Muusikas on läbi aegade olnud omajagu palju tuhkatriinulugusid. Kuigi sedavõrd drastilisi ja puhtakoelisi rentslist tähtedeni narratiivist rangelt kinnipidavaid muinaslugusid juhtub praegu ehk harvem, siis kaasaegses kontekstis, kus levimuusikaturg on pehmelt öeldes üleküllastunud, on vähegi haljamale oksale jõudmine vaat et keerulisemgi kui eales varem. Pakun, et aastakümneid tagasi oli talentidel võimalus lihtsamini avastatud saada kui täna, küll ei olnud isegi ligikaudselt sarnaseid kanaleid oma loomingut iseseisvalt tutvustada või publitseerida. Kui eelmise sajandi tuhkatriinudel tuli toona end ikkagi balli jaoks korda sättida, siis tänased võivad ka kodudiivanilt oma talendile kosilasi leida. Samal ajal pole ka tänaste püünele ihalejate elu just lihtne. Muusika ja nende levitamiseks mõeldud kanalite rohkus ning nende kanalite kasutamise lihtsus on aga samal ajal tekitanud meeletult müra, millest läbi raiuda on keerulisem nii talentidele endile kui ka neile, kes neid võiks avastada. Juhtumeid, kus see just sel moel õnnestub, siiski leidub.
Start loomingulisest igavusest
Kümmekond aastat tagasi sai üks kaasaegne tuhkatriinulugu omal veidral moel osaks ka noortele, aga kogenud stuudio- ja sessioonimuusikutele. Pikaaegsed sõbrad ja Stockholmi kuninglikus muusikakolledžis (mis on muusikamaailmale kinkinud mitmeid säravaid heliloojaid ja interpreete) tudeerinud klassikaaslased Jonah Nilsson, Henrik Linder ja Aron Mellergårdh olid 2008. aastaks tüdinud mängimast kõikvõimalikes projektibändides, mis pakkusid küll sissetulekut, aga piirasid loomevabadust. Alates 16. eluaastast aktiivselt sessioonimuusikuna tegutsenud bassist Henrik Linder on kunagi nentinud, et Dirty Loopsi saamislugu tõukuski eelkõige loomingulisest igavusest, mida stuudiomuusikud osavate käsitöölistena ilmselt üsna sageli tunnevad.
Tegelikult ulatub Dirty Loopsi saamislugu veelgi kaugemale – nii Jonah, Henrik kui Aron sattusid kõik koos õppima Stockholmis asuvas kultuurikallakuga Södra Latini koolis. Kuna kõigi kolme vanemad olid poolprofessionaalsed muusikud, oli muusika neile juba sünnist saati loomulik kasvukeskkond. Kui bändi “rütmimasin” Mellergårdh alustas trummiõpinguid üheksa-aastaselt ja on instrumendile tänini truuks jäänud, siis bassi mängiv Linder alustas nelja-aastaselt hoopiski klaveriõpingutega. Linder jättis need pooleli, kui teda tabas Red Hot Chilli Peppersit kuulates täielik basskitarrivaimustus ja ta kolmeteistkümneselt klaveri bassi vastu vahetas. Legend räägib, et Dirty Loopsi vokalist Jonah Nilssoni tee muusikas sai alguse lausa üheaastelt, lauldes oma vanemate juhatatud kirikukooris. Tõsisemalt sattus ühel või teisel eluhetkel nii klassikalist kui jazzpianisti koolitust saanud Nilsson muusika juurde aga kaheksaselt, kui alustas hoopiski kontrabassi õpinguid. Et aga bassiõpetaja polnud suurem asi, jõudis Nilsson klaverini, kui oli üksteist. Bändilauljana pani ta ennast aga esimest korda proovile alles Dirty Loopsis.
