Kitarrist, helilooja, produtsent, kitarriõpetaja, abikaasa, nelja lapse isa, mõtleja, tunnetaja ja Aaviku Aedade peremees Robert Jürjendal – äsjane Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia laureaat – on tundlike sõrmede ja peene tajuga muusik, kel seljataga üle 40aastane teekond helide maailmas.
Sa õppisid Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis klassikalise kitarri kõrval fakultatiiverialana ka kompositsiooni helilooja Anti Marguste juures.
Jah, sest kompositsioon huvitab mind. Eks ma olin enne Otsa kooli ka mingeid ilma alguse, keskpaiga ja lõputa jupikesi teinud, aga seal kirjutatu puhul sai rääkida juba vormist ... ja esimestest põrumistest. Sina, teismeeas noormees, oled pannud kirja enda meelest mitu lehekülge geniaalset, millele kui kõlbmatule rist peale tõmmatakse. Eks oli ikka valus küll (naerab sügaval bassbaritonil).
Millal sündisid su esimesed päris asjad?
Need olid 1990ndate alguses lood Tõnis Mägile koos ansambliga 777. Mängisin seal kitarri. Kirjutasin sellele koosseisule etnorocki lugusid, millest ägedamaid praegugi tore kuulata. 1993 tuli Weekend Guitar Trio koos Mart Soo ja Tõnis Leemetsaga, millele olen kirjutanud ja seadnud suurema osa oma ansamblimuusikast.
Kuidas muusa sind külastab? Kas kitarri või klaveriklahve sõrmitsedes? Kellelegi või millelegi mõeldes? Tuleb tunne, et nüüd tahaks kirjutada?
Ma ei ole seda tüüpi, et hakkan kirjutama anonüümselt ei tea kellele, millele, milleks. Juba kirjutades kuulen, kuidas miski kõlada võiks, kuidas interpreet looga toimetab. Mulle sobib niimoodi muusikat luua. Kas kitarr või klaver? Mul on vedanud, et mu abikaaasa Signe Võru-vanaema kinkis talle klaveri. Selleks raha kogumiseks kasvatas ta lilli, mida turul müümas käis. Me oleme selle eriliselt hea pilli eest hoolitsenud. See on hääles, kõlab vapustavalt ja on loominguks väga inspireeriv. Kui kirjutan koorile või orkestrile, on klaver kitarrist parem. Sul on kogu ulatus, maht, jõud ja dünaamika silme ees. Kammerlikuma ja kitarrispetsiifilisema loomingu jaoks võtan kitarri.
Mis sind loojana inspireerib?
Ma kuulan palju näiteks bulgaaria rahvamuusikat, koori Bulgarian Voices. Kus saavad kokku lääne ja ida traditsioonid, modaalsus kohtub õhtumaa polüfooniaga. See on nii värskendav ja põnev ja sealt on nii palju õppida. Või keskaja muusikat või siis mõnd hoopis muud žanri. Mõte on, et see, mida sa kuulad, annaks impulsi, mille pinnalt saab nii muusikat kirjutada kui ka üldse paremini elada ja ennast tunda. Mõte läheb selgemaks, päev ja kogu maailm muutuvad kirkamaks. Viimati käisin Gruusia meesansambli Basiani kontserdil Jaani kirikus. See oli vapustav elamus! Igas mõttes. Ja andis tohutu energialaengu.
Alates 2000. aastast oled vabakutseline helilooja ja loonud muusikat mitte ainult kitarrile, vaid väga erinevatele pillidele, ansamblikoosseisudele, kooridele, orkestrile, bigbändile. Milline on erinevus pillile või inimhäälele kirjutades?
Tekstiga ümberkäimine toob sisse teistsuguse filosoofia. Mul on tütarlastekoor Ellerheinale tsükkel “Tuisust saan tuju”. Kui tavaliselt luuakse muusika tekstile, siis selle puhul oli vastupidi. Kirjutada aga sõnu juba olemasolevale muusikale on päris suur vaev. Õnneks loob mu abikaasa Signe tekste. Et tema hästi ilusad kujundid alles jääksid, muutsin natukene helikeelt. Tulemus tuli päris tore.
