92-aastaselt suri Ameerika eksperimentaalne helilooja George Crumb, kes tõusis esile 1960. aastate keskel mitmete murranguliste kompositsioonidega, mis olid loodud ebatavaliste instrumentaalkoosseisude jaoks ja kus olid kasutusel tollal väga uudsed esitustehnikaid. Crumb sündis Charlestonis muusikute peres ja hakkas muusikat kirjutama 10-aastaselt. Hariduse sai ta Illinoisi ja Michigani ülikoolist, samuti õppis ta Berliini muusikakõrgkoolis. Crumbi loomingulist käekirja 1960. aastatest võib nimetada eklektiliseks ja oma mõjutajateks nimetas ta Debussyd, Mahlerit ja Bartóki, samuti Weberni ja idamaade muusikat. Oma loomingu kaudu laiendas Crumb olulisel määral muusikalist sõnavara ning laiendas ka traditsiooniliste instrumentide mänguvõtteid. Näiteks viiuli ja muude keelpillide mängimine “pudelikaela stiilis” (st sõrmlaual klaaspulga või -toruga), mängimine klaveri keeltel sõrmkübaraga kaetud sõrmedega või klaveri keeltele metallist keti kukutamine, et keeled kõlades vastu vibreeriksid. Ka lauljatel palus ta sageli luua ebatraditsioonilisi helisid ja foneetilisi häälitsusi, mis põhinesid tekstiosadel ja nõudsid sageli suurt virtuoossust. Crumbi vokaalmuusika, mis moodustas suure osa tema loomingust, põhineb Federico García Lorca luulel. Tema tämbriefektid, teoste pikad kestused ning aeglane harmooniline rütm loovad avaruse tunde, mis on väga sarnane Lorca värsside vaimuga. Enamasti tekitatakse Crumbi teostes helisid akustiliselt, ent tämbrite variatsiooni suurendamiseks ja dünaamilise gradatsiooni täiustamiseks kasutatakse sageli võimendust. See võimaldas ka rahvalike ja ebatraditsiooniliste instrumentide lisamist tema paletti, näiteks bandžo, suupill, veeklaasid ja tiibeti palvekivid. Crumbi muusikas on olulised ka visuaalsed aspektid, mis ilmnevad nii tema partituuride peenes graafilisuses kui ka täpsetes esitusjuhistes interpreedile. Crumb oli tagasihoidliku loomuga, aga suurepärane õpetaja ja tema õpilaste seas on sellised nimed nagu Jennifer Higdon, Christopher Rouse, Margaret Brouwer ja Osvaldo Golijov. Crumbi kõige tuntumad teosed on “Ancient Voices of Children” (1970), “Black Angels” (1971) ja “Makrokosmos III” (1974).