Kuninglikus muusikakolledžis sattus Aron Mellergårdh erinevates projektides ikka ja jälle nii Jonahi kui Henrikuga koos mängima, kuid mitte samaaegselt, kuniks realiseerus trio Dirty Loops. Aastaid tagasi antud intervjuus meenutavad aga Jonah ja Henrik seevastu, et nende esimene muusikaline kollaboratsioon oli juba teismeliseeas Södra Latini koolis käies, kui Henriku isa keldris katsetati Green Day ja Nirvana lugusid kaverdada. Tõsisemalt on aga lisaks varem mainitud Red Hot Chilli Peppersile Linderit loominguliselt mõjutanud fusion-bändi Tribal Tech bassivõlur Gary Willis. Kuid bändi kõlapildist võib leida jälgi nii Mellergårdhi lemmikutest Totost ja Pat Methenyst kui ka Nilssoni vokaalsetest iidolitest.
Juhuslik üleslaadimine YouTube’i
Seega võib vast öelda, et Dirty Loopsi sünd 2008. aastal oli küll omamoodi juhuslik, kuid siiski üsna loogiline jätk ammusõlmitud muusikalisele sõprusele. Esimest korda prooviruumis kohtudes võttis kolmik kaverdamiseks ette toona muusikaedetabelites figureerinud Rihanna hittloo “Please don’t Stop the Music”. Vokalist Jonah Nilsson on varasemates intervjuudes kirjeldanud, kuidas tegelikult on Dirty Loopsi vaade kaverite tegemisele olnud jätta alles ainult meloodia ning kõik muu välja vahetada ja ümber teha täpselt nii, nagu see endale meeldib. Selle paikapidavuses võib iga kuulaja ka ise lihtsa vaevaga veenduda. Ilma suuremate plaanide või lootusteta filmisid nad 2010. aastal prooviruumis uustöötluse Lady Gaga poploost “Just Dance” ja laadisid YouTube’i videokeskkonda. Bändi trummar Aron, kes on muuseas ka valdava enamuse bändi prooviruumis filmitud videote montaaži taga, on tagantjärele meenutanud: “Meil ei olnud mingit konkreetset plaani materjali YouTube’i panna, lihtsalt lõbutsesime prooviruumis. Meil polnud esinemisi ja ausalt öeldes ega me ka teadnud, kuidas neid saada. Salvestame lihtsalt ühe video ja panime YouTube’i, lootuses saada paar esinemiskutset. Aga asjad läksid sootuks teisiti kui arvasime.” Paari kontserdi saamise lootuses ülesfilmitud fusion’i-elementidega uustöötlus kogus videokeskkonnas kiirelt üle 100 000 vaatamise ja tuhandeid jagamisi Facebookis. Muusikaakadeemia prooviruumis oli sündinud uus ja tolleaegses kontekstis omapärane muusikasensatsioon. Kiirelt tekkinud kumu jõudis ka Rootsi tipp-produtsendi Andreas Carlssonini, kelle nime võib leida paljude tuntud popartistide loomingu juurest – Britney Spearsist Bon Jovini. Just Carlssoni teeneks võib pidada seda, et kui Dirty Loops oli 2011. aasta jõulude paiku laadinud üles oma versiooni Justin Bieberi loost “Baby”, jõudis see ka helilooja ja produtsendi David Fosterini, kellest oli tol hetkel äsja saanud plaadifirma Verve Music Group juht. Ees ootasid prooviesinemised popmuusika mekas Los Angeleses.
Henrik Linden meenutab, et kogu reis LAsse oli ebareaalne: “See oli esimene kord, kui mõistsime, et midagi võib tõesti juhtuda. Kohtasime selle reisi vältel paljusid oma muusikalisi eeskujusid ja oli kohati uskumatu, et nad teadsid, kes me oleme, ja et neile meeldis meie muusika. Prooviesinemised läksid edukalt ja mõni kuu hiljem oli meil käes leping plaadifirmaga Verve/Universal.” Juba samal aastal kaasas David Foster bändi ka oma Aasia turneele.