Hoopis teistmoodi oli kammerkoorile Collegium Musicale kirjutatud tsükliga “Seitse valgusluike”, mille tarvis valisin Tõnu Õnnepalu tekstide hulgast välja endale sisult sobivad, mida oli hea ka muusikasse panna. Sõna ja muusika kontserdid Doris Kareva, Valdur Mikita ja nüüd Jaan Tammsaluga on jälle omamoodi. Doris luges oma luuletusi ja meie Riho Sibulaga mängisime. Mikita loetud tekstide vahele mängisime Kaido Kirikmäega elektroonilist ambient’i. Jaan Tammsalu mõtiskluste vahele musitseerib mõnel kontserdil minuga koos ka mu poeg Anti tšellol. Nii et jah, igal asjal on justkui oma lugu.
Oled kirjutanud muusikat ka filmidele ja teatrilavastustele. Milline on nende eripära?
Dokumentaal- ja loodusfilmidele olen loonud muusikat üsna palju. Mõtlen huviga, kas saan seda kunagi teha ka kunstilisele filmile. Mulle see väga meeldiks. Midagi wernerherzogilikku. Filmimuusikaga on nii, et kui kuulud maailma viie tipphelilooja hulka, siis ehk hakatakse filmi tegema sinu muusika järgi, muidu on helilooja ikka filmi teenistuses, ehkki sinu helikeel on režissööri eelnevalt siiski inspireerinud. Filmis läheb kirjutatud sajast ühikust kasutusse võibolla ehk viis. Ja see, mis sõelale jäetakse, üllatab teinekord sind ennastki. Elektroakustilisi kompositsioone aga ei saagi justkui muusikakirjutamiseks nimetada. Need on puhas kõlamaailm.
Ja kuidas on lood teatriga?
Pilt on filmiga üsna sarnane. Et sa lood muusikat paralleelselt teatritüki sünniga, kus iga proov võib lõppeda lavastaja otsusega, et see stseen jääb välja või tehakse ümber ja siis tuleb sinulgi enda oma ümber kirjutada. Kellel on suur ego, kellele ei meeldi, et tema asju muudetakse, need teatrile ja kinole muusikat kirjutada ei saa.
Rääkisid erinevusest pillile ja inimhäälele kirjutamisel, milline vahe on klassikalise ja elektrikitarri puhul?
Heliloojana julgen öelda, et elektrikitarr pakub rohkem, sest sellele saab lisada kajasid ja muid efekte. Laduda peale kihte, mis laiendavad seda maailma. Kui kirjutada akadeemilisele koosseisule, võtad klassikalise kitarri, lisad juurde teised pillid ja saad jälle omaette maailma. Kui aga panna kõrvuti elektrikitarri ja klassikalise kitarri maailm, siis elektrikitarri annab taandada – see tähendab võtta ära kogu elektroonika, jättes alles vaid minimaalse – pilli, juhtme ja võimendi. Ning elektrikitarr ongi juba klassikalisele väga sarnane. Erinevus tuleb sisse juurdelisamisel. Kui hakata klassikalisele kitarrile asju nii-öelda peale laduma, jääd sa ikkagi kitarrimaailma. Elektrikitarr on aga nii hull instrument, et sa võid paari lisandusega minna ei tea kuhu – kosmoselainele, funky-lainele, teha rock’n’roll’i, heavy metal’it, džässi, mida iganes. Võid teha erinevaid muusikaid. Immo Mihkelson kasutas kunagi sõna muusika asemel väljendit muusikad. Ja need ongi kõik erinevad muusikad.
Kuidas said kokku üks Kunda poiss ja kitarr?
Ma võisin olla kolme-nelja-aastane. Olime isapoolse vanaisa juures. Suured inimesed ajasid omi asju, mina kolasin talus ringi. Mäletan üht hämarat tuba, mille seinal rippus kitarr. Ma arvan, see võis olla seitsmekeelne vene häälestusega pill, mis oli tollal levinud. Tõusin kikivarvule, sirutasin käe ja tõmbasin plõnn! üle keelte. Ja siis kuulasin seda heli. Vaat selline müstiline kogemus!
Esimesed kitarritunnid möödusid sul aga hoopis Võrus?
