Pianist Sten Lassmann lõpetas eelmisel aastal 15 aastat kestnud hiigeltöö: tema ettekandes on üheksal CD-l salvestatud kogu Heino Elleri klaverimuusika – 206 teost kogupikkusega ligi 11 tundi. Eesti muusika enneolematu salvestuse tegi ajavahemikul 2011–2023 Inglismaal firma Toccata Classics. Salvestuste produtsent oli Martin Anderson.
7. märtsil, Heino Elleri sünniaastapäeval, toimus EMTAs kolmeosaline üritus, millega pandi pidulik punkt selle salvestuse suurprojektile. Akadeemia väikeses saalis tegi kogu ettevõtmise peakangelane Sten Lassmann ligi tunni kestnud põhjaliku ülevaate Elleri klaveriloomingust, selle senisest uurimisest ning suursalvestuseni viinud sammudest. EMTA suures saalis mängis Lassmann Elleri klaveriloomingust kaheosalise mahuka kontserdikava “Kodumaised viisid”, mille põhiosa moodustasid eesti rahvamuusikast mõjutatud ja eredamalt ellerlikke jooni kandvad teosed. Lassmann oli kava koostades seadnud eesmärgi tõestada publikule, et eht-ellerlik tunde- ja väljenduslaad ning sarnased komponeerimise tehnilisi võtteid leiab Elleri kõigist loomeperioodidest, varastest teostest peale. Kontsertandi pühendumusest ja esituste veenvusest vaimustunud publiku nõudmisel kõlas kolm lisapala: “Toccata”, “Kellad” ja “Kodumaine viis”. Tabasin end mõttelt: kui Elleril oleks loomingupagasis vaid need kolm pala, vääriks ta ainuüksi nendega parnassi. Suursündmuse lõpetas pidulik vastuvõtt muusikaavalikkusele, külalistele ja klaverikultuuri edendajatele EMTA hea aura ja ruumijaotusega fuajees.
Kuidas projekt teoks sai
Ühe meie viljaka klassiku Heino Elleri klaveriloomingu uurimine, selgeks õppimine, süstematiseerimine, salvestamine ja kommenteerimine eeldab, et pianist peab valmis olema teaduslikuks tööks. Nii juhtuski, et Sten Lassmann sattus tänu Elleri muusikale teadusliku uurija seisusesse, temast sai pianist-muusikateadlane. Eeltingimused teadustööks olid soodsad, sest suurem osa Elleri klaverimuusikast oli esitamata ja ilmumata. Tundmatu loomingu esitamine võib pakkuda esmaesitustele ainuomast loomisrõõmu, milles suur doos avastuslikkust. Elleri teoseid pole ka kronoloogiast lähtuvalt katalogiseeritud. Küllap need haaret laiendavad momendid suurendasid loomingulise eneseteostuse vajadust, millest kujunes välja tegevus, mida võiks tituleerida sõnaga “missioon”. Olles ühtlasi kogu ettevõtmise produtsent, andis see Lassmannile tööd tehes sõltumatuma ja kindlama positsiooni, mis võis tekitada turvalise omanikutunde. Oli kuidas oli, aga see võimalik tunne on lõpptulemusele igati kasuks tulnud.
Enam kui 15 aastat kestnud Sten Lassmanni elleriaanlus pakub laiemat huvi ja loodetavasti saab sellest kunagi lugeda trükisõnast. 7. märtsi kontserdi kavalehel seisab Lassmanni märge: “... kuigi loovuurimuslik terviksalvestis Elleri klaverimuusikast on valmis, ilmunud ning ülemaailmselt kättesaadav, saab kunstiteaduslikust ja kultuuriloolisest vaatevinklist tööd lõpetatuks pidada vaid kogu ainest kokku võtva eestikeelse monograafia ilmumise järel.”
