Santtu-Matias Rouvali pole päris kindlasti dirigent, kes tavapärastesse raamidesse sobitub: oma ekstravagantse soengu, julgete žestide ja peaaegu et hüperaktiivse dirigeerimistehnika tõttu meenutab ta laval hoopis võlurit, kes kübarast (loe: orkestrist) muusikat välja võlub. Ent sarnaselt paljude teiste enam või vähem kuulsate kunstnikega algab ka tema elulugu ometi vägagi tavapärase lausega: 5. novembril 1985 Lahtis sündinud Santtu-Matias Rouvali on pärit professionaalsete muusikute perest. Ema Marja mängis aastaid Lahti sümfooniaorkestris viiulit ning isa Matti samas klarnetit. Santtu-Matias, pere kolmest pojast vanim, on meenutanud, et vanemad võtsid vennakesed tihti orkestriproovidesse kaasa, sest “... siis polnud neil lapsehoidjat vaja. Istusime ja kuulasime seal terve päeva.” Nii puutus Santtu-Matias muusikaga kokku juba päris varases eas ning ka edaspidi käidi kahe noorema vennaga vanemate kontserte kuulamas.
Santtu-Matias on meenutanud, et väiksena paelus teda kõik, mis oli visuaalselt huvitav ja haarav, ning orkestris oli selleks täpselt kaks isikut – dirigent ja timpanimängija. Väikesele Santtu-Matiasele imponeeris enam viimane. Kui ta oli nelja-aastane, palus ta isa, et too viiks ta orkestri timpanimängija jutule. “Mul on see hetk, kui isa mind lava taha viis, selgelt meeles – sain istuda timpanimängija sülle ja esimest korda elus pulgaga pilli lüüa!” Poisi vaimustus oli nii suur, et Lahti orkestri tollane timpanist Jorma Alanne hakkas teda eraviisiliselt õpetama. Edasi viisid löökpilliõpingud Lahti konservatooriumi, siis Sibeliuse akadeemia noorteosakonda ja sealt omakorda juba “päris” akadeemiasse. Olgu siinkohal mainitud, et löökpillimängijana on Rouvali esinenud koos selliste kollektiividega nagu Mikkeli linnaorkester, Lahti sümfooniaorkester ja Soome Raadio sümfooniaorkester ning osalenud 2004. aastal “Eurovisiooni” noorte solistide Soome kvalifikatsioonis.
Löökpillimängijast dirigendiks
“Teismelisena mängisin noorteorkestris Vivo, mida juhatas mu esimene suur inspireerija Hannu Lintu. Löökpillimängijal on ju teadagi palju pause, ent mul oli taskus partituur, mida igavuse peletamiseks uurima hakkasin, piiludes samal ajal silmanurgast, mida Lintu teeb ja milliseid nõuandeid muusikutele annab. Ja siis turgatas mulle pähe ketserlik mõte, et ka mina võiksin dirigeerida … Ma saaksin ju hakkama, sest löökpillimängijana – lisaks timpanitele oli mul kodus ka trummikomplekt ja koos sõpradega sai klubides tihti rock’n’roll’i ja jazzi mängitud – on mul väga hea koordinatsioon. Seega ühe käega fraasi juhtida ja teisega takti lüüa ei tundunud mulle kuigi keeruline,” meenutab Santtu.
Et dirigeerimine pole pelgalt käeline tehnika, vaid ka partituuri tundmine ja analüüs, asus Rouvali usinasti harmooniat ja muusikateooriat õppima, sest “see tundus huvitavam, kui löökpillimängijana pause lugeda”. Niisiis vahetas 22-aastane Santtu-Matias timpanipulgad dirigendikepi vastu ning hakkas Sibeliuse akadeemias Jorma Panula, Leif Segerstami ja Hannu Lintu käe all orkestridirigeerimist õppima. See läks kuidagi väga loomulikult: “Sa pead tunnetama kogu oma keha, sest muusikud reageerivad sellele, mida ja kuidas sa neile näitad. Samas on muusikas nii palju, mida sa tahaksid näidata! Oht aga peitub selles, et näitad liiga palju ja siis ei saa mängijad aru, mida jälgida. Nii et mõistagi olin alguses närvis ega teadnud, kuidas üht või teist teost juhatada. Aga sain aru, et pean endale selgeks tegema, mida ma tahan – mis on valesti või mis mulle ei meeldi, või vastupidi, mis tundub õige ja hea. Niiviisi harjutades sa tegelikult juba mõistad, kuidas muusika kõlama peaks. Aga lisaks tööle peab muidugi ka õnne olema!”