Meie pere kolis Kundast ära, kui olin nelja-viie-aastane. Mäletan minagi seda tolmu, mis kõik ümberringi halliks muutis. Läksime Võrru, kuskohast on pärit mu emapoolne suguvõsa. Kui Võrus avati lastemuusikakool ja ka kitarriõpe, küsis ema mu käest hoolitsevalt, et äkki mind huvitab. Muidugi huvitas, see oli popp värk. Tegin kooli kiirkorras ja intensiivselt viie aasta asemel kolmega läbi. Sain tollal ka oma esimese kitarri. Ja peale kaheksandat klassi läksin 15-aastaselt Tallinna Otsa kooli.
Seal õppisid sa 1981–1985 klassikalist kitarri. Kes sind õpetasid?
Tegelikult sain ma Otsa kooli vaimu tundma juba enne sisseastumist, sest Võru muusikakooli viimase aasta talvest käisin ettevalmistuskursusel. Nädalavahetuseti bussiga Võrust Tallinnasse. Siis oli pikk reisimine tavaline asi. Meenuvad konsultatsioonid Heiki Mätliku juures, kes oli mulle väga suureks toeks. Ja mitte ainult mulle. Ta aitas kõiki Eesti kitarriõpetajaid. Tollal polnud ju internetti, õpiti mingitest kopeeritud nootidest, mida keegi kuskilt oli saanud. Heiki on tohutult äge inimene ja õpetab EMTAs siiani. Otsa koolis ta seda ei teinud. Seal oli mu kitarriõpetajaks Arne Rütter. Kõik, mis puudutab aga elektrikitarri maailma, siis selles olen sada protsenti iseõppija. Sama kehtib sisuliselt ka heliloomingu kohta.
Kus on su muusikaarmastuse juured?
Mu isal oli hästi palju vinüüle, mida isuga kuulasin. Ladina-Ameerika džäss, rumbad-sambad, popurriid. Ja siis avastasin Stereoraadios väga kvaliteetse heliga rütmimuusika saated, mida ma õhtul raadiost lindistasin. Sättisin “VEFi” antenni paika ja klõpsasin oma neljarealise korraliku kiirusega “Majaki” maki tööle. Lindistasin ahnelt kõike, mis sealt tuli. Ansambleid Genesis, Yes, Gentle Giant, Pink Floyd, King Crimson – kogu seda progerocki. Koolivennad, kellest mõnele saatis Kanada onu plaate, imestasid, kuskohast ma seda muusikat hangin. Nemad raadiot ei kuulanud.
Minu moraalne kompass (ütleb ta vabandades, et nii totrat sõnapaari kasutab) muusikas, see esteetika, et mis on ilus ja huvitav, kogu see improvisatsioon, mängulisus ja aretatud vorm tulid sellest muusikast. See ehitas mu üles, nii et Tallinnasse minnes oli mul juba krunt all.
2013. aastal said sa Viljandi kultuuriakadeemiast haridusteaduse magistrikraadi. Mida see tähendas?
Õpetasin Viljandi kultuuriakadeemias, mis oli siis veel kolledž, kitarri. Kui akadeemia kõrgkooli staatuse saamiseks Tartu ülikooliga liitus, selgus, et nii mitmelgi õpetajal, kaasa arvatud minul, ei olnud pedagoogiharidust. See oli karm aeg, istud hommikul kell kaheksa loengus, ise samas õpetad, esined ja kirjutad ka muusikat. Hinnaalandust ei tehtud. Silmadele sai tolleaegse arvuti taga istumisega meeletult liiga tehtud. Aga kui tahad õpetajana töötada, olid need teadmised didaktikast, erinevatest metoodikatest ja muust väga harivad.
Mis koolides oled õpetanud ja kus praegu sinuga klassikalist kitarri õppida saab?
Vanalinna hariduskolleegiumis, Kose muusikakoolis, Kiili kunstide koolis, Tallinna muusikakeskkoolis ja nüüd MUBAs.
Sinu kitarriõpingutes on erilise tähenduse ja sisuga Briti ansambli King Crimson kitarristi Robert Frippi “Guitar Craft’i” kursused, kus 1992–1997 osalesid. Kuidas sa need leidsid ja neile üldse sattusid?