Heljo Sepa omaaegne stipendium kui käivitaja
Kogu heliplaadistamise saaga on omaette põnev lugu. Asi alguse aastal 1938 Londonist, kui 15-aastane eesti neiu Heljo Sepp võitis I preemia Briti Nõukogu korraldatud noorte pianistide võistlusel. Elades Valgas, külastas Heljo nelja aasta jooksul nädalavahetustel Tartus perekond Ellerit. Ta sai erateel muusikaõpetust – klaveris Anna Ellerilt, muusikateoorias Heino Ellerilt. Oli väga sisukas aeg, mille tulemusena tuli konkursivõit ja sellega kaasnev kolmeaastane stipendium õpinguteks Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Kahjuks sai Sepp Londonis õppida vaid aasta, siis algas sõda ja õpingud katkesid.
Õpiaeg Ellerite juures oli noores pianistis äratanud huvi Heino Elleri loomingu vastu. Moskva konservatooriumi ajal saigi Sepa uurimisteemaks Elleri klaverimuusika. Dissertatsioon ilmus 1958 Eestis raamatuna “H. Elleri klaverilooming”. Populaarsemas võtmes koostatud kogumik “Heino Eller sõnas ja pildis” ilmus 1967. Oma kokkupuudetest Heljo Sepaga mäletan, milline siiras pühendumus Elleri loomingu vastu kiirgas igast tema esinemisest nii kõnes kui klaveri taga.
2004. aastal juhtus midagi enneolematut: Briti Nõukogu 70 aasta juubeli tähistamisega kutsuti Heljo Sepp Londonisse ja taastati aastal 1939 katkenud stipendium. Kohale sõitis ka stipendiumi jätkamiseks valitud 22-aastane Sten Lassmann. Toimus metamorfoos – 1938. aastal Eesti Vabariigi kodanikule Heljo Sepale määratud stipendium “delegeeriti” 65 aastat hiljem taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kodanikule Sten Lassmannile. Miski, mis tundus uskumatu, oli tõeks saanud! Kolm aastat õpinguid Londonis ja selleks ajaks kogutud teadmised Elleri loomingust andsid Lassmannile võimaluse jätkata sama akadeemia doktorantuuris juba kogu Elleri klaveriloomingu uurimist ja salvestamist.
Veel elleriaanidest
Heino Elleri loomingupärandi edendamise ja uurimise kontekstis meenuvad lisaks Sten Lassmannile ja Heljo Sepale veel mitmed inimesed, aga ka institutsioonid.
Varem on Elleri elu ja loomingut uurinud Mart Humal, kes juba konservatooriumi kursusetöös analüüsis süvitsi tema klaveriloomingut (7. märtsi sõnavõtus jagas Lassmann sellele tööle suurt tunnustust). Humalalt on veel ilmunud raamatud “Heino Elleri harmooniast” (1984), “Heino Eller oma aja peeglis” (1987, koos Reet Remmeliga) ja venekeelne 1988 Leningradis ilmunud Elleri elulooraamat (koos R. Remmeliga). Reet Remmeli koostatud on Elleri 100. sünniaastapäeva tähistanud biograafiline fotoalbum “Heino Eller”.
1998 asutas Eesti teatri- ja muusikamuuseum Elleri muusikapreemia, millega on hulk aastaid esile tõstetud noori heliloojaid ning Elleri pärandi uurijaid ja esitajaid. Elleri 130. sünniaastapäeva tähistas ETMM-i esindusalbum “In modo mixolydio”.
2013. aastal sai Tõnu Kaljuste eestvõttel teoks kõigi kolme Elleri sümfoonia ettekanded ja sellest initsiatiivist lähtuv kõigi sümfooniate partituuride ilmumine, mille andis välja teatri- ja muusikamuuseum.
ETMM-i puhul tuleb veel märkida, et muuseum on tunnustanud Sten Lassmanni Elleri-uuringuid Elleri muusikapreemiaga (2011), samuti toetanud CD-de projekti autorikaitse kaudu muuseumile Elleri teoste esitamistest laekuvast rahast. Ja veel, ETMM asutas 2007 Eestile osutatud eriteenete eest Elleri suure auhinna, mille esimene laureaat oli Neeme Järvi. 2017 sai selle au osaliseks Elleri klaveriloomingu salvestaja Toccata Classics ja produtsent Martin Anderson.
