodi jaanipäevale eelnev rituaal: kes on seal korra käinud, tulevad taas – niivõrd eriline ja võluv on see muusika ja loodusega koosolemine pimedusest valgusesse ülemineku ajal. Ilma võimenduseta Tallinna Poistekoori siiras kõla looduse keskel, tähendusrikkad, ühendavad ja armastatud laulud, pidulikkust ja suuremõõtmelisust andvad Ain Vartsi ja Andres Uibo elektrikitarri ja oreli muusikalised põimumised, folklorist Marju Kõivupuu vahetekstid, esinejad ise ja mitusada kuulajat said sellel ööl ühe saladuse osaliseks – ühe millimeetri kultuurikihi loomises. Marju Kõivupuu arvates peaks eesti rahvussümbolite juurde kuuluma ka kultuuri sümbolina turbasammal, mis on visa, kuid kasvab ainult 1 mm aastas ja on seetõttu looduskaitsealusena kantud punasesse raamatusse. Ilus seos, sama ilus kui Arvo Pärdi “Vater unser” ja selle esitamisel taevasse kerkinud vikerkaar, mis saatis kõik osalejaid järgmisesse päeva.
Comentarios