See oli natuke maagiline. Trummar ja löökpillimängija Arvo Urb, kellega (koos Tõnu Talvega) ansamblit Fragile tegime, oli tohutu King Crimsoni austaja – ansambli, millest mina tollal väga palju ei teadnud. Ükspäev ulatas Arvo mulle selle akustilistele kitarristidele mõeldud rahvusvahelise kursuse kohta mingi paljundatud lehe.
Need ei olnud niisugused kursused, et maksad raha ära ja lähed. Ka ette ei pidanud midagi mängima, küll aga kirjutama Frippile, mis on sinu kui muusiku siht, mida muusikuna tahad. Kirjutasin vist midagi, et tahan minna tundmatusse, kohtuda millegagi, mida ma ei tunne, ent mida tahan kogeda ja õppida. Et janunen millegi järele, mida ma siit ei ole saanud. Ju talle meeldis. Need kursused olid ka kohutavalt kallid. Välismaalastele mitte, küll aga meile krooniaja alguses. Et need toimusid Saksamaal, võtsin julguse ja kirjutasin abipalve Arvo Pärdile, kes tollal Berliinis elas. Hiljem, kui Pärt juba Eestis Laulasmaal oli ja me tal Doris Karevaga külas käisime, sain Meistrit selle heateo eest tänada. Heateo mitte ainult selles mõttes, et ta minu eest maksis, vaid et just see esimene, level I kursus on olnud mu elus väga oluline.
“Guitar Craft” on üsna karm, mitte mingi mõnus äraolemine.
See on 15–20 kitarristile justkui ilmalik klooster ühes mõisas, oma reeglitega. Keegi sind ei teeninda ega korista su järel, ise tehakse süüa, päev on väga struktureeritud, kellaaegadest tuleb kinni pidada. Range, aga sõbralik ja läbi tohutu huumori. Korraldajad viskasid nalja, et mitte midagi pole keelatud – kõik on keelatud. Lisaks olmele oli range ka sisuline pool. Mängutehnika, harjutamine, koosmäng ansamblis. Ja kui juba tundus, et hakkad millelegi pihta saama, tuli juurde repertuaar. Kogu see maailm oli hästi polürütmiline, neli-viis sektsiooni, igaühel oma taktimõõt. Küll keerulised, aga hästi harivad ja arendavad maailmad. Kes teavad Steve Reichi muusikat, siis midagi natuke sarnast pluss bugivugi. Keerukuse aste oli kohati oi-oi-oi, aga kuna tollal noore inimesena oli mu kõvaketas kõvasti tühjem, sain hakkama. Weekend Guitar Trio sündis puhtalt sellelt kursuselt saadud energia pealt.
Kursusel oli oluline ka vaimne distsipliin, Practice of Doing Nothing praktika. Mis see on?
Hommikud algasid 20-minutilise Practice of Doing Nothing meditatsiooniga. See oli ülesanne mitte lasta mõtetel uidata, vaid tehagi mitte midagi. Ja see on keeruline, sest juba kümnendal sekundil tahab mõte omatahtsi minna. See 20 minutit viib inimese nullpunkti. Kui oled rahutu, rahuned, kui aeglase loomuga, paneb see su tööle. Pingutama peavad mõlemad. Ning mingil hetkel aduvad kõik, et on energeetiliselt ühes kohas. Alles siis võetakse kätte pillid ja hakatakse koos mängima. Kuulamine on teravam, oskad oma tähelepanu suunata, olla kogu aeg ärkvel.
Selle nullpunkti praktika võttis Fripp tegelikult üle kreeka-armeenia päritolu vene filosoofilt ja müstikult Georgi Gurdžijevilt. Nagu ka tema muud printsiibid: pideva süstemaatilise mõtlemise selle üle, miks sa teed seda, mida teed, kuhu lähed ja milleks üleüldse. Muusikutel tavaliselt niisuguseid küsimusi ei teki.
Oled kitarristi, helilooja või produtsendina teinud kaasa enam kui 60 albumil. Milline on su kõige viimane projekt?
Just äsja salvestasime mu kõige värskema koosseisuga, kellega koosmängimist ma erakordselt naudin – Raun Juurikas, Toomas Rull ja mina. Puhast improvisatsiooni, elektroonikat ja tehnoloogiat, ainult Toomas mängis akustilisi trumme. Välja tuli avar ja musikaalne maailm, midagi head ja harivat, milles on iseendalgi palju kuulata. Kahe plaadi jagu muusikat voolas ja läks väga hästi liikuma.
