Artur Kapp. Oratoorium “Hiiob” (1929, libreto Julius Kaljuvee). Esitajad: Tamar Nugis (bariton, Hiiob), Tuuri Dede (metsosopran, Hiiobi naine), Raiko Raalik / Priit Volmer (bass, Jumal), Ain Anger (bass, Saatan), tütarlastekoor Ellerhein (koormeister Ingrid Kõrvits), segakoor Latvija (koormeister Marika Austruma), Eesti Rahvusmeeskoor (koormeister Igor Nikiforov), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Triin Ruubel (viiul), Piret Aidulo (orel), dirigent Neeme Järvi. 20. septembril Estonia kontserdisaalis ja 21. septembril Pärnu kontserdimajas.
“Hiiobi”, Eesti muusika ajaloo ühe monumentaalsema ja mõttesügavama suurteose ettekannetega tähistati vääriliselt 80 aasta möödumist 1944. aasta massilisest paadipõgenemisest Läände. Omamoodi sündmusteks oli see teosele endalegi. Kui faktid ei peta, siis oli tegu selle helitöö kümnenda ja üheteistkümnenda esitusega. Siinkirjutajal oli õnn osa saada mõlemast. Õnn eriti seetõttu, et kumbki ettekanne erines sedapuhku paljuski. Aga enne kui viimas(t)est räägime, heitkem pilk minevikku, meenutamaks põgusalt “Hiiobi” varasemaid esitusi.
“Hiiobi” ettekanded autori eluajal
Mõneti võibolla sellepärast, et oratoorium kui žanr on meile üldse kuidagi eriline, on tähenduslikud olnud ka “Hiiobi” senised “tulemised”. XX sajandi algul, kui meil puudus nii oma ooper kui oratoorium, kuulutas neis küsimusis oma seisukohta Rudolf Tobias, öeldes, et ooper peab meil olema, aga meie kui rahvuse hingelaadiga sobib paremini pigem oratoorium. See arusaam on meis püsinud vist siiamaani. Oleme tunnistanud nii Tobiase “Joonase” (1909) kui Kapi “Hiiobi” kogu meie muusikakultuuri tugevaimateks alustaladeks. Erinevalt “Joonasest”, mille esmakordset kuulamist tuli oodata 80 aastat, on “Hiiobil” läinud paremini.
Loodud helilooja parimas loomeeas (1928–1929) piiblist, peamiselt Hiiobi (Iiobi) raamatust pärinevatele tekstidele (teksti koostas Julius Kaljuvee), lähtub oratoorium üldinimlikust teemast, milleks Hugo Lepnurme sõnul on “tasakaalu ja meelekindluse säilitamine äärmuseni ulatuvais kannatusis”1 ja peegeldab paljus Artur Kapi enese elukäiku.2 Teoses avaldub ühest küljest autori küps, kristalliseerunud helikeel (väljenduse tõsidus, dramatism, sümfoonilisus, polüfoonilise tehnika meisterlikkus jne), teisalt aga Lepnurme tabava sõnastuse järgi “nooruslikult värske loominguline stiihia”.3 Helilooja originaalpartituurist4 lähtudes koosneb oratoorium sissejuhatusest ja 31 numbrist (trükitud klaviiris on numbreid 32, sest ka sissejuhatus on nummerdatud), mis liigendatud kahte jakku (esimeses nr 1–17, teises 18–31) ja mõeldud esitamiseks väga suurele koosseisule: sega-, mees- ja nais- või lastekoorile, solistidele, sümfooniaorkestrile ja orelile.
Oratoorium tuli esiettekandele 1. märtsil 1931 Estonia kontserdisaalis kuni 200-pealise esituskoosseisuga: Estonia Muusikaosakonna segakoor5, Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoor, Estonia suurendatud orkester, solistid: Karl Viitol (Hiiob), Niina Romanova (Hiiobi naine), Bernhard (Benno) Hansen (Saatan), Georg Voogas (Jumala retsitatiivid), Kasimir Schypris (orel), Hugo Schüts (viiul), dirigeeris Juhan Aavik. Kaasa lõid seega toonased silmapaistvamad jõud. Esiettekandest kujunes harvaesinev suursündmus. Lisagem siinkohal: kuna Rudolf Tobiase oratooriumid olid tollal tundmatud, neid ei olnud Eestis ette kantud ja helilooja nimigi paljude jaoks ehk ununenud, võeti “Hiiobit” oratooriumižanris ka kui esimest.
Enne Nõukogude vägede teistkordset sissetungi toimus kokku kaheksa “Hiiobi” ettekannet,6 mis on meie olusid arvestades võrdlemisi hea näitaja. Esimest kuut juhatas usutavasti Juhan Aavik, kaht viimast Verner Nerep. Kõik need tehti autori eluajal, n-ö tema valvsa silma all. Kahju, et nendest ettekannetest ei ole teadaolevalt säilinud ühtegi helijälge.