Usun, et Sten Lassmanni töö on juba olnud eeskujuks mitmele muusikule, kes püüavad eesti muusika varamut kuuldavale tuua. Ja huvitav – need uurijad on enamasti ka selle muusika esitajad. Uurimine, avastamine ja salvestamine käsikäes. Suurepärane! Nimetan neist mõned. Kohe tulevad meelde Mart Saare loomingu taasavastajad: pianist Sten Heinoja on võtnud käsile Saare klaveriloomingu; lauljad Iris Oja ja Mati Turi ning pianistid Kadri-Ann Sumera ja Martti Raide on sihikule võtnud Saare soololaulud. Alles mõni kuu tagasi ilmus noore klassikatähe Tähe-Lee Liivi soolo-CD Arvo Pärdi kõigi klaveriteostega.
Vahemärkus
Iga CD juures on infovoldik esitatava muusika ja esitaja kohta, viimasel CD-l lisaks kõigi Elleri klaveriteoste nimekiri. Väga vajalik infomaterjal.
Kahju vaid, et nii erandlikult mahuka komplekti puhul (ikkagi 9 CD-d ühe väikeriigi klassiku klaverimuusika terviksalvestus!) pole voldikutes teragi selle muusika päritolumaa keeles, s.t eesti keeles. Ilmselt ei lähe see soovunelm kokku firma väljaannete formaadi ja traditsiooniga. Seda enam ootame eestikeelset materjali siinses keeleruumis.
Kokkuvõtteks
Sten Lassmanni Elleri klaveriloomingu edukalt lõpule viidud salvestusprojekt on vaieldamatult Eesti muusikas pretsedenditu suursaavutus. Palju õnne ja jätkuvat energiat Sten Lassmannile! See on pannud ka laiemalt mõtlema meie muusikapärandi kättesaadavuse üle. Elleri seisukohast jõuame tõdemuseni, et vaid väike osa meie klassiku klaveriloomingust on välja antud trükistena.
Elleri puhul on suurema osa tema klaveriteoste leviku takistuseks olnud nõukogude ideoloogia sotsialistliku realismi meetod, mis tõrjus kõrvale modernismile kalduvad helitööd. Hoolimata sellest, et Elleri modernsedki helitööd sisaldavad eesti rahvamuusika intonatsioone, kuulutati sellised formalistlikuks. Vaid otseselt eesti rahvaviisidega seostuvad teosed leidsid ametlikku tunnustamist ja trükkimist. Selliste hulka kuulub näiteks 1940. aastal loodud tsükkel “13 pala eesti motiividel”, kuhu kuulub ka tänaseks Eesti mitteametlikuks instrumentaalseks hümniks kujunenud “Kodumaine viis”, mis originaalis on klaveripala.
Ainuüksi Elleri kogu klaveriloomingu salvestamine tõestas, kui palju sisulisi väärtusi ja avastuslikku potentsiaali sisaldab eesti heliloomingu varasalv. Ja see varasalv ootab nii uutelt kui vanadelt põlvkondadelt uusi avastajaid. Siin on üleskutse interpreetidele, kes soovivad oma kavadesse avastusi eesti muusika varasematest perioodidest: tutvuge põhjalikumalt Eesti teatri- ja muusikamuuseumi noodikäsikirjade ammendamatu koguga! Usun, et teil ei tule pettuda. ETMM-i käsikirjade arhiiv ongi loodud avastuste lättena.
Imestan ja imetlen firma Toccata Classics ettenägelikkust, kui nad soovitasid Sten Lassmannil liituda programmiga, mis jäädvustab heliplaatidel “suurkujude unustatud ja unustatud suurkujude šedöövreid”. Taoliste jõuliste käikudega suureneb šanss meie muusikasaavutuste jõudmiseks laia maailma.
On üldteada, et muusika levib kõige paremini, kui on olemas nii noot kui ka helisalvestis. Nüüd, kui on olemas täielik Elleri klaveritööde salvestuskomplekt, jääb järge ootama selle muusika ilmumine nooditrükistena. Loodetavasti Elleri CD-seeria hoogustab sedagi unistust. Nii võib juhtuda, et mõne aja pärast leiame ka Heino Elleri nime maailmanimede hulgast kõrvuti meie selliste tähtedega nagu Pärt, Tubin, Tormis, Rääts või Tüür.