Inimesed, kellega koos töötada, on sulle väga olulised.
Jah, sest toreda seltskonnaga võib teha ükskõik mida. Loomingulises maailmas peab alati olema valmis selleks, et me ei tea, kuhu asi pöörata võib. Koostöös hakkavad tekkima mingid metafüüsilised asjad, et oo, nüüd see juhtus. Mitte et ime sünnib kell 20.15. Teatud inimestega koos lähebki nii ja teistega ei tule tuhkagi. Olen osalenud projektides, kus räägiti, milline see, mida me mängima hakkame, peaks olema. Tund aega! Pilli puudutamata! Nonsenss! Vaat sihukesed asjad ei ole minu jaoks.
Õnneks on mul olnud väga toredaid lava- ja stuudiokaaslasi. Weekend Guitar Trio, millega me mullu 30 aasta juubelit tähistasime. Trompeti- ja corno da caccia mängija Aleksei Saks, kes tõi sisse puhkpilli esteetika ja ambient’i. Löökpillimängija Madis Metsamart. Riho Sibulaga mängisime koos hästi pikalt. Henn Rebasega tegime akordioni ja kitarriga eesti etnot kaua enne Trad.Attacki!. Tütarlastekoor Ellerhein, kelle Ingrid Kõrvits on instrumendina nii ägedalt kõlama pannud. Need on vaid mõned nimed.
Tänapäeva digimaailmas ei pea albumi tegemiseks stuudiosse minema. Mida sa digitaliseerumisest arvad?
Mul on virtuaalseid koostööpartnereid, kellega me vahetame materjali, kirjutame juurde, saadame tagasi ilma füüsiliselt ühes ruumis koos mängimata. See on huvitav. Väga palju albumeid tehakse praegu niimoodi. Kui siduda seda muusikaproduktsiooniga, siis mind paneb muigama, kui nooremad helimehed ütlevad, et ilma selle või tolle digividinata ei saa. Ja siis ma mõtlen: stopp! Kerige tagasi näiteks aastasse 1977, mil ilmus ansambli Yes suurepärane album “Going for the One”. Tehtud analoogselt, ilma arvutiteta, mida siis veel polnudki, miksitud stuudios kokku elavalt. Kui hästi kõlavad analoogmaailmas trummid! See löögi sügavus ... Digitaalses maailmas seda kätte ei saa. Samamoodi on ka heliloominguga, mida ei pea tegema arvutiga, võib ka pliiatsiga ... Bach kirjutas hoopis hanesulega.
Tehnoloogiaga käib kaasas ka varjupool, mida me ei märka. Meile meeldib mõelda, et maailm areneb, kõikvõimalikud tehnoloogiad, tahame minna ei tea mis planeedile. Võtame või mobiiltelefoni. See on probleemide lahendaja ja ka nende tekitaja. Sul on tänu sellele kõik ja samas ka mitte midagi selles mõttes, et ilma mobiilita ei oskagi nagu enam toimetada. No minagi tulin meie kohtumispaika mobiili abil (muigab).
Salvestad oma muusikat isemoodi. Mismoodi?
See, kuidas mina töötan, on paljude jaoks täiesti stagneerunud, sest ma ei kasuta arvutit absoluutselt. Mul on teine kiiks veel: mängin kõik partiid otse sisse, ei lõika ühtegi asja. Ma isegi ei mängi selle mõttega, et võiksin hiljem parandada. Kui vaja, mängin kogu partii uuesti. Püüan luua olukorra, et oleks nagu laivis, päris. Ka siis, kui on mitmerealine salvestus ja mul on mängida mitu partiid.
Sinu esimene stuudiokogemus oli aastatel 1986–1988. Sinu esimene sooloalbum “Rõõmu allikas” ilmus aga alles 2013. Ja siis pääses paisu tagant valla: “Valguse palsam” 2015, “Lihtminevik“ 2016, “Vesi leiab tee” 2021 ja meditatsiooniline “Muusika pikkadeks õhtuteks” 2023. Miks kulus selleks nii kaua?