Trükitud klaviirist uute ettekanneteni
Nõukogude võim püüdis teha kõik selleks, et too teos meie mälust kustutada. Rohkem kui viieks aastakümneks õnnestus peatada oratooriumi esitamine, kuid mitte selle partituuri n-ö täielik puutumatus. Nii hakkabki “Hiiob” meie juurde tagasi tulema esiti verbaalsete kirjelduste, mõneti ehk tõlgendustegi kaudu. Nende tegijad on esmajoones Olev Oja ja Vardo Rumessen.7 Teeneka dirigendi Olev Oja mahukas diplomitöö (80 lk), millest ilmselt teavad vähesed, on sõjajärgsel perioodil esimene üksikasjalisem sissevaade kõnealuse teose eri tahkudesse, kusjuures töös pakuvad enim huvi oratooriumi kooride käsitlused. Ester Mägi avaldas oma oponeeringus lootust, et “Oja huvi antud teose vastu ei ole ainult teoreetiline, vaid osutub esimeseks etapiks oratooriumi järgmisel ettekandmisel tema juhatusel”, aga vaid lootuseks see jäigi. Miks? Selle selgitamine nõuaks omaette uurimist.“Hiiobi” partituuri kallal nokitsemist jätkas aga meelekindlalt Vardo Rumessen. Temast kujunes oratooriumi ehk olulisim “jünger”, kelle teened teose uuteks “tulemisteks” ettevalmistamisel on kahtlemata ühed suuremad. Lisaks äsja viidatud kirjutisele “Ajaloolisi paralleele ... ” oli tal 1979. aasta alguseks valmis ka “Hiiobi” käsikirjaline klaviir,8 mis trükki jõudis paraku alles 19979 ja mis on ühtlasi olnud aluseks ka oratooriumi järgmistel ettekannetel. Esimene, kes sellest lähtus, tuues pärast 54-aastast vaheaega “Hiiobi” taas kuulajate ette, oli Neeme Järvi.10 Käesoleval sügisel tegi maestro seda teist ja kolmandat (üldjärjestuses 10. ja 11.) korda, sealjuures üsna julgete uuendustega.
Eksperiment “Viimse pihiga”
Võiks koguni öelda, et need viimased ettekanded kujunesid (heas mõttes) neemejärvilikeks mängulisteks eksperimentideks “Hiiobiga”, mis lõppesid alles Pärnu kontserdiga. Milles need seisnesid? Lühidalt öeldes tõsteti oratooriumis, ja seega ka ettekandes, mitmes mõttes esiplaanile oratooriumi see element, see number, mille tähendus teose dramaturgia ja ülesehituse seisukohalt näib kõrvalisem. Selleks numbriks on autoril juba varem, 1905. aastal kirjutatud kurblüüriline “Viimne piht” viiulile ja orelile. Artur Kapp paigutas tolle pala oratooriumi esimesse jakku “Inglite koori” ja “Hiiobi palve” vahele. Oratooriumi üldisest muusikalisest materjalilt küll erinev, seostub see talle eelneva ja järgneva numbriga meeleoluliselt. Mõjudes kui kaunis ehe, liiati veel lummavalt esitatuna – nagu seda seekord tegid Triin Ruubel ja Piret Aidulo – paneb see publiku heldima. Aga mis sai edasi? Maestro Järvi pikendas sellest “pihist” alguse saanud meeleseisundit veelgi, esitades kohe originaalse loo järel Ameerika mitmekülgse muusiku ja helilooja Charles Colemani (1968) tehtud seade sellest viiulile ja keelpillidele, solistiks jällegi Triin Ruubel. Omaette võttes kaunis ja mõjuv lugu seegi! Pärnu kontserdil sai Colemani “pihist” ühtlasi teise jao sissejuhatus, mis tõstis tema tähendust kogu teose seisukohalt veelgi. Too muudatus põhjustas teise jao alguse nihkumise partituuriga võrreldes ettepoole. (Vastav variant oli trükitud ka kavalehele.) Arvestades veel seda, et just Colemani seade osutus numbriks, mille järel (Estonia kontserdisaalis) publik maruliselt plaksutama hakkas – see juhtus osade vahel! –, võib öelda, et “Viimne piht“ kujunes teose üheks keskpunktiks.
Kindlasti ei ole kohatu küsida, aga mis oli siin valesti või mis oli selles halba? Tõepoolest, kunsti tõlgendamisel ei ole ju piire! Ümber pöörata võib ka teose osi ja teha muudki. Kategooriad “õige” ja “vale” siin ei kehti. Ja kunst lausa soosib eksperimente, nendeta poleks arengut. Aga ometigi ... Mis juhtub, kui selle tulemusel hakataksegi “Hiiobit” nägema selle külgepoogitud n-ö uue ehte kaudu, mis originaali suhtes võib mõjuda võõrkehana, mis “Hiiobis” kipub summutama tõelist sõnumit? Kas meeldiks see meile?