Dirty Loops oli kuni tolle hetkeni olnud pelgalt koolibänd ja suurepärane sotsiaalmeedia leid, mis tegi uustöötlusi teiste artistide loomingust. Ehkki meisterlikult ja omas võtmes ümbertöödeldud, on võõraste sulgedega ehtimine tekitanud muusikakriitikutes aastate jooksul ka omajagu skeptitsismi. Plaadilepinguga võetud kohustus album välja anda, pidi Dirty Loopsi näitama millegi enamana kui oskusliku kaverbändina. Bändiliikmed on ise meenutanud, et nii kaasmaalasel Andreas Carlssonil kui David Fosteril oli väga oluline roll Dirty Loopsi kujunemisel uustöötlusi mängivast bändist originaalloomingu loojateks. “Andreas oli esimene inimene, kellel oli olemas visioon, mida me võiks bändina teha, ja kes julgustas meid omaloomingut kirjutama,” on Henrik Linden kirjeldanud tipp-produtsendi osa bändi arengus.
Kaveritelt omaloomingule
2014. aastal ilmavalgust näinud debüütplaat “Loopified” sisaldas küll ka veel paari ümbertöödeldud peavoolu pophitti, kuid ülejäänu moodustas juba bändi omalooming. 50-60 palast valiti lõpuks plaadi jaoks välja kümme originaali. Bändi esimene omakirjutatud lugu “Hit Me” anti välja ka singlina ja oli iseäranis populaarne näiteks Jaapanis, jõudes ilmumise järel ka sealsete edetabelite tippu. Laulja Jonah Nilsson kirjeldas, et just see lugu aitas triol paremini aru saada, millisel viisil nad võiksid oma originaalloomingut arranžeerida. Uus album viis 2014. ja 2015. aastal bändi võrdlemisi ulatuslikele live-turneedele Põhja-Ameerikasse ja Aasiasse ning bändiliikmed erialaajakirjade esikaantele.
Lisaks tõi positiivne vastuvõtt Jaapanis, Lõuna-Koreas ja mujalgi Aasias bändile kutse olla popansambli Maroon 5 soojendajateks nende maailmaturnee Aasia etapil – see tähendas suuri staadionikontserte ja suuremat publikut.
Dirty Loopsi on kogu nende karjääri jooksul pinnitud nende esitatava muusika žanrimääratluse osas, mis on ka mõistetav, sest päris puhtakujuliselt ei sobitu see ei ühte ega teise eeldefineeritud lahtrisse. “Meid on kutsutud paljude nimedega, aga ise arvan, et meie kõla on kirjeldatav kui fusion pop – segu kõigest sellest, mida me alates lapsepõlvest eales kuulanud oleme. See on mikstuur klassikalisest, jazzist ja popmuusikast. See on ümberkujutletud, läbiarranžeeritud popmuusika, kus võtame meloodia ja laseme selle läbi Dirty Loopsi filtri,” on Jonah Nilsson selgitanud.
Ei saaks väita, et bändi omapärane lähenemine muusikale, eri žanrite meisterlik ja samas vabalt voolav kokkusulatamine oleks Dirty Loopsile toonud meeletu edetabelite menu, küll aga tsementeeris see akadeemiliselt koolitatud trio mõneski mõttes uue etalonina popmuusikas. See on neile toonud omakorda rohkelt nimekaid austajad nende oma tsunftist, kes pole kiidusõnadega kokku hoidnud. Iseäranis on kvaliteedimärgiks Dirty Loopsi muusikale eeskuju pakkunud teerajajate, nagu Stevie Wonder, Quincy Jones ja Brian McKnighti tunnustus. Bändi vokalist Jonah Nilsson, kelle laulmismaneeri ja hääleulatust ei võrrelda asjata näiteks Michael Jacksoni kui ka Wonderiga, on öelnud: “Mulle läks tohutult korda Brian McKnighti kommentaar, kes ütles, et ma olen üks parimaid lauljaid, keda ta on kuulnud. Kuna tema oli põhjuseks, miks just selles stiilis laulmisega kunagi alustasin. Ta on olnud suur eeskuju.” Pärast debüütalbumi menu ja rohkeid esinemisi üle maailma alustas Dirty Loops uue materjali kokku panemisega ning andis esiti lootust, et värske materjal jõuab kuulajateni juba 2016. aastal. Ometi sujus kogu protsess loodetust aeglasemalt ning viidates loomingulistele erimeelsustele, otsustas bänd 2017. aasta alguses uue muusika kirjutamisest mõneks aastaks aja maha võtta. See võimaldas bändi liikmetel tegeleda oma soolo- ja eriprojektidega. Samal ajal jätkas bänd siiski ka kontserttegevusega.