Seletus on hästi lihtne. Mind kutsuti kogu aeg tegema koostööd nii helilooja kui kitarristina väga huvitavate muusikute ja koosseisudega, nii et mul polnud lihtsalt aega. Celia Roose, Kärt Johanson, Siiri Sisask, Iris Oja, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Kammerorkester ja teised. No mida sa seal enda asja kirjutad või teed. Lootusetu.
Ühel hetkel aga mõistsin, et niimoodi ei saa. Mul oli sahtel sõna otses mõttes lugusid pungil täis. Oma asja tegemine käib teistmoodi. Mitmekesi tehes saad töö ära jaotada, üksinda tehes pead ise otsustama. Kuidas teha, mitu lugu, millises järjekorras. Ma ei ole ka selline inimene, kes annab plaadimaterjali enne ilmumist kõikidele väga kuulata. Sooloplaatidel on mind tohutult aidanud Indrek Patte. Masterdamine ja kokkupanemine on olnud tema töö.
Kas salvestasid sooloalbumid kodus Aavikul?
Jah, ma teen kõik asjad kodus, miksin ka. Paar aastat tagasi sai meil valmis Aaviku talu muusikamaja. See on koht, kus mul on erinevad instrumendid, kus saab teha loomingulist tööd, proovi ja ka salvestada või lihtsalt olla, sest seal on hästi mõnus õhkkond. Seal majas on toimunud juba väga palju. Ka äsjane salvestus.
Su esimesel sooloplaadil laulab tütar Lotte ja tšellot mängib poeg Anti. Teisel laulab abikaasa Signe, tütar Iti mängib klavessiini ja Anti tšellot. Kolmandal teeb häält Signe. Neljandal on koos sinuga Signe ja Anti. Ning viimasel Anti. Ainult Uku nime ei leia. Sul on väga musikaalne pere.
Uku tõepoolest ei ole mu albumitel kaasa teinud, aga see-eest on ta ühe mulle olulise pala “Kaanon” kaasautor. Kõik meie peres muusikaga küll ei tegele, aga on muusikat puudutanud. Lastest on muusikat õppinud kolm – vanem tütar Iti klaverit ja klavessiini, noorem tütar Lotte klaverit ja noorem poeg Anti tšellot. Vanem poeg Uku laulis mõnda aega vanalinna hariduskolleegiumi kooris.
Oli pere ärarääkimiseks vaja palju veenmisjõudu?
Ei. See on alati olnud hästi vahva koostegemine. Signe, kes on koorilaulja, on öelnud, et talle meeldib häält teha. Hakkasime ükskord koos ümisema ja avastasime, et tema aldi alumine register ja minu bassbariton resoneeruvad. Anti, kes ennast üldse muusikuks ei pea, on nõus esinema ainult minuga. Talle on see tore hobi. Lottega teeme aeg-ajalt elektroonilisemat muusikat mõnel klubiüritusel. Oma lapsi kiita on küll ehk natuke imelik, aga mulle teeb tõesti rõõmu, et kui nad midagi ette võtavad, siis pühendunult. Nad on maksimalistid. Mina ennast nii maksimalistiks ei pea.
Mida sa oled isana oma lastelt õppinud?
Ma õpin kogu aeg. Kõige parem ja lähim võimalus ongi õppida oma lastelt. Mida aeg edasi, seda enam püüan ise vähem rääkida ja rohkem neid kuulata. Seda uut vaadet ja uut mõtet, mida nad jagavad. Need rollid, et üks on tark ja teine peab kuulama, hakkavad ju väsitama ka.
Eks ma noore isana – olin 19, kui Iti sündis – tegin kõike nii hästi kui oskasin. Aga no ikka juhtub ... Olen märganud, et kui inimeselt küsitakse, kas sa kahetsed midagi, kuuleb liiga tihti vastust: ei. Kahetsemist ei peaks häbenema. Kahetsemine on hingele vajalik. Sa oled mõistnud, et miski läks mitte just kõige paremini, ei olnud kõige targem tegu. See on nagu vaimline protsess, vastand ülbeks või kõrgiks muutumisele, et mina küll midagi ei kahetse, sest kõik on olnud elus vajalik kogemus. Irvhambad on öelnud, et mis ei tapa, teeb vigaseks. Mitte tugevaks. Võiks mõelda ka niimoodi, et iga kogemus ei ole ilmtingimata vajalik. Nii mõnigi neist on võibolla olnud rumalate otsuste ja asjade kokkulangemise tagajärg, mis oleks võinud olemata olla.