Esitused olid meisterlikud
Heites kõrvale need sisemonoloogid iseendaga ja keskendudes vaid kuuldule, olid mõlemad ettekanded (Pärnu oma ehk pisut kindlam, vabam, läbipaistvam, kõlaliselt tasakaalustatum) maestro Järvile omaselt emotsionaalselt väga mõjuvad ja kaasahaaravad. Järelikult: hea kunst kannatab kõike, ka kõige julgemaid eksperimente. Ettekandeks olid välja valitud ka parimad ja “Hiiobile” vahest sobivaimadki jõud. Artikli maht ei võimalda kahjuks kõigil üksikult peatuda, kuigi nad kõik selle auga välja teenisid. Mainin vaid üht. See, et ettekandesse õnnestus kaasata suurepärane, maailmas kõrgelt hinnatud segakoor Latvija (ja panna koor veel eesti keeles laulma!), oli omaette kingitus. “Hiiobi” enamjaolt massiivsed, paljuhäälsed, keerulise polüfooniaga koorid lausa nõuavad sellist meistriklassi. Ma ei heidaks koorile ette halba diktsiooni, nagu ajakirjandusest on läbi käinud. Vastupidi – ma imetlesin neid! Kui hästi olid nad eesti keelega hakkama saanud; mõnedes koorides tuli neil teksti sõna otseses mõttes ju välja tulistada! Et tekst just paljuhäälsetes polüfoonilistes koorides kipub kaotsi minema, on mõneti paratamatu. Siit on põhjust suunata kivi hoopis kavalehe koostajate kapsaaeda – kogu oratooriumi teksti võinuks trükkida kavalehele.
Lõpetuseks. Eesti muusikutelt võiks oodata ka päris originaalist lähtuvat “Hiiobi” ettekannet, minnes selleks tagasi autori oma käega kirjutatud “Hiiobi” originaalpartituuri juurde ja tehes sellest nõuetele vastava akadeemilise tekstikriitilise väljaande. See avardaks oluliselt “Hiiobi” interpreteerimisvõimalusi, rääkimata sellest, kui palju see temast huvitujate ringi suurendaks. Pealegi on “Hiiobil” olemas juba saksakeelne tekst. Ja maestro Neeme Järvi suurepärased ja kaasahaaravad ettekanded võiksid julgustada ning innustada nooremaidki dirigente “Hiiobiga” rinda pistma.
1 “Eesti muusika II”. Eesti Raamat, 1975, lk 288.
2 Artur Kapi õpilane Artur Uritamm on öelnud “Hiiobi” kohta: “Just viimane tundub suuresti autobiograafilisena, eriti iseloomulikuna Artur Kapi mehisele olemusele, mis pärast igakordset tagasilangust otsekui purgatooriumist väljununa või kütkeist vabanenud deemonina ikka ja jälle tungleb kõrgustesse.” (“Artur Kapp sõnas ja pildis”. Eesti Raamat, 1968, lk 151.)
3 “Eesti muusika II”, lk 288.
4 ETMM_5387 M98: 2/102.
5 Tollele koorile on helilooja oma oratooriumi ka pühendanud (vt “Hiiob”, partituur, originaalkäsikiri. ETMM_5387 M98:2/102).
6 Lähemalt vt: Vardo Rumessen, “Ajaloolisi paralleele A. Kapi oratooriumiga “Hiiob”” raamatus “Heliloojad Kapid ja eesti muusika”. Eesti Raamat, 1978, lk 159.
7 Olev Oja. “A. Kapp – oratoorium “Hiiob”. Analüüs”. TRK sümfooniaorkestri dirigeerimise eriala diplomitöö, 1970. Töö juhendaja professor Eugen Kapp. EMTA raamatukogu arhiiv, Ü 296; Vardo Rumessen – vt viide nr 6.
8 Valguskoopia sellest (dateeringuga 24. II 1979) asub: ETMM, 10574, M98, numbrita ja pealkirjastamata mapis.
9 Vt Artur Kapp, “Hiiob”. Klaviir. Koostanud ja redigeerinud Vardo Rumessen. Tekst eesti ja saksa keeles. Eres Edition, 1997
10 Ettekanne oli Estonia kontserdisaalis 16. VIII 1997. Esitajad: Oratooriumikoor, RAM, Eesti Poistekoor, ERSO. Solistid Urve Tauts (metsosopran), Taimo Toomast (bariton), Mart Mikk (bass), Mati Palm (bass), Ines Maidre (orel). Dirigeeris Neeme Järvi. Kontserdist tehti avalik salvestus, mis jõudis ka heliplaadile (CD “Hiiob”. Eesti Raadio. Kirjastaja: Eres Estonia Edition, 1997).