Tehniline meisterlikkus eelkõige
2019. aastal ristusid Dirty Loopsi loomingulised rajad legendaarse produtsendi ja Grammy võitja Quincy Jonesiga, kes bändi oma tiiva alla võttis. Jones, kes on olnud aeg-ajalt ka üsna kriitiline tänapäeva muusikalaadsete toodete ja muusikuid teesklevate mängijate aadressil, mõistab hinnata seda, millise tehnilise tasemeni on Dirty Loops oma loomingu ja oskused viinud. Sellest koostööst sündis samal aastal ka Dirty Loopsi uus tulemine, mille algatas esimene singel nende siiski alles 2020. aastal ilmunud lühialbumilt “Phoenix”. “Work Shit Out“ on pea 8 minutit kestev pop-oopus, mis demonstreerib bändiliikmete tohutut oskustearsenali, loomepotentsiaali ning mängutehnikat, kus praktiliselt iga instrument mängib meloodiat. Tõsi, et selline n-ö showcase-singel võib mõjuda kuulajatele ka liig teatraalselt ja külluslikult, eriti kui tahta Dirty Loopsi lahterdada popmuusika sektsiooni. Ja oma essentsilt ta seda kindlasti on, isegi tantsumuusika, kui veelgi jämedamalt väljenduda, järgides ehk mitte kõiki tänapäevasele edetabelitesse tükkivale raadiopopile omaseid jooni ning ammutades inspiratsiooni pigem möödunud kümnenditest, kus leidub mõjutusi Motowni saundist, r’n’b-st, soulist. Trio on selle kogemuse kõik väga teadlikult blenderisse visanud ja seganud kokku mõjusa hübriidi. Vabaduse annab nende loomingule eelkõige tugev akadeemiline taust – ükski idee ei jää oskuste taha, kuid nende helipilt on iseenesest siiski võrdlemisi rafineeritud ja tõesti – akadeemiline. Äärmiselt tehniline instrumendi valdamise oskus, mis on viidud kohati masinlikule tasemele, pole ometi igav ega haigutama ajav, kompositsioonid on kiired ja tihedad ning salvestatud materjalil on olnud kuuldavalt suur roll ka nende ihu-heliinseneril Simon Petrénil.
Vabadus teha asju omal moel sünnitas trio, mille muusikalisele tuhkatriinuloole andis tiivad tänapäevane sotsiaalmeedia. Kummalisel kombel oli Dirty Loopsi kaver teise YouTube’i sensatsiooni Justin Bieberi loost “Baby” see, kuidas siinkirjutaja aastaid tagasi esimest korda triot kuulama juhtus. Et aga sotsiaalmeediakanalid on täis sensatsioone, sageli eredalt ja vaid hetkeks põlevaid komeete, ei mõistnud liialt süvenenult nende teekonda jälgida. Ometi on kunagiste koolikaaslaste lugu testament talendile, kuid veelgi enam just töökusele ja pühendumisele. Julgen arvata, et igaüks, kes on Dirty Loopsi kuulama sattunud või alles satub, mõistab pea koheselt, et käsitööoskuste lihvimine kohati isegi masinlikuks, samas kaotamata loomingu orgaanilisuses, nõuab lisaks talendile ka lugematul hulgal töötunde. Ainult see annab lõpuks vabaduse väljendada ennast muusikas täpselt selliselt, nagu soovid. Aga natukene peab ikka õnne ka olema. Või vähemalt tõllaks muutuv kõrvits.