Sinu hommikuvalguse hetk
- Helle Ly Tomberg
- 18 hours ago
- 3 min read

Kristjan Randalu autorikontsert 8. märtsil Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas.
Esitajad: Kristjan Randalu (klaver), Liisa Randalu (vioola), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste.
Naistepäeva õhtul oli Mustpeade maja saal pungil, Kristjan Randalu sume autorimuusika oli meelitanud paljud kuulama, mis selgelt tõestab, et Randalu näol on tegu ühe edukaima Eesti jazzmuusikuga. Ettekandele tuli neli teost, kavalehele jõudnud “Kolm ainukõne”, “Sisemine turvapaik” ja “Sinu hommikuvalguse hetk” ning ootamatu lisand – jazzilik “Riana”. Iga teosega viidi publik retkele – mõtisklustele mingil kindlal teemal. Eri ainesega teosed lõpuks täiendasid üksteist, kontserdi kuulajana oli selle lõppedes terviklik tunne, mõtted olid rännanud muusikalise abiga täpselt vajalikel radadel.
Randalu on tuntud peamiselt jazzpianistina, aga juured on tal sügaval klassikalises muusikas – nii pesitsebki ta kahe muusikastiili vahealal, saades ühele ja teisele poole liikumiseks tõukeid ümbritsevast. Tema ampluaa on lai, aga tavapärased žanripiirid kitsad. Õppinud Saksamaal, Londonis ja New Yorgis, tegutsenud üle maailma, on tema pilk ja heli rahvusvaheliselt ärgas.
Esimesena kõlas 2022. aastal valminud õde Liisale pühendatud kolmeosalise pala “Kolm ainukõne” esiettekanne. Koroonaajast pärit, polnud varem võimalust teost riiulilt võtta ja see jõudis publikuni alles nüüd. Loodud rahvusvaheliselt tunnustatud vioolamängijast õele ja tema pillile mõeldes, oli siin tegu muusikaliste mõtisklustega teemal, mis monoloog üleüldse on. Autorit huvitab, kust saab kõik alguse, mis on alge, mis on igasuguse ettevõtmise algpunkt.
Kolmeosaline teose esimene osa hakkab pihta küllaltki pehmelt, “Largo” viib õrnalt rännakule. Teises osas “Quasi guitara“ saab vioola juba teistsuguse käigu sisse, ratsutades ja ränneldes, viies endaga kaasa ka kuulaja. Veelgi järsemalt ja ärevamalt mõjub kolmas osa “Prestissimo”, mille heitlus on justkui endast väljas ja järsk.
Teiseks sai kuulda pala “Sisemine turvapaik”, mis on loodud programmiliselt, isikliku narratiivi põhjal, 2016. aastal vioolale, klaverile ja keelpillidele. See oli õhtul mängitust kõige isiklikum, pühendatud õde Liisale vioolal ja isa Kallele klaveril. Teosele andis ainest pere puhkusereis 1988. aastal Lääne-Saksamaale, mis Randalule ootamatult kujunes igikestvaks paguluseks, kus tuli oma elu nullist alustada.
Kristjan Randalu õppis ja kasvas muusikuks võõras keskkonnas. Nagu pealkiri juhatab, oli tegu iseendas turvapaiga leidmisega, kuigi väliselt oli see justkui saavutatud. Muusika muutus keskpunktiks ja toetuspinnaks, milles oli hea pajatada lugusid ja kuhu peituda.
Osade pealkirjad “Chiusura”, “Crossing”, “Lünk”, “Valse Hésitante” ja “Aufbruch” on eri keeltes. Randalu sõnul oli see talle loo temaatikaga seoses sobiv – üks keel oleks terviku muutnud liiga paikseks või neutraalseks. Kuulates jäi kõrvu palju muutlikku, muusikasse sisse elades viiakse kuulaja kaasa kaootiliste siseheitlustega, kus oma aeg kulub nii kõrgustele kui madalustele. Mõnel hetkel on teos dramaatiline ja õudusfilmilik. Käib läbi unenäolist painet, kust põgeneda pole võimalik. See vaheldub rahulikuma haavade lappimisega. Rännak enda sisse võtab ka jazzilikke keerde ja käänakuid. Mõnel hetkel on see hoopis õrnalt meloodiline, kuhu lisab pehmust vioola, silme ette ilmub ilus veesilm, kerge tuuleke, mis teisel hetkel lõhutakse järskuse ja destruktiivsusega.
Kontserdi nimiteos oli seitsmeosaline “Sinu hommikuvalguse hetk” koorile ja keelpillidele aastast 2021. Teose algimpulss tuli Tõnu Kaljustelt, kes tegi ettepaneku midagi luua. See käivitas mõttetöö: teades väljundit ja esinemiskohti, jõudis Kristjan Randalu looduse pühaduse teema juurde. Kirjutatud koroonaajal autori maakodus, looduse keskel, oli võimalik vaikuses süveneda, “muusikasse laskuda”. Teose mõte on kriitika lühinägeliku kasu saamise suhtes, et liikuda hoopis loodust hoidva eluviisi poole. Valitud tekstideks on põimik Ralph Waldo Emersonilt, Emily Dickinsonilt ja Henry David Thoreau’lt. Luuletajad, kes elasid umbkaudu ühel ajal XIX sajandi keskel Ameerikas – võib muidugi vaielda, kui asjakohased nende mõtted tänapäevases elus on, aga ehk on just sellist lihtsat mõtisklust elu ja looduse üle ka praeguses tehnoloogiaküllases maailmas vaja.
Kristjan Randalule oli see esimene kord sellisele koosseisule luua – segakoorile koos orkestriga – märkides tema loomingus põhimõttelist muutust. See on rohkem klassikaline muusika, milles ta ise mängijana ei osale. Iga kõlav noot, iga detail peab olema kirjas – puudub mänguline improvisatsioon. Randalu on öelnud, et ise muusikuna laval esinedes tekib hirm, lavanärv ja fookus läheb õigel ajal õigesse kohta, saab keskenduda sellele, millele peab keskenduma. Oma asja kuulates aga jääb pinge lõpuni, tekib kummaline segu, et ühest küljest vastutad kõige eest ja teisest küljest ei saa enam midagi muuta.
Üllatusliku lisapalana kõlas õhtul veel “Riana”, inspireeritud Sevilla ja Firenze vahelisest piirkonnast, millega seoses kangastusid filmilikud kujutlused meeldivalt kulgevast minekust. Palas võis tajuda ümbritseva jälgimist – väikesed lood, mis rulluvad lahti, vaated loodusele ja elule. Seda teost saatis Randalu ka klaveril, seega improvisatsioonilist värskust oli enam. Tegu oli nii elusa ja värske palaga, mille jõulisus tekitas külmavärinaid.
Kristjan Randalu viis rändama algselt vioolaga sisse lükatud teedel, seejärel introspektiivsetel sisekõnedel sisemisest asüüliumist. Kolmandaks tuli ettekandele kontserdi nimilugu, mis kajastas looduse kaunidust ja tarbimise õudu. Kõige värskema ja elavama tunde jättis sisse lisapala “Riana”. Kontserdist moodustus tervik, algselt õega loominguliselt inspireerudes, siis isiklikel maastikel heideldes, edasi sügavatel pühaduse ja looduse küsimustel peatudes ja lõpuks elurõõmsalt jazzilikult improviseerides. Kristjan Randalu on küps looja, kelle mitmekülgne looming on täis nüansse, mis puudutavad publikut eri astmeil.