Olete abikaasaga rohkem kui kakskümmend aastat tagasi loonud Riisipere lähedale kodukoha, mida kutsute Aaviku Aedadeks. Kui pikk on olnud teie ühine teekond?
Me saime tuttavaks, kui lõpetasin Otsa kooli, ja sellest ajast toimetame koos. Aavikule minek oli hädamaandumine – meil ei olnud kuskil olla ja Aaviku osutus ainsaks võimaluseks. Ega seal tollal midagi eriti olnud, aga kui juba kommunikatsioonid, mis varem praktiliselt puudusid, paika ning maja korda, korstnad ja ahjud püsti said, tekkis aega ka ilu loomiseks. Siinsed aiad on rajatud pikkamööda ega ole kunagi tundunud tööna. Meil on seal kõike: rohttaimi, ühe- ja kaheaastaseid lilli, püsikuid, põõsaid, puid. Meie botaanikust tütar Iti on toonud aeda taimi isegi kahe kilomeetri kõrguselt Gruusia mägedest ja need kõik tunnevad end siin hästi. Nagu ka väikelinnud, keda on Aavikul meeletult palju.
Meie suvehommikud Signega algavad tavaliselt tiiruga aias ja väikeses mesilas. Kui vaatad mesilasi päikesevihus lendamas, on nad nagu kullatükid! Signe on mesindust õppinud, mina nende hingeelu nii hästi ei tunne, aitan aeg-ajalt puu otsast mõne eksinud sülemi alla tuua. Jah, suhtlemine kogu selle aias elava seltskonnaga võtab küll aega, aga on väga teraapiline.
Palun mõtle ennast lapsepõlve. Milline pilt, heli, lõhn, koht sulle praegu meeltesse tuleb?
Me käisime vanaemaga peaaegu iga päev Kundas mereäärsel kaldapealsel jalutamas. See oli järsk ja kõrge, nii et allpool paistsid puude ladvad ja nägi kaugele merele. See mere tunne ja kerge meretuul. Vaatad otsivalt silmapiirile, et ehk näed mõnda laeva ... Ja metsmaasika õied ja marjad, see lõhn ja erksus. Kunda kandiga on mul seotud palju mälestusi. Seal on kärestikuline ja hästi puhta veega Selja jõgi. See vee vulin. Ja päikesekiired paistmas läbi kärestiku, nii et näed jõepõhjas iga kivikest ja forelle vilksamisi veest välja hüppamas. Imeilus.
Sellised asjad pakivad su maailma huvitavalt kokku. Et sulle hakkavad meeldima klaarid aistingud. Veega on mul vist üldse mingi “jama”. Liikuval veel on sulle justkui midagi öelda, teda on hea jälgida, eriti ojakestes, kus iga käänaku taga on uus vulin. Ka Aavikul on meil metsakraav, mis on kevadel ääreni vett täis ning erilise rõõmuga Munalaskme oja poole möllab ja vuliseb.
Kas kontserte Aaviku Aedades koos Signe kodukohvikuga teete juba ammu?
Jah, ikka head aastad juba. Mingil ajal tuli mõte, et prooviks. Tundub, et inimestele meeldib. Olen tajunud, kui oluline on, et muusika, mida esitatakse, aiaga arvestaks. Need kontserdid on pikendus sellele lõngale, mis aia poolt tuleb, neile assotsiatsioonidele, mis aias tärkavad. Heavy rock’i seal ei tee. See ei ole aia suhtes viisakas. Tekno ei sobi üldse, sest on nii tehnokraatlik, numbriline, mõõdetud, kvadraatne, terav, ilma pehmete üleminekuteta. Aga looduses on üleminekud sujuvad.
Sinu kui muusiku aasta 2025 ja sealt edasi?
Tänavu maikuus tuli meil Kaia Lattikase produtseeritava Eesti Sinfoniettaga esiettekandele minu lugu “Gamma”. Meil sujus koostöö nende rõõmsate muusikutega imeliselt. Uuel aastal tahaks Eesti Sinfoniettaga salvestada mu autoriplaati. Just heliloomingut, kus ma ise hästi vähe mängin. Mõned orkestriteosed ja nende vahele kammermuusikat. See on meil planeeritud, aga töös veel pole.