Ja näib, et seda on Rouvalil olnud! Kui noorte muusikute loodud orkester Se Ensemble, mida juhatasid Santtu-Matias Rouvali ja Erkki Lasonpalo, 2008. aastal Lauttasaari kirikus esines, juhtus kontserti kuulama dirigent Sakari Oramo abikaasa sopran Anu Komsi. Viimane oli Rouvali dirigeerimisest nii vaimustunud, et kutsus ta Kokkola ooperisse Oramo assistendiks. Ja kui siis 2009. aasta septembris Soome Raadio sümfooniaorkester end olukorrast leidis, kus külalisdirigent ootamatult haigestus, pakkus orkestri peadirigent Sakari Oramo võimaluse kontsert päästa sellal vaid 24-aastasele Santtu-Matias Rouvalile, millest saigi alguse viimase karjäär dirigendina. Olles 2010. aasta novembris külalisena Tapiola Sinfoniettat juhatanud, nimetas orkester ta 2011. aastal järgnevaks kolmeks aastaks oma kunstiliseks partneriks.
Tampere filharmoonikud
Eri Klasi peadirigendiks olles (1998–2006) täissuuruses sümfooniaorkestriks kasvanud, palju plaadistanud ja välismaal esinenud ning John Storgårdsi (2006–2009) ja Hannu Lintu (2009–2013) käe all märgatava kunstilise taseme ning tuntuse tõusu läbi teinud Tampere filharmooniaorkestri radarile ilmus Rouvali külalisdirigendina esimest korda 2010. aasta jaanuaris ja teist korda 2011. aasta detsembris. Koostöö osutus sedavõrd heaks, et 2012. aasta septembris nimetas orkester Rouvali järgmisest hooajast oma peadirigendiks. Esialgu küll kolmeaastase lepinguga, ent kuna Rouvali ajal kasvas orkestri populaarsus veelgi, pikendati lepingut mitu korda, nii et Tampere orkestri kunstiliseks juhiks jäi Rouvali 2022/2023 hooaja lõpuni. Oli selleks siis Rouvali karismaatiline isiksus, hea koostöö orkestriga või õnnestunud repertuaarivalik – tõenäoliselt siiski kõik kolm komponenti kokku –, ent Rouvali juhtimisel muutus Tampere orkester sedavõrd atraktiivseks kollektiiviks, et kontserdid olid nädalast nädalasse peaaegu või siis täiesti välja müüdud.
Publikumenu ei olnud siiski Rouvali ainus eesmärk, ehkki numbrid suurenesid kindlasti ühe grupi arvelt. Nimelt seadis Rouvali Tampere orkestri vastse peadirigendina eesmärgiks innustada eelkõige noori klassikalise muusika vastu huvi tundma. Legend räägib, et ühel päeval Tampere-talo tagahoovis suitsu tõmmates märkas Rouvali läheduses hängivat noortegruppi, kes ei suutnud ära imestada, miks härra frakki kannab. Asja selgitades ei kulunudki kuigi palju aega, kui Rouvali suutis veenda noori õhtusele kontserdile tulema. “Noored suhtuvad klassikalisse muusikasse eelarvamustega, ent kui suudad neis huvi tekitada, tulevad nad uuesti,” on Rouvali optimistlikult meelestatud.
Tervele Soome rahvale puges lokkispäine dirigent südamesse aga tänu 2013. aastal toimunud iseseisvuspäeva vastuvõtule, mis Helsingis asuva presidendilossi remondis olles tol aastal erandkorras Tampere-talo saalis aset leidis ning kus Tampere filharmoonikute dirigendipuldis seisis Santtu Matias Rouvali.
