Kahju, sest XII Pärnu muusikafestival oli eesti kultuurielus ajalooline tähtsündmus. Ei ole meil kõrvale panna ühtegi teist kooslust, anderikkast perekonnast rääkimata, kes, olles vallutanud maailma, tulevad “kodukülla” tagasi ja panevad siingi korraldatust kõnelema maailma.
Muusikaportaali Bachtrack arvustaja Alexander Hall: “Mõnikord on just mängu kvaliteet see, mis algusest peale kõnetab. Üle maailma on muidugi kõrgetasemelisi orkestreid, kuid Eesti Festivaliorkestrit esimest korda Pärnu festivalil kuulda oli nagu leida sädelev ehe kõige ootamatumast kohast. Euroopa mängijate (muusikute) koorekihist pärit Paavo Järvi on loonud EFOs koosluse, mis ei ole mitte ainult hämmastavalt paindlik, vaid millel on ka sügav kõlaline ressurss, mida mujal sageli ei kohta.” Sellise tekstiga käis kaasas ka arvustaja maksimaalne, viietärnine hinnang kuuldule. Orkestrile antud hinnang laieneb aga kogu sündmusele üldisemalt, sh ka meie orkestrimuusikute tasemele – neid oli seekord üle poole kollektiivi koosseisust –, ja ei saa jätta tähelepanu juhtimata, et tšellorühmas oli meie protsent lausa 70. Samuti puudutab see festivali korraldajaid alates kunstilisest juhist kuni lavameesteni. Ja veelgi laienedes jõuan väärika maestro Neeme Järvini (85), kes 52 aastat tagasi algatas koos Ilmar Tõnissoniga esimese Pärnu festivali tähistamaks Beethoveni 200. sünniaastapäeva. Keegi peale Neeme Järvi ei kujutanud siis ette, mis sellest seemnest kasvab. Unistamine on arengu alus ja aeg-ajalt lähevad unistused ka täide. Siit ka halb uudis Pärnu linnajuhtidele – kontserdimaja on jäänud väikeseks! Kui publikut saalides loeti kokku 9089 ühikut, siis festivali TVst jälgis kontserte 17 858 ühikut, mis eelöeldut päris selgelt tõestab.
Hea tava on alustada algusest. Algus sündis “soojendusena” päev enne avakontserti Tallinna Jaani kirikus. Seal juhatasid Baltic Sea Philharmonicut Järvi akadeemia kursandid. Täpsemalt, kes mida juhatas, on võimalik tuvastada festivali TVst, kuid võin avaldada, et Arvo Pärdi “Passacagliat” juhatas Valle-Rasmus Roots ja viimast, Bartóki “Rumeenia rahvatantse” tänavuse akadeemia tähelepanuvääriv leid, 15-aastane Kasper Joel Nõgene. Igaks juhuks tuletan meelde, et festivali kavas on peale kontsertide noorte dirigentide akadeemia, kus professoriteks kõik Järvid-dirigendid ja Leonid Grin (viimane on muide Paavo Järvi esimene dirigeerimisõpetaja, kui isa Neeme välja arvata). Samuti toimuvad veel orkestripillide meistrikursused tippmuusikute juhendamisel.
Ja siis 13. juulil Pärnu muusikafestivali avakontsert. Tallinna Kammerorkester ja Neeme Järvi, solist Maarika Järvi (flööt). Alustuseks tahan sõnada, et Neeme Järvi vitaalsus ja ülim meisterlikkus on hämmastav, ilmnedes iga teose igas fraasis ja orkestri ansamblis, interpretatsioonist rääkimata. Teada on tõde, et dirigeerimine on elu teise poole amet, kuid ikkagi on kusagile seatud piirid. Neeme Järvi juhtumil on piir veel väga kaugel. 2009. aastal juhatas Avery Fisher Hallis NY filharmoonikuid meilegi üsna tuttav dirigent, 82-aastane Kurt Masur, 2014. a Tallinnas Iisraeli filharmooonikuid 78-ne Zubin Mehta, 1960. a esimeses pooles juhatas Leningradis BBC sümfooniaorkestrit legendaarne Sir John Barbirolli, kes polnud veel kaheksandasse kümnesse jõudnud. Olen tunnistaja, et ühestki neist poleks tänasele Neeme Järvile konkurenti. Eelkõige puudutab see interpretatsioonilist värskust (“Väike öömuusika”), poeetilisust (Glucki “Meloodia”) ning dramaturgia meisterlikkust (Dvořáki “Serenaad”). Järvil ei ole nõrkusi, mida peaks passi vaadates andestama. Eelnimetatutel oli ikkagi kõige suurem väärtus nende aura, aegade jooksul kujunenud aupaiste. Neeme demonstreeris, et ta on ka parimas füüsilises vormis, küll jalutades ümber orkestri või põgenedes lilleneiude eest. Selgus, et TKO on samal tasemel maailma parimate analoogidega, kui ees seisab Neeme Järvi.
