Sissevaade Viljandi muusikakooli ellu läbi kaheksa aastakümne

Maret Tomson, “Viljandi muusikakool 1945–2022”. Toimetaja Maris Kirme, kujundaja Katrin Kaev, keeletoimetaja Kadri Zoova, 256 lk, väljaandja Viljandi muusikakool.

Käesoleva aasta veebruaris tähistas Viljandi muusikakool oma 80 aasta juubelit. 1945. aasta veebruaris, see on sõja viimasel aastal, oli Viljandi koos Rakvere ja Pärnuga esimeste linnade hulgas, kus avati lastemuusikakool. 

Väärikas juubel on saanud väärikalt tähistatud ka ajaloo talletamisega. Maret Tomson on võtnud ette tõelise Heraklese vägiteo ja proovinud ühtede kaante vahele mahutada muusikakooli kirju loo. Maret on ise olnud Viljandi muusikakooliga väga tihedalt seotud, nagu ta ise ütleb, siis tegelikult terve oma teadliku elu. Alguses õpilasena ja alates 1973. aastast juba õpetajana. Selline seotus muudab ajalookirjutuse kindlasti ühelt poolt keerulisemaks ja teisalt lihtsamaks. Oleme ju kõik kursis ajaloolise paradoksiga, kus ühtviisi keerukas on aru saada sellest, mis on meist kaugel ja sellest, mis väga lähedal. 

Maret Tomson on alustanud raamatut pigem ajaloouurijana, toetunud palju arhiiviallikatele ning varem kirjutatule. Mida lähemale tänapäevale ning suuremale seotusele muusikakooliga, seda rohkem on sisse põimitud ka kaasteeliste mälestusi ning isiklikke mälukilde. Seega on see raamat justkui mitmekihiline – ühest küljest on siin olemas teaduslik osa ning teisalt materjal, mida nimetatakse mõnikord kodulooks. Kuna autor juba eessõnas väga ausalt välja toob, et isikliku seotuse tõttu on ta kindlasti subjektiivne, siis loodetavasti ei ootagi lugeja raamatust teadusuurimust, vaid just nimelt sellist hästi kirja pandud meenutuste, mälupiltide ja allikate kaleidoskoopi. 

Nii mitmeski mõttes on Tomsoni raamat ajalookirjutuse seisukohalt aga täiesti tänapäevane – suurte narratiivide asemel kirjutatakse üha rohkem mikro- ja mäluajalugusid ning institutsioonide lugusid. Neisse kõikidesse kategooriatesse see raamat klapib. Ja kui esmapilgul tundub, et keda üldse ühe väikelinna muusikakooli teekond ajas peaks huvitama (peale vilistlaste, endiste ja praeguste õpetajate ning lapsevanemate), siis ajaloolise killuna on tegu äärmiselt huvipakkuva sissevaatega. Raamatu vahendusel näeme, millised olid poliitilisest olukorrast tulenevad mõjud ühele väikelinna muusikakoolile, kuidas muutusid majanduslikud tingimused, mida hinnati muusikahariduse juures ning millist rolli mängib üldse väiksemas paigas üks muusikakool. 

Raamatu mahuka osa moodustavad mälestused, neist esimesed veel ühe omaaegse õpilase meenutused muusikakooli esimesest direktorist Augustin Pungast. Oli hea mõte koondada mälestused eraldi ja ajaliselt järjestada, kuna nõnda esitatult on nad väga hea lisandus raamatu põhitekstile. Siiski oleks ehk võinud tõsta Augustin Punga eluloo põhiteksti juurde ja jätta lisadesse ainult meenutused.

Väga oluline osa raamatust on nimeregistrid, kust võime leida kõik muusikakooli vilistlased ja õpetajad läbi ajaloo. Meeleolukas on ka valitud pildimaterjal, mis täiendab teksti, aitab asjaosalistel olnud sündmusi meenutada ja kutsub sageli esile mõnusa muige (vt nt lk 204 tädi Maali pilt või lk 230 Maret Tomson kankaani tantsimas).

Kriitilise poole pealt peab välja tooma, et minu arvates on raamatu ülesehitus veidi hüplik. Kui vaadata sisukorda, siis on aru saada, et suured peatükid on jagatud direktorite kaupa, kuid alapeatükid on igal perioodil äärmiselt erinevad. See on muidugi põhjendatud ka eri aegade ja rõhuasetustega, kuid veidi meenutavad need alaosad mulle iseseisvaid kirjatöid, mis sobiksid kõik ka vabalt eraldi avaldada nt ajalehes, kuid raamatu kontekstis selget tervikpilti ei moodusta. Seda eriti lugejale, kes ei ole ehk aines nii sees kui raamatu autor. Võibolla oleks olnud hea mingid korduvad teemad siiski kõikide perioodide puhul läbi kirjutada ja lisada juurde need, mis on iseloomulikud ainult konkreetsele ajale? Näiteks oli juba Augustin Punga unistus luua sümfooniaorkester ja see idee on läbi aegade vastu pidanud, orkester on elanud läbi muusikakooli eluea – seda teemat oleks saanud käsitleda kõikide perioodide juures, andes samas lugejale aimu, kuidas orkester pidevalt muutus.

Mul on väga hea meel, et raamat on leidnud ka väärika vormi – väga kenasti kujundatud kõvakaaneline väljaanne on tõesti selline, mis annab autori suurele tööle kena raami. 

Valminud ülevaadet võib vaadelda mingi nurga alt koduloolise sissevaatena, kuid minu arvates on oma kodu loo üleskirjutamine väga oluline ja seda ei saa kuidagi väheväärtuslikuks pidada ka ajaloouurimise ja -kirjutamise seisukohalt. Oleks meil ainult igas linnas ja kogukonnas üks Maret Tomson, kes sellise suure töö vastu võtaks ja lõpuni veaks! Kõnealune teos on jälle üks killukene Eesti muusikaajaloost, mis oli seni läbi kirjutamata. Aga ainult sellistest kildudest saab kokku panna terviku.