Göteborgi sümfoonikud
Mõistagi ei äratanud noor talent tähelepanu ainult kodumaal Soomes, vaid teda märgati üsna kiiresti ka mujal. Juba 2011. aastal kutsuti Rouvali esmakordselt juhatama Kopenhaageni filharmooniaorkestrit, misjärel sai temast 2013/2014 hooajal nende peamine külalisdirigent. Kui Rouvali 2012. aasta augustis esimest korda külalisdirigendina aga Göteborgi sümfooniaorkestri ette astus, oli selge, et see lugupidamine ja armastus, mis orkestri ja dirigendi vahel tekkis, polnud mitte ajutine ega ühekordne nähtus, vaid kasvas iga korra järel, mis ei jäänud märkamata ka publikul. Pole siis imestada, et see Rootsi kuningriigi esimeseks rahvusorkestriks tituleeritud kollektiiv, mille kauaaegne peadirigent (1982–2004) oli Neeme Järvi, 2016. aastal teatas, et järgmisest hooajast saab nende uueks peadirigendiks, esialgu küll nelja-aastase lepinguga, Santtu-Matias Rouvali. 2019. aasta mais pikendati lepingut 2025. aastani. Ja ehkki nüüdseks on teada, et Rouvali lahkub hooaja 2024/2025 lõppedes GSO peadirigendi ametist, ei muuda see fakti, et Rouvali ja Göteborgi sümfooniaorkestri koostöö on olnud äärmiselt viljakas. Nii turneed Põhjamaade pealinnades pianist Hélène Grimaud’ ja pianist Alice Sara Otti ning Saksamaal löökpillimängija Martin Grubingeri soleerimisel kui GSO arvukad live-stream kontserdid ja plaadifirma Alpha egiidi all välja antud Jean Sibeliuse kõigi seitsme sümfoonia salvestised on pälvinud väga sooja vastukaja nii rahvusvaheliselt publikult kui kriitikutelt.
Londoni filharmooniaorkester
Ent 2019. aasta kevadel ilmusid Soome meediasse korraga sellised kõrgelennulised pealkirjad, nagu “Dirigent Santtu-Matias Rouvali (33) võtab Esa-Pekka Salonenilt Londoni tipporkestri üle” ja “Santtu-Matias Rouvali alustab maailma ühe parima orkestri peadirigendina”. Furoori ei tekitanud mitte üksnes fakt, et Rouvali oli maailma üheks tipporkestriks peetud Londoni filharmooniaorkestri (Philharmonia Orchestra) peadirigendiks valitud (Saloneni mantlipärijana polnud ta selles ametis isegi mitte esimene soomlane), vaid see, et uus peadirigent oli ametisse asudes vaid 33-aastane ning seega vanuselt teine filharmoonia juhiks valitud dirigent orkestri ajaloos (temast noorem, 32-aastane, oli 1973. aastal sellele kohale nimetatud Riccardo Muti).
Rouvali ise oli uue positsiooni üle silmanähtavalt erutatud ja õnnelik, kogedes seda mitte üksnes kui erakordset võimalust orkestriga koos suuri asju teha, vaid ka kui põneva seikluse algust: “London on orkestrite jaoks meeliköitev koht ja filharmooniaorkester tuksub selle linna klassikalise muusika südames. Mängijad on äärmiselt andekad ja neil on tohutu tahtmine, võiks isegi öelda, et nälg hästi esineda. Olles suurepärase tehnikaga ja alati põhjalikult ette valmistunud, suudavad nad kiiresti uut materjali omandada – see on kahtlemata üks filharmooniaorkestri tugevamaid külgi. Teist sellist orkestrit ei leia kusagilt maailmast ja minul on see erakordne võimalus neid juhatada – mida võiksin veel soovida?”
Rouvali teed olid Londoni filharmooniaorkestriga ristunud loomulikult märksa varem, esimest korda juhatas ta neid külalisdirigendina juba 2013. aasta jaanuaris. Arvestades, et see kollektiiv on oma 80-aastase eksistentsi jooksul koostööd teinud ainult väga heade dirigentidega, kelle hulka kuuluvad sellised maailmanimed nagu Otto Klemperer, Wilhelm Furtwängler, Arturo Toscanini, Riccardo Muti ja juba eelpool mainitud Esa-Pekka Salonen, ei pea olema geenius mõistmaks, kui kõrged on mängijate ja publiku ootused neid juhatavale dirigendile. Keeruline pole ka arvata, et ühele noorele dirigendile on nii kogenud orkestrantide ette astuda kindlasti tõsine proovikivi! Seda enam väärib imetlust, et tollal vaid 27-aastasel Rouvalil õnnestus filharmooniaorkester oma särtsaka loomuse ja kaasahaarava nooruslikkusega nii ära võluda, et esiteks ülendati ta nende korraliseks külalisdirigendiks ning seejärel juba viieks aastaks peadirigendiks.