14. juuli, Baltic Sea Philharmonic ja “Akadeemia gala”. Kontserdi avapooles kummardus eesti kammermuusikale (Rääts, Tõnu Kõrvits, Hillar Kareva, Erkki-Sven Tüür) ja teises osas 8 dirigenti oma õpitut demonstreerimas. Kammermuusika pooles mõjus hästi värskena Kareva teos trompetile ja klaverile Fabio Brumi ja Meeli Otsa esituses. Tungivalt sooviks kuulda teoseid eesti kammermuusika varasalvest – seal on, mida leida. Dirigentide poolel oli mõnigi eredust ja kogemust juurde saanud, nimetaksin siin Aivis Gretersit (Läti) ning muidugi Valle-Rasmus Rootsi ja Kasper Joel Nõgenet.
15. juulil “Nordic Amazonia”, kus Kristjan Järvi ja Baltic Sea Philharmonic tähistasid dirigendi 50. ja helilooja Philip Glassi 85. sünnipäeva. Kristjani loomingust oli kavas kuus oopust ja Glassilt üks. Tegelikult algas kontsert muusikaga ja jätkus anonüümselt ka ilma pausideta teoste vahel. Esimest korda vaatasin kella, kui arvasin, et nüüd on vist pool tundi täis – oli 70 minutit! Siis mõne aja pärast saabus justkui lõpp, aga Kristjan teatas, et nad mängivad ühe loo veel ja selle pealkiri on “Kirbu Epiphany”. Kavas märgitud kui versioon sooloviiulile. David Nebel (viiul) mängis teost ikkagi orkestri saatel. Mõistatada võib, miks Epiphany (kolmekuningapäev), kui Kristjan jutustas päikesekiirtest ja kaselehtede värinast, kuid tõlgendusi võib anda alati mitmeid, kui näiteks asetame väikese Kristjani võrkkiike kui Jeesuslapse rolli ja küllap seal Kirbul neid hommikumaa tarku ka käis, kellele teda näidata. Kuid ilma naljata oli tegemist väga südamliku ja tänulikkusest pakatava oopusega. Nagu näete, jätkuks juttu sellest kontserdist kauemakski, aga huvilistel soovitan kindlasti seda järelvaadata Pärnu festivali TVst –garanteerin elamuse, lisaks mängib see orkester tõesti peast. Lisan veel, et on olemas üks harvaesinev inimlik omadus, mida on võimatu varjata – see on talent. Ainuüksi perenimi Järvi kindlustab selle.
16. juuli, Paavo Järvi ja festivaliorkester. Kava oli akadeemiline selle sõna kõige paremas mõttes ning alustati Witold Lutosławski keelpilliorkestriteosega “Musique funebre In memoriam Béla Bartók”. Poola XX sajandi muusika ilmumist meie orkestrite (ja mitte ainult nende) repertuaari olen kannatlikult oodanud juba ammu-ammu. See valdkond on äärmiselt rikas ja ootab ikka veel interpreetide tõsist pöördumist. Ettekantu oli äärmiselt mõjus, nauditava meisterlikkusega kirjutatud ja järgmisel kontserdil veelgi mõjuvamalt esitatud. Festivaliorkestri kavad olid nimelt sedasi komponeeritud, et kontserdi kordudes vahetus ainult solistiga teos, kuna orkestrilood olid mõlemal õhtul samad. Olen kunagi esitanud Einojuhani Rautavaara “Prelüüdi ja fuugat Béla Bartóki mälestuseks” – huvitaval kombel on neil teostel materjalis midagi ühist, justkui oleks tegemist Bartóki tsitaadiga, kuid kinnitust pole ma leidnud. Richard Strauss on kirjutanud kaks kontserti metsasarvele ja orkestrile. Esimene neist on paljumängitud ja tuttav, Pärnus kõlas kontsert nr 2 Es-duur. Solist Berliini filharmoonikute esimene sarv Stefan Dohr ja seda juba aastast 1993, st ligi 30 aastat pole keegi suutnud teda üle konkureerida. Selliseid sarvmängijaid vist rohkem pole – see oli eeldus. Kontserdi jätkudes selgus järeldus – tõesti ei ole. Straussi teine kontsert tundub olevat veelgi virtuoossem kui esimene ja nauding ainuüksi selle esitusest oli 150%-line, aga järgnenud lisapala võinuks ka solisti põhiteoseta kõlada, sest see oli nii võimas kui ka oluline. Sooloteost metsasarvele ei kuule ju iga päev ja veel Messiaeni sulest. Pala “Le tombeau de Jean-Pierre Guézec” on Messiaen kirjutanud oma õpilase Guézeci mälestuseks. See on ülikeeruline – ju siis oli ka varem selliseid virtuoose –, aga nii võimas ja muljetavaldav, et autor on selle lülitanud VI osana ka oma tsüklilisse orkestriteosesse “Des canyons aux étoiles…”. Lisapala veenis, et tegemist ei ole virtuoosse muusiku, vaid mustkunstnikuga. Ei pea vist lisama, et see oli festivali esimene tipphetk, kuid mitte viimane. Kontserdi peateoseks oli ei vähem ega rohkem kui Tšaikovski 5. sümfoonia. Mõlemad, nii viies kui kuues on mõnevõrra komplitseeritud algusega, mis alati ei õnnestu. Teisel kontserdil õnnestus algus ideaalselt. Orkestri tutti oli imetlusväärne, sügav nagu ookean, mis paistab põhjani läbi. Juttu saab puhuda siis, kui on esituses probleeme, hea esituse puhul ka räägime, aga väga heast pole juttu vaja – tuleb vaid nautida ja nauditav see oli.