Saan natuke rohkem kui aasta pärast kuuskümmend. Mõte on teha üks tore kontsert. Olen ümmargustel tähtpäevadel ikka midagi korraldanud. Ma ei mõtle seejuures isegi mitte nii palju enda, kui nende peale, kellega olen koostööd teinud, et saaks taas koos laval olla. Praegu vaatan tähtpäeva poole küll kaugelt, aga mõeldes töömahule on tunne, nagu oleks juubel tulemas juba ülehomme.
Oma autoriõhtut “Avatud horisondid” selle aasta märtsikuus koos New Wind Jazz Orchestra, Tallinna Kammerorkestri, solistide ja dirigent Wolf Kerschekiga Hamburgist, kus ma ise elektikitarri mängisin, valmistasin ette mitu aastat. See oli tohutu töö ja ka tohutu pähkel, sest ma polnud džässmuusikaga eriti kokku puutunud ega pea ennast üldse džässartistiks. Algselt oligi mõte teha kontsert ainult koos bigbändiga, aga siis tuli bigbändi mänedžeril Lauri Kadalipul idee teha midagi koos kammerokestriga. Ja kui olin oma jah-sõna andnud, mõtlesin, et no millega ma nüüd hakkama sain. Et niikuinii teen elus esimest korda koostööd bigbändiga, ja siis öeldakse, et võta orkester ka. Kuna aga oli koroona, oli mul rahulikult aega. Ja kokkuvõtes sündis põnevaid asju. Ent jah, praegu mõtlen eelkõige autoriplaadi salvestamisele ja jätan avatuks ukse uutele horisontidele.
7 MÕTET
1. Aeg. Ajataju on individuaalne. Tundub, et kohati ka automaatne, lähtudes harjumuspärasest kultuuriruumist. Päev, mis on sisustatud paljude erinevate mõtestatud tegevustega, on pikk. Kui kõik need tegevused kokku liita, saame suure hulga aega. Seevastu päev, mis möödub tulemusteta või tühjalt rapsides, on lühike.
2. Mälu. Mulle jääb mõistatuseks, miks ma mäletan oma elust ainult teatud hetki. Ilmselt toimub minuga neil hetkil midagi olulist – ma olen “kohal”. Arusaadav, aga kui ma “ei ole kohal”, kes siis on minu asemel?
3. Kahtlased mängud virtuaalkeskkonnas. Küsin lihtsat asja: kui keegi tekitab teisele inimesele virtuaalkeskkonnas valu, kas siis see valu on tõeline? Aga kas soov teisele valu tekitada on sellisel juhul tõeline? Kui nüüd põgeneda ausa vastuse eest, siis küsin uuesti, et mis jääb alles? Kas olematu soov ja olematu valu?
4. Energia. Jutt halvast energiast tekitab küsimusi. Kas pole mitte nii, et energia on jõud, mida pahatihti kasutatakse valesti, valedel eesmärkidel. Ja niimoodi muutubki energia halvaks energiaks. On üks energia – eluenergia – ja seda tuleb osata kasutada.
5. Üleloomulik ja loomulik. Üleloomulik on 100% loomulik. See, mida on harjutud loomulikuks pidama, on üleloomulikust vaevalt veerand. Kui vaatleks nii, et üleloomulik on päris ja loomulik ainult osa sellest.
6. Tõekspidamised. Kas tõekspidamised on seotud konkreetse geograafilise asupaiga ja kultuuriga? Mida arvata inimesest, kes Eestis olles silitab koera kui inimese parimat sõpra, järgmisel hetkel astub Aasiasse viivale lennukile ja kohale jõudes sööb koera, inimese parima sõbra liha?
7. Kadaklus. Suurtel rahvastel on suur kultuur ja nad on selle üle uhked. Nii uhked, et ei kipu naljalt midagi väikerahvastelt üle võtma. Väikerahvadki on uhked oma kultuuri üle, aga sellegipoolest kalduvad suurte rahvaste keeli ja kombestikku kopeerima. Kust jookseb piir