Londoni filharmooniaorkestri peadirigendina on tema repertuaarivalik siiani olnud võrdlemisi lai Straussi, Rahmaninovi ja Mahleri suurteostest kuni kaasmaalaste Sibeliuse ja Lindbergi vähem tuntud teosteni välja. Kuna see orkester on kuulus ka oma erakordselt rikka salvestuspärandi poolest, on seegi traditsioon jätkunud ning esimesed plaadid on ilmunud ka Rovali käe all. 2022. aasta suvel debüteeris vastne peadirigent filharmooniaorkestri ees ka BBC “Promsil” ning on paaril korral sõna otseses mõttes kaasa löönud isegi orkestri löökpillirühmas: “Mu esimene hooaeg filharmooniaorkestri ees on olnud uskumatu! Olen saanud aimu, mis tunne on ühte erakordselt tegusat Londoni orkestrit juhtida! Lood tuleb väga kiiresti selgeks õppida, sest mõnikord mängime nädalas lausa kolme kava. Tunnistan, et selline tempo oli mulle esialgu harjumatu, aga nüüd ma juba adun, mismoodi see orkester töötab.” Üheks hooaja meeldejäävamaks elamuseks pidas Rouvali avakontserti, kus mängiti ainult Richard Straussi loomingut – kontserdi juhatas sisse “Nii kõneles Zarathustra” ja lõpetas “Alpi sümfoonia”. Suurt orkestrikoosseisu nõudev monumentaalne kava oli muidugi reaktsioon koroona-aegsetele kitsendustele. “Pärast koroonat tahtsin kogu orkestrit koos laval näha, pluss lisajõud!” muigab Rouvali ühtaegu kavalalt ja võidukalt. Aga avakontserdist enamgi hindas noor dirigent seda, et sai filharmoonikutega Soomes esineda: “Tundsin oma uue orkestri üle tohutut uhkust! Ja publik oli jälle oma Soome dirigendi üle uhke. Uue orkestriga kodumaal esineda oli nii eriline kogemus, et olin isegi veidi närvis. Samas on kontakt orkestri ja Soome vahel minu jaoks siiski väga oluline!”
Mis tunne on?
Rouvali enda sõnutsi on tema lennukat karjääri silmas pidades talt tihti küsitud, mis tunne on nii noorelt maailmanimega orkestreid juhatada. Kas kõneleb siin nüüd nooruse uljus või lihtsalt erakordselt eluterve minapilt, ent Rouvali meelest pole vanusel dirigendi ameti puhul üldse mingit tähtsust: “Kõige tähtsam on olla sina ise ja teada, mida sa teed. Sa pead lihtsalt endale kindlaks jääma ja ütlema, et mina teen asju omal viisil. Aga selles, mida sa teed, pead muidugi sada protsenti kindel olema. Ka see, et sa teed asju teisiti kui vanemad ja kogenumad dirigendid, on täiesti normaalne. Minu interpretatsioon võib orkestrile esialgu harjumatu tunduda, aga kui nad on selle paar korda läbi mänginud, võtavad nad mu ideed enamasti omaks. Nii et traditsioonidest ei maksa end heidutada lasta! Orkester koosneb ju umbes sajast inimest – mõnele meeldib, mida ma teen, mõnele mitte. Aga sel pole tegelikult tähtsust, mina ajan ikka oma asja!”
Vastuseks küsimusele, kas lähedane suhe löökpillidega ja rütmilised elemendid inspireerivad teda kui dirigenti ka repertuaarivalikul, ütleb Rouvali, et on dirigeerimisel alati rütmist lähtunud – klassikalises muusikas peaks rütm olema iseenesestmõistetav ja hästi tajutav. Samas möönab ta, et mitte kõik orkestrid ei tunneta rütmi võrdselt hästi. Rouvali on sestap veendunud, et klassikalise muusika viljelejad peaksid oma žanrile lisaks ka rütmimuusikat mängima – esinema mõne bändiga näiteks pubis, sest see aitab muusikat hoopis teisiti tunnetada ja sellesse paremini sisse elada. Lõppeks on rütm ju terves maailmas üks vanimaid komponente muusikas, harmoonia ning meloodia tulevad alles selle järel. Ja kui kõik kolm on koos, sünnib muusika.