17. juulil vahetus festivalikontserdi kavas solist – Joshua Bell esitas Bruchi 1. viiulikontserdi g-moll, mida nii mõnigi kutsub hellitlevalt “väikeseks Brahmsiks” finaali alguse sarnasuse tõttu. Hea on teada, et Bruch kirjutas oma kontserdi 12 aastat varem kui Brahms, kuigi sel pole mingit tähtsust. Bell on imeline viiulimängija, tema poogen justkui ei vahetugi, vaid liigub nagu igiliikur ühes suunas. Sellele aitab kaasa vasaku käe ülipehmelt sujuv positsioonivahetus ja tulemuseks ongi ainult Bellile iseloomulik imeliselt laulev toon. Muidugi on selliseks tulemuseks kasulik hoida käes Antonio Stradivari 1713. aastal meisterdatud viiulit “Gibson; ex-Bronislav Huberman”, milline on Belli käsutuses. Kuid seekord otsustas ta kasutada mitte stradivariust, vaid kaasaegse meistri suurepäraste kvaliteetidega viiulit. Belli ja pilli kõrged kvaliteedid lubasid tal esitada lisaks ka Chopini nokturni op. 9 nr 2 orkestriseades. See on ekstra sobilik Bellile laulda ja publik ülimas rahulolus vaikusesse kaasa tõmmata. Festivali teine tipphetk ja neid tuleb veel.
18. juuli, “Eesti pillifondi gala”. Jätkub sealt, kus Bell lõpetas. Hans Christian Aaviku käes olev Giovanni Paolo Maggini viiul on valminud 103 aastat varem kui eelnimetatud Stradivarius ja kvaliteedid on võrreldavad. Aavik esitas koos Theodor Singi ja Reinut Tepiga Biberi “Sonata representativa”, mis on kirjutatud 59 aastat hiljem kui valmis viiul. Olulisem kui kõik see jutt viiulitest on nende kõla ja esitus meistritelt, kel on õnne neil imelistel pillidel mängida. On vaieldamatult selge, et eesti keelpillimängijate edu rahvusvahelisel laval on seotud meie pillifondi pakutud võimaluste ja väärtustega. Sellist viiulimängu nagu Biberi sonaadi esitusel pole ma eesti viiuldajatelt küll kunagi kuulnud! Aavik esitas samal kontserdil veel Vivaldi “Suve” mitte grammigi väiksema meisterlikkusega. Muide, ka Theodor Sink mängib väärtuslikul instrumendil, prantsuse meistri Auguste Sébastien Bernardeli 1842. a valminud tšellol. Kontserdil kõlasid veel Vivaldi “Kevad” Katariina Maria Kitse, “Sügis” Florian Dondereri ja “Talv” Robert Traksmanni soleerimisel. Suurepärane, omanäoline ja erilisi väärtusi demonstreeriv Eesti pillifondi praeguseks seitsmeaastane väärikas panus festivali esitustesse – laval oli fondi kümnest keelpillist kuus oma täies ilus.
19. juuli “Kammergala”. Seegi kammerkontsert kontserdimaja suures saalis läks täismajale ja sündis festivali kolmas tipphetk. Kontserdi sisustasid festivaliorkestri solistid, nende seas Martin Kuuskmann, Hans Christian Aavik, Theodor Sink ja Marcel Johannes Kits. Esitusele tulid Tubina, Dvořáki, Enescu, Erkki-Sven Tüüri, Boriss Ljatošõnskõi ja Tšaikovski teosed. Kõik tipptasemel ette kantud, kuid Tšaikovski “Serenaadist” sai tippesitus kogu festivali kontekstis. Kavalehte lugedes ma liiga palju ei oodanud: originaalis keelpilliorkestrile loodud teos esitati nüüd nelja tšelloga. Sellised ühe instrumendi ansamblid-orkestrid tekitavad huvi ja ongi viis esimest minutit huvitavad, aga edasi mõjub kõlaline monotoonsus juba igavalt. Eriti puudutab see seadeid, originaalteosed peavad kauem vastu. Tšaikovski “Serenaad” on keeruline igast aspektist, suurele keelpilliorkestrile ja dirigendiga – mida siis oodata tšellokvartetilt peale selle, et näe, ära mängisid. Kohe võtan oma eelarvamusliku arutelu tagasi, sest selle lükkasid kummuli viis tšellisti. Esiteks geniaalse seade teinud James Barralet – Briti tšellist, arranžeerija, oma festivali kunstiline juht ja helilooja, kel vanust vaid 42 aastat. Teiseks esitajad, Saksa-Eesti tipptšellistide kooslus Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Marcel Johannes Kits ja Theodor Sink. Suure neljaosalise pooletunnise teose esitus hoidis pingsat tähelepanu ja tekitas täiesti erilist naudingut algusest kuni lõpuni. Arvan, et ka autoril oleks jätkunud esitajaile kiidusõnu. Vaadake ja kuulake festivali TV-st, kuni see on võimalik – seda esitust peab teadma. Bravissimo!
20. juulil pääsesid lavale kõik Järvi akadeemia aktiivsed osalejad, kaasa arvatud kõige aktiivsem, Neeme Järvi ise. Kontsert kestis neli tundi ja nooruslik maestro Järvi pääses lõpetuseks lavale kell 00.00. Hindamatu kogemuse saanud dirigendisellid astusid sammukese lähemale kauguses terendavale meisterdirigendi aupaistele. Esiettekandele tuli Mari Vihmandi kolmikkontsert kahele flöödile ja fagotile, mille publik rõõmsalt vastu võttis.
21. juuli, esimene lõppkontsert. Kui tähelepanu on poola heliloomingul, täpsemalt loomingul keelpillidele, siis pole võimalik vältida Grażyna Bacewiczi nime, kelle mahukast loomingust kanti ette kolmeosaline kontsert keelpilliorkestrile. Publik sai teada, kuidas kõlab üks tõeline keelpillikoosseis Paavo Järvi meisterlikul juhatusel; tänan veelkord maestrot poola maailmanimede loomingu poole pöördumise eest. Järgnes Brahmsi topeltkontsert viiulile ja tšellole. Ei Beethoven ega Brahms olnud veendunud, et tšello soolona kannab välja kontserti orkestri saatel, mistõttu olemegi rikkamad nimetatud topeltkontserdi ja Beethoveni kolmikkontserdi näol. Solistid olid eestimaised – Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits. Tulemus oli hea, kohati väga hea, aga kripeldama jäi aeg-ajalt esile kippuv disbalanss orkestriga. Suur kogemus läheb ikka kirja, sest seda teost tuleb interpreetidel veel kordi ja kordi esitada. Sibeliuse “Lemminkäise süidi” esituses oli otsustav roll eesti päritolu oboevirtuoosil Martine Värnikul, kes mängis ülimalt vastutusrikast ja teost kandvat inglissarvepartiid hiilgavalt.
22. juuli, teine lõppkontsert. Brahmsi asemel Gershwin, kelle klaverikontserdis soleeris briti pianist, organist ja dirigent Wayne Marshall. See mees on suur pianist ja dirigendina seisnud ka Berliini filharmoonikute ees. Gershwini klaverikontsert on leidnud oluliselt vähem ettekandmist kui tema “Rhapsody in Blue”. Teos on mastaapsem ja pianismi aspektist veelgi keerukam, rapsoodiast samavõrra soliidsem ja nauditavam. Wayne Marshall on superpianist, kellele teose tehnilised keerukused pole mingi probleem, aga suhe teose tunnetusliku küljega vapustavalt orgaaniline ja täiega nauditav. Publik kviteeris esitust maruliselt ja järgnes Wayne’i improvisatsioon Sibeliuse 2. sümfoonia materjalil, millest muidugi koorus välja “Happy Birthday” juubilaridele. Sissejuhatus järgnevale “Lemminkäisele” oli vägev ja ta ei eksinud. Süidis oskas Paavo Järvi välja tuua festivaliorkestri kõik väärtused ja teosest sai väärikas kroon kogu festivalile. Lõpetuseks lugege veelkord Bachtracki arvustaja Alexander Halli lausumist artikli alguses. Viis tärni on auga välja teenitud.