Elurütmid
Ja et muusika sünnib, selles pole kahtlust, sest ka uuel hooajal jätkab Rouvali koostööd selliste maailma tipporkestritega, nagu Müncheni ja Berliini filharmoonikud, Prantsuse Raadio filharmooniaorkester, Berliini Saksa sümfooniaorkester, Santa Cecilia rahvusliku akadeemia orkester, Amsterdami kuninglik Concertgebouw’ orkester, New Yorgi filharmoonikud ja Chicago sümfooniaorkester. Londoni filharmooniaorkestri Euroopa turnee tipphetkedeks on kontserdid Soomes, Eestis ja Hispaanias Sibeliuse, Elgari, Saint-Saënsi, Stravinski, Debussy ja Franki teostega. Göteborgi sümfooniaorkestriga esinetakse Saksamaal ja Prahas, kus Rouvali juhatab Rahmaninovi, Prokofjevi ja Tšaikovski loomingut. Rouvalil ja Londoni orkestril seisab ees ka ulatuslik kontserdireis Jaapanisse, kus esinetakse Tokyos, Osakas, Fukuokas jt linnades, viies külakostiks Tšaikovski, Chopini, Bartóki, Sibeliuse ja Griegi muusikat. Ja otse loomulikult jätkuvad filharmooniaorkestri regulaarsed kontserdid Londonis ja mujal Ühendkuningriigis.
Tippdirigendi elurütm on niisiis hullumeelne, ent kuidas sellele kõigele vastu pidada? Rouvali selgitab, et talle on tasakaal töö ja puhkuse vahel alati väga oluline olnud ning seetõttu ei ole ta tahtnud kodumaalt ka kunagi päris ära kolida: “Soomest olen ma pärit ja see paik aitab mul töö- ja muu elu vahel tasakaalu hoida. Ma elan talus, mille ümber on mets ja mis on suurepärane koht, kus ühtaegu nii muusikat õppida kui ka sellest puhata. Metsas puhanuna on mu meel ja vaim tööle tulles märksa värskem ja ärksam, sest mets annab mulle sisemist jõudu.”
Aga veelgi enam – Rouvali on veendunud, et kui ta poleks dirigent, oleks ta hoopis põllumees, sest tal on mitemeid hektareid maad, ta käib jahil ja kalal ning kui jahihooaeg on läbi, kultiveerib ulukitele mõeldud söödapõldu, sest nii annab ta loodusele tagasi selle, mis ta sealt on võtnud. Tõelisele soomlasele kohaselt armastab ka tema saunas lõõgastuda, aga peale selle meeldib talle veel ka puutööd teha. Puude langetamiseks ja laasimiseks on ta omale lausa spetsiaalse traktori soetanud. Küsimusele, kas jahipidamise ja dirigeerimise vahel võiks ka mingi paralleel olla, manab Rouvali vastuseks varahommikuse jahipildi: “Kui kuuled põllul haneparve häälitsedes lähenemas ning ootad neid, püss palgel, nii et süda ähvardab rinnust välja hüpata, siis see ootus, kui muusikas midagi haripunkti jõuab, on täpselt sama!”
Kasutatud allikad:
“Santtu-Matias Rouvali, Principal Conductor”, Youtube.
“Kapellimestari Santtu-Matias Rouvali hurmaa olemalla oma itsensä – Musiikin syntymäpäiväkalenteri”, yle.fi, 5. XI 2019.
“Chief Conductor of Gothenburg Symphony Orchestra, Santtu-Matias Rouvali”, gso.se.
“Kapellimestari Santtu-Matias Rouvali, 33, seuraa Esa-Pekka Salosta huippupestissä Lontoossa”, yle.fi
“Santtu-Matias Rouvali aloittaa ylikapellimestarina yhdessä maailman parhaista orkestereista – Esa-Pekka Salonen: “Olen tosi onnellinen, että seuraajani on Santtu””, Aamulehti, 22. V 2019.
“Santtu on the Philharmonia 2022/23 season”, Youtube.
“Drei Fragen an... Santtu-Matias Rouvali”, Youtube.
“The Art of the Groove: Santtu-Matias Rouvali & Pekka Kuusisto in Conversation”, Youtube.
“Fokus: Santtu-Matias Rouvali”, Musikverein Wien, Youtube,
“Santtu Matias Rouvali”, nyphil.org.
“BachChat with Santtu-Matias Rouvali”, Bachtrack 15. IX 2017.